Welcome to Toowoomba!

24.08 Hommikul panime kodinad kokku ja nädal hostelis saigi läbi. Sõitsime Brisbanest Toowoombasse ca 120km. Päris huvitav oli näha siis nüüd Austraalia loodust väljaspool linna, kohati üpris mägine, teede ääres väikeste kängurute laibad. Olime välja otsinud mõned sharedhoused, tee peal leppisime kokku kellaajad, kuna vaatama saame minna. Jõudsime linna üsna vara ja kuna oli veel mitu tundi aega, enne kui elukohti vaatama minna, siis otsustasime, et lähme otsime selle kanafarmi üles, kuhu tööle minek. Sõitsime mööda suurt maanteed, siis keerasime väiksema tee peale, gps näitas, et varsti oleme kohal. Sõitsime ja sõitsime, gps ütles, et 9km veel, siis järsku, et 11km veel, siis jäime seisma, sisestasime sihtkoha uuesti, Merksi gps näitas, et 6km veel, siis järsku, et 42km, asi tundus kahtlane, kütuseseier oli ka viimase kahe kriipsu vahel. Koht oli üpris tsivilisatsioonist väljas, kohati kruusatee ja isegi kõrbepallid veeresid kui aknast välja kiigata. Otsustasime, et ei hakka riskima ja lähme tagasi suurele maanteele. Tagasi sõites libistas mõnus suur pruun madu ennast üle tee, sõitsime vist ikkagi temast üle. Ma tõesti siiralt loodan, et see polnud siiski Austraalia üks mürgisemaid eastern brown snake. Ütleme nii, et ei olnud mõnus vaatepilt ja tunne, mis valdas oli rõve. Tulime tagasi linna ja leidsime korraliku elamise, mõnus maja, kus kõik eluks vajalik olemas ja mõistliku hinnaga. Üks variant oli minna kanafarmile lähemale Pittsworth shady rest caravan parki, see oleks olnud lähemal, kuid pesemisvõimalused, internet ja eluolu kehvemad ja hind kallim kui linnas maja rentides. Otsustasime, et pigem sõidame pikema maa tööle, aga saame see eest paremates tingimustes elada. Maja kaaslased on siin paar: Hong Kongist poiss nimeks Hang ja Taiwanist tüdruk Wendy, tundusid sõbralikud ja kehva inglise keelega :) Homme üritame siis kanafarmi üles leida ja eks paistab, kui vahva seal tööd teha on üldse.

Meie oma tõsieluseriaal ''Sidrunid ja Apelsinid''

Sharedhouse

25.08 Äratus igaks juhuks kell 5 ja 5.40 sõitma, kuna ei tea täpselt kus kanafarm asub. Jõudsime kohale juba 6.25. Istusime autos ja tegime aega parajaks. Mingi hetk sõitis meie kõrvale auto, välja astusid 5 tegelast, just nagu filmist Rentsimiljonär ehk India kutid. Ei teadnudki kas nutta v naerda. Käärisime käised üles ja astusime kanala poole. Karmi olekuga kummikutes ülemus näitas meile, kust saame valged katteloorist värvijate kostüümid, kummikindad ja kummikud. Edasi liikusime ühe kanalauda ukse ette. Seal rääkis ülemus põgusalt india onudele, et meie oleme kaks uut abilist ja palus neil meid juhendada. Saime teada, et tööülesandeks on 3-4 päeva siis 10h päevas kanu puurist gaasikambrisse loopida. Nö gaasikambrid olid siis rataste peal metall kastid, kus küljes gaasiballonid, mille peal olid kaks 30cm diameetriga ava, kust pidime siis kanu sisse toppima. Mõlemal suured silmad peas ja süda pekslemas. Mõtlesime, et okei, proovime siis. Merks lükkas tapamasinat  ja mina asusin kanu sisse asetama. Vastikusega suutsin ühe masinatäie silmini täis pressida. Pidevalt uurides Merksi käest, et kas kõik ikka korras on. Merks näitas pöialt, et okei, endal teglt tülgastus ja hirm silmis. Palusin siis Merksil ka lõbusast protsessist  osa võtta ja mõni kanaproua manala teele saata. Merks kogus julgust aga lõpuks ei suutnud ikkagi. Võtsime otsuse vastu, et see töö pole meile ja peale 1 tund  tööd, teatasime ülemusele, et me ei taha seda tööd rohkem teha. Nii saigi meie karjäär Austraalias Darling Downsi Fresh Eggsi kanafarmis otsa. Sõitsime tagasi Toowoombasse koju. Helistasime tööagentuuri, kes meile selle töö organiseeris. Kontaktisik ei võtnud vastu. Olime jälle tööotsingutega alguses. Hakkasime uurima ja mõtlema, et mis edasi. Saatsime emaile, tegime netis taotlusi, otsime uusi agentuure, käisime linnas erinevates asutustes küsimas, uurisime facebookis kaasmaalastelt, ega nemad ei oska miskit soovitada. Lõpuks ei võtnudki agentuur meiega ühendust ja arvasime, et meie koostöö on lõppenud. (NO PICTURES ONLY MEMORIES)

