Andu ja Merksu Austraalias

Kätte jõudiski 12 aprill 2016. Asjad pakitud ja Tai ees ootamas. Oleme rõõmsad, et saame edasi liikuda, kuid samas veidike kurvad, sest palju head ja ilusat jäi maha. Suur aitäh Aavo ja Maigi, kes te meid ohutult Brisbane’i lennujaama transportisite. Lühike lennureis Brisbane-Sydney ja viimane öö Austraalias. Ööbimiseks kasutasime jällegi lehekülge airbnb.com. Otsustasime lennujaamast sinna jalutada, ca 20 minutit. Elurajoon tundus suht räämas, majadest mööda kõndides tekkis veidi kõhe tunne. Jõudsime lõpuks meie maja ette, see oli õnneks suur ja ilus kahekorruseline maja, kus elas tore asiaadist klaveriõpetaja koos oma perekonnaga. Uni oli kehva, sest ärevus oli ikka natuke sees, kuigi voodi oli väga mugav ja Ingo madrats ka väidetavalt. Jah, saite õigesti aru. Me lähme Taisse ja võtame oma poja ka kaasa, selline vahva perekonna puhkus.

Järgmine hommik läks lend teisest terminalist ja sinna oli natuke pikem maa. Kasutasime sinna saamiseks uber’it. Takso oli kohal 2 minutiga, taksojuht oli Ukrainast pärit muhe mees, 5km sõitu ja 17 dollarit. Meie lend hilines, õnneks mitte palju, tund aega hiljem. Lendasime Airasia’ga Malaisiasse Kuala Lumpuri lennujaama, lend kestis 8h. Lendasime diagonaalis üle Austraalia, Sydneyst Darwini suunas. Meie õnneks oli selge taevas ja lennukist oli ideaalselt maad näha. Päris vinge vaatepilt, kuidas maastik varieerus. Müstiliselt suur ala oli lihtsalt outback, põhimõtteliselt mitte midagi, inimtühi kõrb.

Rändasime ajas veidi tagasi, kuigi lendasime reaalselt 8 tundi, siis kellaaja järgi olime jutkui 5 tundi lennanud. Ümber istumine sujus ilma tõrgeteta ja peagi olime juba teel Taisse Phuketisse. See lend läks kiiresti, kõigest 1h ja kohal. Kohvrid olid kõik ilusti olemas, olime elusalt ja tervelt kohale jõudnud. Seal me siis seisime, keset Phuketi lennujaama nagu kanad, nõutult üksteisele otsa vahtides, et mis nüüd siis edasi? Meil oli broneeritud 4 ööd Natalie Resort hotellis Kata Beach’i ääres. Taksoga kuskil 45 minutit sõita. Võtsime kohe välisuste juurest telefonikaardid, Happy kõnekaart, 15 päevane turistipakett koos interneti ja kõneajaga, mis maksis 600 bahti. Nüüd oli siis vaja takso kaubelda. See ülesanne osutus oodatust raskemaks. Läksime välja ja asusime kauplema. Aga kõik taksojuhid väitsid, et nad on broneeritud ja ei saa kahjuks aidata. Selgus, et Tais on suur uusaasta festival Songkran, mis algas täpselt samal päeval kui meie saabusime, ehk 13 aprill ja taksojuhtidel on kibekiire aeg ning takso leidmine on keeruline ülesanne. Helistasin siis hotelli ja andsin teada, et jääme arvatavasti hiljaks. Tänava peal saime kahe libataksojuhiga jutu peale ja pakkusid meile taksot 1500 bahtiga, eelnevalt olin aga foorumitest lugenud, et normaalnle hind on 1000 bahti. Üritasime hinda alla kaubelda aga tulutult, sest inimesi oli nii palju ja taksojuhtidel polnud mingit probleemi klienti leida, kes nõus ka rohkem maksma. Läksime siis lennujaama ees oleva taksoputka järjekorda. Tegelikult oli neid putkasid mingi 3 tükki. Sealt ostsid inimesed siis endale takso, maksid raha ära ja said kviitungi, läksid sellega parklasse ja näitasid taksojuhile. Seisime siis järjekorras mingi 15 minutit. Kata ots maksis 1000 bahti, see hind juba sobis meile paremini. Maksime raha ära ja läksime kviitungiga parklasse. Lennujaama esine on 3 erineva taksofirma vahel ära jaotatud, kõigil on oma ala, korralik bisness. Meile öeldi, et peame ootama ca 30 minutit, õnneks läks kiiremini ja peale 15. minutit istusime juba uuemasse Toyota Camrysse. Taksojuht oli noor tüüp, sõit võis alata.

Liiklus on kergelt öeldes teistsugune kui Austraalias ja Euroopas, kuid vasakpoolne nagu eelnevalt harjunud Aussis. Esiteks taksojuht ise turvavööd ei kasutanud, sõitsime paar kilomeetrit ja kohe esimesse tanklasse. Tanklas ise ei tangi, selle jaoks on terve kari noori poisse, kes tangivad nii palju, kui sul vaja on. Edasi juht muudkui kupatas, kiirusepiirang 50, siis meie kiirus oli 80-100, möödasõidud sujuvad, suunatuli on siin pigem lihtsalt üks autoosa, seda väga ei kasutata, rollerid vuhisevad külgede pealt, eest ja tagant. Neid on siin lihtsalt nii palju. Jõudsime kohale kiirelt ja mis peamine, olime elus ja terved.

Natalie Resort hotell, kus me ööbisime on põhimõtteliselt venelaste hotell. Kõik kirjad on ka vene keeles. Üleüldse on siin enamus restoranide ja poodide sildid inglise ja vene keeles, nagu väike Venemaa. Hotell ise on täitsa okei, selle hinna eest vähemalt :) Kata rand on mõnus ja rahulik, vesi on ilus helesinine ja rahvast on mõistlikult. Patongi rannaga ei anna võrreldagi, seal on metsik rahvamass ja rand on tõesti nii nagu kuulujutud räägivad, räpane ja vesi sopane ja must. Kogu päevaks rentida päiksevari ja kaks lebomatti, maksab 200 bahti ehk ca 5 euri. Käisime rannas skuutritega sõitmas, me polnud Merksiga kunagi skuutriga sõitnud varem. Kahekesi sõit maksis 1600 bahti 30 minutit. Päästevest selga ja anna minna. Ei mingit väljaõpet. Elamus oli igati vinge, ikka täiega. Merks muudkui näpistas mind, see tähendas vist, et sõida kiiremini. Käed väsitas üsna ära, korraliku trenni eest. Isu oleks olnud terve päev jaurata.

Põhiline jahutaja Tai õlu - Chang

Kata Beachi päikeseloojang

Rentisime muidugi rollerid, sest ilma nendeta on elu väga keeruline. Päeva rent oli meil 250 bahti, kütust saab osta iga nurga pealt. Klaaspudelitega, väidetavalt 1 liiter ja maksab 30-40 bahti, tegelikult on umbes pool liitrit. Ise rolleriga liikluses olla on ka omaette kogemus, selline siblimine ja trügimine käib, et ise ka ei usu. Eriti koomiline oli üks suur ringtee, mis jäi tee peale kui Big Buddha kuju juures käisime mäe otsas. 5 politseinikku oli iga sissesõidu tee peal, pluss üks politsei ringtee keskel, kes siis segiläbi kätega vehkisid ja vilesid puhusid ja liiklust suunata üritasid, kuid mingit loogilist süsteemi me küll tuvastada ei suutnud. Seal olime me tõesti lihtsalt suu ammuli ja pühkisime silmi, kas selline asi on tõesti võimalik :)

Big Buddha kuju asub kõrgel mäe otsas. Merksile anti rätik ümber piha, et põlved kaetud oleks ja teine rätik ümber õlgade. Meeste välimusest oli neil üsna ükskõik. Kõlaritest uugas vali muusika, algselt arvasime, et mingi monotoonne lugu on repeati peale pandud, kuid hiljem avastasime, et hiiglasliku kuju all on tempel, kus palvetasid ja laulsid mungad ning pisikesed munkadeks õppivad lapsed. See oligi see laul, mis kõlaritest kostus. Kogu templi ümbrus oli suht räämas ja ehitus pooleli, muidugi oli sada erinevat varianti, kuidas said templi ehituseks raha annetada. Tai Kuningriigis on ametlik religioon budism, ca 90 protsenti inimesi on seda usku. Hiljem mäest alla veeredes nägime tee kõrval mitmel korral pisikesi elevandipoegi. See oli küll nukker vaatepilt, jalg oli ketiga kinni ja tatsas nukralt koha peal.