26.08 Otsisime uue agentuuri, Labour Solutions Australia, mille peakontor oli Brisbanes. Õhtul pidi Brissi lennujaama jõudma meie sõber Ingo. Otsustasime, et sõidame linna ja käime kontoris vestlemas, tööd küsimas ning õhtul lähme lennujaama Delavoile vastu. Leidsime siis agentuuri kontori üles, vestlesime sekretäriga põgusalt ja andsime oma cv-d. Lubati uurida ja meiega ühendust võtta, kui mingi sobiv tööpakkumine avaneb. Olime juba lifti astumas kui klaasuksest nägime, et mingi mees lehvitab meile ja käega viibates tagasi kutsub. Pöördusime tagasi ja saime jutule. Tuli välja, et tal oli meile tööd pakkuda Toowoombas, kuhu me just kolinud olime(juhuste kokkulangevusel just täpselt sinna kohta Austraalias, kus ennast sisse olime seadnud). Leppisime kokku, et lähme reedel tööintervjuule. Mainisin, et õhtul jõuab siia ka meie sõber ja sokutasime ka Ingo kaasa :) Õhtul sõitsime Brisbane lennujaama. Ootasime  ja ootasime ja ootasime, aga keda ei tulnud, see oli Ingo. Muutusime närviliseks ja helistasime aga kõne lõpetati mitu korda ära.  Peale ca 2h ootamist jalutas Ingo lõpuks  väravatest Austraalia pinnale. Tuli välja, et ta oli kõrvale kutsutud ja otsast otsani läbi otsitud. Arvatavasti selle pärast, et just mõni päev varem tabati üks eestlane Austraaliasse 70kg kokaiini smuugeldamast. Võtsime oma lapse auto peale ja sõitsime tagasi Toowoombasse.  Hiilisime salaja tuppa, et majakaaslased aru ei saaks, et me kedagi võõrast võõrustame. Tegime Ingole põrandale mõnusa aseme ja läksime magama, et järgmine päev toimetama hakata. Õhtu lõpuks võttis meiega õnneks ühendust ka see tööagentuur, kelle lootusi me kanafarmis alt olime vedanud. Polnudki nii pahased ja pakkusid uueks nädalaks ajutist tööd kaheks päevaks.

Ingot otsides

27.08 Päev otsa sadas vihma ja oli vastik Eesti sügise moodi ilm. Kõmm, alustuseks tegime internetis läbi uude agentuuri registreerimise protsessi. Seejärel aitasime Ingol vajalikke toiminguid teha, TFN numbri taotlus, kõnekaart ja pangakonto. Siis hakkasime Ingole elukohta otsima. Muudkui otsisime, otsisime ja otsisime. Backpackerite hostel oli fully booked, motellid kirvehinnaga, helistasime ja kirjutasime kuulutuste peale. Mis te arvate, kas siis lõpuks saime midagi? Muidugi mitte! Ei jäänud muud üle, kui Hangilt ja Wendylt paluda, et kas nad on nõus Ingole meie majas öömaja pakkuma. Enne nendega vestlust oli väike hirm ikka nahas, mainin vahelduseks ära, et Taiwanist pärit majakaaslane Wendy omab  huvitavat hobi, nimelt meeldib talle iga päev vähemalt tund aega närve rahustava tegevusega aega sisustada – nimelt istub ta köögis, taustaks käib Hiina tõsieluseriaal ja samal ajal teritab nuge. Positiivne on vähemalt see, et nüridaid lõikeriistu meil majas ei ole. Õnneks on nad väga sõbralikud ja mõistsid olukorda ja siin me siis olime, meie voodis ja Ingo madratsil. Homset põnevat päeva ootamas!