Käisime veel suurte elevantidega sõitmas. Seda tegime kohas nimega Kok Chang Safari, lisan kodulehe ka http://www.kokchangsafari.com/ . Siin tundusid elevandid üsna rõõmsad ja ruumi ja süüa tundus küllalt olevat. Valida sai kolme variandi vahel: 20 min 600 bahti, 30 min 800 bahti või 50 min 1000 bahti. Meie võtsime 20 minutit sõitu ja hiljem selgus, et õige valik, sest ega rohkem polekski viitsinud loksuda. Sõit ise kulges mägisel alal ning lõpu poole, kui rada eriti kitsaks läks, saime aru, miks selline ütlus on: nagu elevat portselani poes. Tore oli see, et elevandi piloot lasi ka endal nö pulti hüpata ehk elevandi pähe. Päris lahe oli 60 aastasel elevandiproual kuklas istuda ja jalgadega tema suuri kõrvu lehvitada, muidugi tema enda loal. Saime üpris hästi jutu peale. Hiljem kui lontu ära parkisime, saime pisikese summa eest banaanivaagna osta ja teda toita. Ai kus kühveldas ja maiustas, pritsis muidugi londiga meie särgid ka banaanisodi täis :)

Veel samal päeval külastasime Tiger Kingdom`is, http://www.tigerkingdom.com/ . Seal oli võimalik tiigreid lähedalt näha, silitada ja koos pilti teha. Seda muidugi väikse tasu eest. Suure tiigriga pildistamine oli 800 bahti ja pisikeste tiigripoegadega pilt maksis 1000bahti. Tiigrid olid täiega unised ja enamus aja lihtsalt pikutasid ning haigutasid. Ma ei väida, et nad olid uinutatud, kuid see kõik tundus ikkagi väga ebaloomulik, et turistid käisid üksteise järel pilti tegemas ja neid silitamas. Kuidagi ebaloomulik tundus see vaatepilt, et maailma suurim ning võimsaim kiskja on nagu pisike armas ohutu kassipoeg. Väidetavalt kasutavad nad turistidelt saadud raha tiigrite populatsiooni tõstmiseks ja nende kaitsmiseks. Otsustasime Merksiga pilti mitte teha, sisetunne ei lasknud millegi pärast. Ingo sai küll päris vahvaid pilte.

4 ööd veetsime Natalie Resort`is, väidetavalt 3 tärni hotell, mis maksis 3000 bahti. Hommikusööki hinna sees ei olnud, seda sai juurde osta adminni lauast 200 bahti eest, kahel korral tegime seda, täitsa norm buffelaud. Peale 4 ööd kolisime ca 350 meetrit eemale Hotel Kata Hill Sea View. See oli natuke tagasihoidlikum 2 tärni hotell, kus 3 ööd koos hommikusöögiga maksis 3000 bahti. Hommikusöök on üsna hädine, saad ise lahustuvat kohvi teha, pisike klaas mahla ja omlett peekoni, singi või kahe viineriga. Hotell asub mäe otsas, need, kes rollerit ei rendi, saavad korralikku jala trenni teha. Plaanisime algselt saarte peale edasi minna, kuid otsustasime ümber ja pikendasime ööbimise 6 ööks.

Ühe korraliku rannapäeva otsustasime teha kohas nimega Paradise Beach. See asub mõned kilomeetrid Patongi rannast sõita. Kui tavalised rannad on külaliste jaoks tasuta kasutada, siis Paradise Beach`i saab piletiga, mis maksis 100 bahti. Vot seda kohta võib tõesti nimetada maapealseks paradiisiks. Hinna sees olid tervituskokteil, lamamistoolid ja päiksevarjud, snorgeldamis vahendid, vees hulpimiseks ja päiksevõtmiseks kummirõngad/madratsid, liivarannas kiik. Sissepääs asus kõrgemal mäe otsas, väravatest sisse minnes istusime auto peale, mis sõidutas meid alla kogu kompleksi juurde. Paradise beach ei olnud lihtsalt rand, see oli nagu pisike küla oma väikeste butiikide ja söögikohtadega. Tõeline rannamaskot oli must veearmastajast labrador, kes mängis päev otsa veepiiril, käis inimestega koos kanuude ja sõudmislauaga sõitmas ning oli niisama nunnu. Inimesi ei olnud ka üldse palju, valitses selline rahulik idüll. Võrreldes teiste randadega oli see vägagi privaatne. Õhtul kui päike ookeani taha loojuma hakkas, kostus lavalt vaikselt muusikat. Jah, selles pisikeses paradiisis on püsti pandud isegi korralik lava väga hea helitehnikaga. Mingi hetk ilmus lavale dj, kes muusikat järjest valjemaks keeras ja rahvast vaikselt õigesse meeleollu viis. Öö saabudes muutub harmooniline paradiis maailma kõige vingemaks rannapeoks. Kui ookean päikse praktiliselt oma embusesse oli haaranud, köitis inimeste tähelepanu võimas tuleshow. Mehed tulid lavale, panid tõrvikud põlema ja seejärel pakkusid põlevate tulekerade ja vaiadega sellist vaatemängu, et me ahhetasime suud ammuli ning ei jõudnud ära plaksutada. Dj keeras muusikaga kogu energia veel eriti võimsaks. Lõpuks pandi püsti limbo, mille latt süüdati põlema. Enamus rahvast kaasati võistlustulle. Iga kord, kui lati alt puhtalt läbi läksid, valati Sulle rummi. See oli üks vingemaid päevi Tais ja koht ise ikka ülimõnus. Kui Phuketisse satute, käige kindlasti maapealset paradiisi kaemas kohas Paradise Beach!

Kauplemiskultuur on ikka väga teemas siin maal :) Igal võimalusel üritavad Sulle midagi kalli raha eest pähe määrida. Algselt oli häbi ära öelda, kuid lõpuks muutud juba immuunseks ja üsna harjumuspärane on külma kõhuga eemale kõndida. Põhilised müügiartiklid on päikseprillid, õhulised rannarätid, rätsepa teenused(ülikonnamüüjad), ehted ja muu pudipadi. Päikseprillidelt küsige julgelt hinda alla. Ühe paari eest küsivad ca 800 bahti, normaalne hind on 200-250 bahti. Ostsime rannas 4 paari ray ban`e, algselt pakkus onu hinnaks 3200 bahti, peale pikka jauramist saime lõpuks 840 bahtiga :) Rannarättide eest küsivad 300-500 bahti, normaalne on maksta 150 bahti. See on meie praktika, vb maksime ikkagi palju, kuid vähemalt mingi orientiir kauplemiseks. Pidevalt on siin selline tunne, et maksad asjade eest üle. Elu esimese ülikonna lasin ka teha, 28 aastat olen seda hetke oodanud, et rätsep võtaks mõõdud ja teeks minust James Bond`i. Olgem ausad, üsna hea näen isegi välja. Ülikondade hinnad jäävad vahemikku 5000 kuni 9000bahti. Oleneb siis matrejali kvaliteedist ja kas lasta teha komplekt koos vesti ja särgiga või ilma nendeta.

Ringi liigelda on kõige mõistlikum rolleriga. Teine mõistlik variant on takso. Kolmas ja kõige kulukam, kuid ägedaim on Tuk-tuk. See on pisike värviline kastiauto, enamusel neist on peal jõhker värvisüsteem ja korralik ports kõlareid, täielik jambalaya möllutakso. Sellega sõites tuleb isegi maailma kõige nukramal mehel peotuju sisse ja möllusoolikas hakkab põrrapõrra tegema, isegi kui üritad tuimaks jääda, siis võin lubada, et see on võimatu :) Kata beach`ilt Patongi(peopealinna) on ca 11km ja tuk-tuki eest ärge üle 400 bahti makske.