28.08 Hommikul saime üllatuseks meilide peale kirjad Agri Labourilt, nimelt oma esimesed palgatšekid Austraalias, ehk kanafarmi 1 tunni tasu. Keidi ütles, et siin saab ilusti seaduslikult iga minuti ja sekundi eest palka ;) Käisime siin: http://www.withcottseedlings.com.au/ , nö ’’vestlusel’’. Pidime kell 11 kohal olema ja jõudsime kohale 10.59. Täpsus ennekõike! Tegelikult sõitsime siis jälle gpsi järgi valesti, õnneks küll paarsada meetrit. Vestlus oli pigem ettevõtte tutvustus ja jalutuskäik Withcott Seegling’si aladel. Personali värbaja Jamie tundus väga muhe ja sõbralik mehemürakas, tutvustas olukorda ja organisatsioonilist poolt, jagas näpunäiteid, kuidas, kus ja kuna, mida me tegema peame, kui esmaspäeval tööle tuleme. Ühesõnaga saame lõpuks loodetavasti tööle, mis kestab ehk natuke rohkem kui tund aega kanafarmis :) Täna paistis päike ja tuju oli juba parem kui eile. Kolasime suures Kmarti poes, Ingo ostis endale eluks vajaminevat ning Mina ja Merks võtsime endale soojad sussid, sest õhtuti on ikka päris külm. Seejärel suundusime Toowoomba backpackerite hostelisse ja saime Ingole peavarju. Tuba, kus esialgu vähemalt üksinda ja hinnaks 130dollarit nädal. Hosteli peeremees väga laadna sell, ajasime põgusalt juttu. Sündinud Jeruusalemmas ja isapoolne suguvõsa vene/poola segu. Tuli välja, et räägib ka vene ja poola keelt. Sain siis ka natuke vene keeles lobiseda ja ära mainida enda venepoolse suguluse. Küsis meie käest, ega me väga venelastega mineviku pärast läbi ei taha saada? Putinit pidas samuti üheks hulluks vanameheks :) Ingo jäi hostelisse Iisraelastega juttu puhuma ja meie tulime enda kodu kapsahautist tegema. Homme saab ehk kauem magada ja välja puhata. Praegu kui teile lugemist kirjutan, Merks juba tudub kõrval. See on juba traditsiooniks saanud, et õhtuti kui romaanile uut peatükki lisan, siis punase peaga neiu hakkab ära vajuma, äratan ta muidugi üles ja lasen teose läbi lugeda, parandusi teha ja omapoolsed mõtted lisada :)

Viimased päevad Brisbane's

20.08 Käisime Lone Pine Koala Sanctuary`s lootuses oma silmaga teatud Austraalia sümboleid näha.  Ja ennäe imet, seal nad olid: koaalad, kängurud, vombatid, suured sisalikud, krokodill, püütonid, papagoid, kes meile hello ja bye bye ütlesid. Head uudised saabusid, Tony helistas, et kanafarmi Toowoombasse saab tööle vb. Käisime Kmartis ning ostsime tööriideid, madratsid ja magamiskotid. Liikluses ikka veits kõhe ja närviline, ühel keerakul jäin vist jalgu, keegi karjus aknast midagi ilusat  ja kui ärevus sees keerama hakkasin, oleksin peaaegu veoautole ette sõitnud, õnneks jõudsime mõlemad pidurdada. Siin Brisbanes on väga palju ühesuunalisi teid, kui valesti sõidad, siis pead jälle pika ringi tiirutama, et õigesse kohta jõuda ja lisaks puuduvad siin üleval reastumismärgid, kõik vajalikud nooled kuhu keerata on märgitud ainult asfaldile. Gopro torukinnituse murdsin ära, juhhei ning poes kukkus seljakotist veel kõmaki põrandale. Prantslased on hosteli hõivanud, neid on nii palju ja muudkui räuskavad. Meie vanade eestlaste kombel hoiame omaette vaikselt, muigame ja kommenteerime, sest iga päev on selline tunne nagu oleks kostüümipeol :)

''Hei mate, you came to the wrong country''

21.08 Käisime ja otsisime Merksile kummikuid, juba teist päeva, tundus justkui võimatu missioon, sest olime läbi tuuseldanud mitmeid ehituspoode, tööriiete kauplusi, kaubamajasid. Põhimõtteliselt kulus sellele terve päev. Lõpuks leidsime kummarid täiesti suvalisest riiete poest ja siis ka ei olnud need kuskil leti peal, vaid poe taga nurgas suures pappkastis. Samal ajal lihvime ka autosõiduoskusi vasakpoolses liikluskultuuris, kusjuures liiklejad pole just kõige sõbralikumad, vahele väga ei lasta ja toppama jäädes saad signaali ja sõimu osaliseks.  Selgus, et saame 3ks nädalaks kanafarmi tööle Toowoomba lähedale, Brisbanest ca 170 km. Suhtlesime agentuuriga ning täitsime veel viimaseid formaalsusi.