Tuk-Tukiga peole

Esimest korda elus õhtust Patongi külastada oli uskumatu kogemus. See on peoloomade paradiis. Põhitänav on Bangla Road, kuhu me oma sammud ka seadsime. Peaeesmärk oli meil kurikuulus pingpong show. Iga paari meetri tagant tuleb keegi Sulle seda showd pähe määrima. Alustab juttu sellega, et sissepääs on tasuta ja pead lihtsalt joogi ostma sealt. Seda, palju jook maksab, keegi öelda ei taha, kui ainult ise küsima ja kauplema hakkad. Ahhetama paneb laval toimuv kohe kindlasti. Meie jaoks oli väike pettumus see, et ootasime ikkagi nooremapoolseid naisterahvaid, kuid reaalselt olid laval vanad kogenud tädid. Ei taha päris välja rääkida, mida kõike näha saab, pigem minge ja vaadake ise! Ütleme nii palju, et teatud keha piirkonnaga suudavad nad ikka väga imelikke asju korda saata :) Vinge asi, mida tänava peal proovisime oli 5D prillid. Inimesele pandi prillid pähe ja ta hakkas sealt nägema futuristlikke asju. Põhiline oli sõit nö ameerika mägedes, ehk karuselli peal. Kõrval seisvad Tai kutid hakkasid Sind tõmbama ja lükkama, näpistama ning kakkuma, et segada sinu keskendumist. Mingi hetk sa lihtsalt ei suuda vastu panna ja kaotad kontrolli ning tundub nagu sa reaalselt oleksidki kuskil karuselli peal ja teed väga ettearvamatuid ja naljakaid liigutusi, mida kõrvaltvaatajal on veelgi humoorikam jälgida. Mõned naised olid täitsa selili maas ja võtsid prillid peast, sest ei suutnud toime tulla selle illusiooniga, mida prillidest nägid :) Elmus on täiega vinge, ulme, mida tänapäeva tehnika suudab. Tai tänavatüdrukuid/poisse on ka väga palju. Vahet polnud, et jalutasin Merksiga käest kinni, ikka kakuvad Sind kaasa, hõikavad, et kui kena Sa oled ja kui palju nad Sind armastavad. Palju on shemale`e ehk meesnaisi, kuid osadest ei saa aru, et kumb ta nüüd siis on, isegi kaine peaga on keeruline. Purjus peaga tuleb eriti ettevaatlik olla.

Võtsime päevase paketi Phiphi saartele. Leidsime tänava pealt paketi, mille saime 2000 bahtiga, alghind oli 3200 bahti, hiljem muidugi selgus, et oleksime tegelt veel pidanud alla kauplema. Oleme sellega juba kergelt harjunud :) Hommikul tuli takso meile järgi ja viis sadamasse, kus ootas meid ees speedboat. Esimene sihtpunkt oli kohe kurikuulus Maya Bay. Koht, kus on filmitud film ’’The Beach’’, peaosas Leonardo Dicaprioga, aastal 2000. Kaunis pisike saar, kus kaljunukkide vahele on peitunud helesinine laguun. Kahjuks on koht tehtud konkreetseks turismimekaks, paksult paate täis ja meeletu rahvamass. See müstiline ilu ja vau efekt kadus tänu sellele peaaegu täiesti. Edasi sõitsime veel Monkey beachi, kuhu kahjuks maapinnale astuda ei saanud, kuna veetase oli liiga kõrge. Õnneks nägime pisikesi ahve kaljunukkide küljes turnimas. Kõige vingem asi reisi juures oli snorgeldamine, tegime seda kaks korda. Ma ei tea, miks me seda juba Austraalias ei proovinud. Veealuse maailma uudistamine nõnda lähedalt on vinge elamus. Grupijuht oli vinge vanamees, kelle inglise keel oli nii puine, et keskendumine arusaamisele ajas pea lausa valutama. Põhi sõna oli yellow, sest meie paadi lagi oli kollane ja iga kord kutsus ta guppi nõnda kokku. Lõunasöök oli hinna sees, seda pakuti Phiphil. Buffelaud, kus said ise võtta, mida tahad ja nii palju kui mahub. Lõppkokkuvõttes oli mõnus ja sisukas päev. Hea, et otsustasime päevase tripi kasuks, sest mitu päeva seal olla oleks pikale veninud arvatavasti.

Maya Bay

Ülerahvastatud Maya Bay

Monkey Beach'i ahvid

Phi Phi

10 ööd Phuketis möödus kiiresti nagu ikka, puhkuse ajal aeg lendab. Oli aeg kohvrid pakkida ja veidike mujal ringi vaadata. Ees ootas meid taksosõit lennujaama ning Tai Kuningriigi pealinn ja segasummasuvila Bangkok! Sõit kulges sujuvalt, ilma tõrgeteta. Lennujaamas taksot otsides kargas kohe meile ligi mingi suvaline taksojuht ja pakkus küüti. Õnneks olime eelnevalt uurinud, et kui pika maa sõidame ja palju see umbes maksma läheb. Kutsus meid muudkui taksosse ja ütles hinnaks 900 bahti. Saatsin ta kõhklemata pikalt, sest teadsin, et peame otsima ametliku takso, kus on katuse peal kirjas ’’metric taxi’’, ehk takso, mis on kilomeetri hinnaga. Muidugi tuli lisaks veel lennujaamamaks 50 bahti ja tee peal selgus, et peame tasuma veel maantee tollimaksu 50 bahti. Sisse istumise tasu oli 35 bahti. Ca 30km sõitu ise maksis 200 bahti, ehk siis kokku läks 300 bahti. See oli ikka vähe parem hind, kui lennujaamas esmalt pakutud 900 bahti :) Taksos märkasime humoorikat pilti. Kui muidu on pildi peal sigarett ja punane kriips peal, siis seekord oli punane keelumärk peale tõmmatud tagumiku pildile. See sõit jäi siis kõigil kõhutuul laskmata.

Olime broneerinud 5ks ööks toa hotellis Silom Avenue Inn. Kohale jõudes pidime tund aega ootama. Tegime aega parajaks Tripadviserist kommentaare lugedes. Ohoo, ja mis sealt kõike välja lugesime. Olime juba valmis kõige hullemaks. Administraator oli väga sõbralik ja juhatas meid tubadesse. Esmamulje oli mitte just kõige positiivsem. Ikka väga ajast ja arust, vanamoodne. Toas oli kerge koppehais ja siis selgus, et kliima ka ei tööta. Asusin siis kohe uut tuba küsima, lootuses, et äkki neil on ikka ilusaid ruume ka. Õnneks saime uue toa, see oli vähemalt nii palju parem, et kliima puhus külma õhku :) Aknast avanes vaade vanale mahajäetud räämas korterelamule. Voodi oli vähemalt puhas ja mugav. Duši all sai ka käia, kuigi kuuma vett sealt ei tulnudki. Ega selle raha eest polnudki vist viisakas paremat tahta. Rääkisin Merksi ära, et jääme vähemalt kaheks ööks ja siis otsime uue hotelli. Kõhud tühjad, läksime kohe tänava peale Subwaysse sööma.

Järgmine päev otsustasime shoppama minna. Lähedal asus kaubanduskeskus MBK centre. Võtsime tuktuki ja asusime teele. Arvestage sellega, et tuktuki juhtidel on seal oma bisness. Pakuvad odava hinna ja siis ütlevad, et käime kahest kohast läbi, kus peame korraks sees käima. Nad saavad selle eest kütuse ja toidu talonge, kui turiste oma sõprade juurde veavad. Nii läks meil siis sõidu peale peaaegu tund aega, kuigi keskus asus umbes 4km kaugusel. Need korrad kui me tuktuki teenust kasutasime, sai siis ära külastatud suveniiripoode, kullapoode ja erinevaid rätseppade salonge. MBK keskus on ikka korralik lahmakas, 8 korrust ja umbes mustmiljon poodi, ühesõnaga SUUR, sest seal ringi tuiates eksisime mitmel korral ära. Müüakse ikka igast träna, järgitehtud käekellad, rätsepapoed, kust saab väga soodsaid ülikondi mõõtude järgi teha, elektrishokiga taskulambid, teleskoopnuiad, piraat iphone`id lõpetades prada käekottidega.

Ühel päeval sõitsime ringi Skytrane`iga. Päevapilet maksis 140 bahti. Sellega sai sõita kõikidesse peamistesse kohtadesse, ühesõnaga väga mugav. Rongitee on ehitatud põhilise auto magistraali kohale, ehk liikusime autoliikluse kohal. Sealt ka nimi Skytrain. Käisime sellega läbi enamus kaubanduskeskused. Käisime ka suurtel turgudel, kuhu võidki jalutama jääda. Põhimõtteliselt oled nagu Hauka laadal aga lihtsalt kümme korda suurem ja väljas on 40 kraadi kuuma ning õhku hingata pole. Kui täiesti väsinud ja kurnatud oled, siis soovitan kosutuseks osta watermelon shake`i. See on kokteil, mis koosneb arbuusist ja veest. Kõlab võib-olla liiga lihtsalt aga maitseb suurepäraselt. Maksis ka ainult 40 bahti.