Kummikud

Rattad alla ja lihtsalt põnev elu

18.08 Täna ootas ees kohtumine punase 1999 aasta Ford Falconiga. Saime kokku, müüja oli inglane Roy ja sakslanna Maria, kes kutsusid oma kullakest Jennyks. Nad olid just hiljuti lõpetanud ümber Austraalia tripi. Kusjuures Maria oli samuti juuksur nagu Merx. Kinkisime neile tänutäheks sinimustvalge kalevi šokolaadi, lootuses, et selle ilusa žestiga võidame ka Jenny südame ja usalduse :) Pidime veel kokku saame teise automüüjaga Julianiga, kes müüs sinist 1997a fordi, kuid helistasin ja pidin ära ütlema, kuna punane printsess hakkas meile mõlemale kohe meeldima ja hind sobis ka paremini. Käisime ka hosteli katusel olevas tornis, kust avaneb fantastiline vaade linnale. Õhtul käisime uute autoomanikena linna peal laiamas, mainin siinkohal ära, et esimene automaatkastiga auto see siis meil. Eksisime muidugi ära ja ei oskanud tagasi hostelisse sõita, mõlemal telefoni akud viimase piiri peal, õnneks jõudsime lõpuks kuidagi tuttava tee peale. 

19.08 Saatsime emaili tööagentuuri, mida tuttavad soovitasid. Kontaktisik suunas meid edasi teise konsultandi juurde, helistasin, aga telefonile ei vastatud. Pikemalt mõtlemata otsisin kontori aadressi ja kõmpsisime kohale. Ajasime põgusalt juttu, rääkisime erinevatest töövõimalustest, andsime oma Cv-d, kontaktandmed ja passikoopiad. Meie konsultant Tony ütles, et eestlasi tuntakse siin ausate ja usaldusväärsete tööinimestena, kes ületundidest end heidutada ei lase. Jäi kokkulepe, et ta arutab oma kolleegidega ja koostööpartneritega läbi, mis ja kus võimalik teha on ning järgmise nädala jooksul peaks selguma, kas ja kuhu tööd saame. Muidugi otsime samal ajal ka teisi võimalusi ja oleme niisama muhedad. Aa..õhtul käisime Keidil ja Kerdil külas jäätist söömas ja head internetti kasutamas :) (Merks sõitis õhtul tagasi hostelisse, et temal ka siis esimene valel pool teed autosõit tehtud, oli väga tubli ja sai hästi hakkama)

Hosteli katusel

Omanike vahetus

Mida me küll ilma Keidita teeksime :)

Hakkasime eluks vajalikke toiminguid tegema. Kõigepealt taotlesime maksunumbri(TFN) tax file number, seejärel võtsime Telstra kõnekaardid, siis Commonwealth pangas tegime ühise pangakonto, millel on mõlemal oma kaart. Eraldi Savings arvenumber samuti, ehk siis pensionifond. Hiljem siit lahkudes saab selle raha tagasi taotleda. Pangal on päris hea telefoni app, selle pealt saab näiteks raha pangaautomaati saata ja siis koodiga välja võtta, ilma pangakaarti kasutamata. Õhtul viis meie giid Keidi maitseelamusi nautima Eat Street Marketsile, see on lähiajal tehtud üritus, pmst nagu eestis toidufestival, aga siin on see iga nv reede ja laupäev.  Sissepääs 2 dollarit, sees elav muusika, erinevad väliköögid, tehtud nö laevakonteineritest või siis ehitussoojakutest eesti mõistes. Peale suurt orkaani tulid restoranipidajad kunagi tänavatele, et raha ikka teenida ja töölistele tööd pakkuda, siis tekkiski selline idee, et teha kohe eraldi üritus ka peale orkaani tagajärgede likvideerimist.  Tegime lõpuks inglise keelsed CV`d ära, mida oleks võinud muidugi juba eestis teha, aga nagu ikka, ''küll jõuab'' suhtumine võidutses. Keidi juures tagahoovis elavad vahvad naabrid, kes nagu meiegi üüri maksta ei taha – opossumid. Käisime neid luuramas, NÄHTUD! Päeva nael minu jaoks oli Merksi uus nickname :) Keidi pani Merksile uueks hüüdnimeks: PARANOIA PRINTSESS. Kõigile, kes Merksist väga midagi ei tea, siis tal on miljon hirmu ja kartust :)

Eat Street Markets

 

15.08 Brisbane – Byron Bay. Ehk käisime Austraalia maismaa kõige idapoolsemas punktis. Kõrge mäe otsas majakas, alla rannale super vaade, vaikses ookeanis murdusid lained kivirahnudesse ja mõned meetrid lainte ja maismaa kohtumispaigast eemal sulpsasid vabas looduses delfiinid  ning mitu vaala, kes kohati tundusid lausa eputavat oma uhke sabaga. Jalutasime mööda randa ja võtsime Fish and Head`ist family paketi. Paneeritud kala, krevetid, makra ja kartul pluss friikartulid. Ports oli mega, nii, et õhtul veel soojendasime mikrokas. Rannas jalutasid väiksed toonekured, kõvera nokaga, pidavat siin Ibise nime kandma. Ahjaa ja see pisiasi ka, et tähistasime Merksiga kolmandat aastapäeva.

Byron Bay beach

Austraalia maismaa kõige idapoolsem punkt

16.08  Keidi maja sõbralik kaasüürnik Kert ulatas abistava käe. Käisime autosid vaatamas, kõigepealt 1995a toyota camry, sedaan, elu ront ja müüja nägi välja nagu otse vanglast põgenenud, kortsus paberi peal müügileping ise kirjutatud 1 lausega ja muudkui  näitas näpuga kuhu  allkirja visata :D Teine auto oli Hyundai elantra sedaan, see oli Kerdi tuttava eestlase auto, tundus ok. Esimest korda siis lõpuks sõitsin ise ka aussis, manuaalkastiga kusjuures, väga vigane värk ikka. Jama see, et autol pole RWC ega Registrated in QLD, väike auto ja manuaal ning vormistamisega koos läheb veits kulukaks sellise sara kohta. Lõuna ajal käisime hiinakas, mina vana gurmee ja erinevate köökide fänn( loe keedukartuli ja snitsli kummardaja) võtsin ka siis sushit ja kana ja teryaki pada. Seekord veel ei hakanud meeldima soja maitse :) Õhtu otsa uurisime gumtreest autosid ja helistasin ning saatsin sõnumeid. Kui Byron Bays sai austraalaste ühte lemmikut-paneeritud kala, makrat, krevetti söödud, siis täna tegime nende teist lemmikut veiseliha. Poodides on suured letid veiseliha valikut täis, samas kui minu lemmik ''põssa''on väikses nurgas üksinda nukrutsemas.

17.08 Hommikul viskas Keidi meid Brissi kesklinna põhitõnavale (Upper Roma Street), kus on backpackerite hostelid, mingi 5 tk vähemalt järjest. Käisime siin läbi need ja võtsime Brisbane City Backpackers, mis tundus kõige mõnusam, ühine suur köök, jagatud vetsud koos duširuumidega, üleval korrusel tõesti väga ilus vaade  kesklinnale, bassein lamamistoolidega. Käisime päeval linnas jalutamas, mööda poode ja jõe ääres, Wheel of Brisbane´iga sõitmas(suur vaateratas). Päris lahedalt poolitab Brisbane jõgi linna, ühel pool on kõrghooned ja keskused, teisel pool on ülikool, vaateratas ja mõnus roheline park. Õhtul väsinult Merksiga netis põksudes, tuli Merksil mõte all reservationis käia ja küsida, et mis kell homme töö otsijatele meeting on, samas leidis leti ääre pealt veel ühe backpackerite fordi müügikuulutuse. Kõmm, helistasin ja tüüp oli samas majas, lasi sõpradega rõdu peal õllet. Nimi Roy, inglane, kes juba mitu aastat Aussis ringi trippinud, tulid just ümber austraalia ringreisilt ja septembris lähevad edasi Uus-Meremaale. Jutt oli ilus ja suu vajus ammuli, et täitsa lõpp kui hea auto otsa ikka sattusime :) Vahetasime numbreid ja homme saame kokku, teeme proovisõitu ja äkki teeb diili. 

Brisbane'i jõe ääres

Brisbane City Backpackers hosteli tuba