Bangkok on suur, üsna räpane, ummikuid täis suurlinn. Meile väga ei meeldinud, teist korda küll tagasi ei viitsiks minna. Ingole ka see vaimustust ei valmistanud ja seetõttu otsustas ta lennukipileti osta ja tagasi Phuketisse sõita. Meie võtsime siis nõuks teha hotelli vahetust, et puhkusesl oleks puhkuse ilmet, sest uberikus konutamine head emotsiooni ei pakkunud. Läksime siis teise hotelli. Seal tulid juba meile vastu toapoisid, kes kohvrid ilusti tuppa ära tõid ja viisakalt elamist tutvustasid. Tuba oli vinks vonks, polnud ka just kõige uhkem ja uuem hotell, tulime küll Austraaliast aga ega tengelpung seepärast veel pungil polnud, kuid mitu korda etem kui vana. Elasime 13 korrusel, vaade oli juba kordades kenam, nägi linna isegi. 14ndal korrusel oli bassein, mullivann ning elektrikerisega Soome saun. Kuigi väljas oli 40 kraadi kuuma, siis mina käisin ikkagi nagu vanale eestlasele kombeks, iga õhtu leili võtmas. 15ndal ehk viimasel korrusel oli avatud vaatega restoran, kus mõnusalt meeldiv praadi süüa ja õlut juua, samal ajal soe tuul Merksi oranze kiharaid sasimas. Selles hotellis oli palju parem emotsioon puhkust lõpetada.

Soome saun koos saunas käimise juhendiga

Bangkok on tuntud oma suurte arhitektuuriliselt ilusate templite poolest. Otsustasime siis käia ja vaadata. Käisime Wat Phra Kaew`i templis. Põhiline, mis sellest meile meelde jäi, olid vihmavarjudega hiinlaste grupid, keda busside viisi kohale veeti. Meeletu rahvamass ning kuna me oleme neist natuke pikemad, siis saime kogu aeg nende vihmavarjudega vastu päid. Pidime laenutusest selga võtma pikad püksid ja särgid, sest paljastavalt sisse kaema ei pääsenudki. Palju nikerdusi ja kujukesi, kuid me vist ikka ei ole erilised templite fännid ja tegime üsna kiirelt ringi peale. Templist välja astudes läksime kõrval olevasse parki. Seal oli meeletult palju tuvisid. See tundus üsna humoorikas, sest nad piirasid meid sisse. Koha hüppas ligi mingi tai vanamees ja ulatas meile mõned linnusööda kotid. Nii kui selle avasime, olime tuvidega sõna otseses mõttes kaetud. Peale tuviteraapiat arvasime, et oleks viisakas sellele mehele mõned bahtid tänutäheks anda. Otsisin siis lahtiseid kupüüre ja ulatasin talle 40 bahti, selle peale sai onu päris vihaseks ja ütles, et ma andsin teile ju 4 portsu. Okei, ei hakanud puiklema ja otsisime veel 40 juurde. Andsin talle siis 80 bahti, selle peale sai ta veel pahasemaks ja seletas Tai keeles kurjalt ning lausus, et pean talle hoopis 150 bahti andma. Selle peale kannatus katkes ja ütlesin, et meil ei olnud rahast üldse juttu, vaatasime alguses, et lihtsalt heast südamest mees pakub lindudele näksimist. Andsin talle 80 bahti ja ütlesin, et võtad selle või ei saa üldse midagi. Bahtid käes, jalutas mees minema ja saatis meid Tai keeles sinnasamma.

2 nädalat Tai Kuningriigis Phuketis ja pealinnas Bangkokis oli märkamatult möödunud. Lõppkokkuvõttes jäime rahule, saime nautida kuuma päikset ja mõnusat ookeani, nägime ja kogesime palju, mida ei osanud ette kujutadagi. Kes käinud ei ole, siis soovitame minna! Lennukipääle ja Eestisse sõit. 8 kuud möödas ja tere kevad. Hõissa!