Saabumine ookeani taha

Tsau kallid sõbrad/sugulased, kes meie tegemistele kaasa elavad. Kolmapäeva öösel kell 2 pakkisime siis oma kohvrikesed ja seljakotikesed autosse, pühkisime tolmu õlgadelt, hingasime viimast korda sügavalt Eestimaa õhku sisse-välja ning asusime ärevalt teele. Sohver oli meil tasemel, jõudis kohale ja sama kiirelt sõitis ka minema, sest ühtegi dokumenti ei saanud kaasa. Ingo dokumendi järel käidud, saime lõpuks liikuma. Hiljem tee peal muidugi selgus tõsiasi, kui gopro kaamerat pardatsokki panema hakkasin, ilmus sealt muidugi Ingo pass, mis algusest peale teglt olemas oli:) Merksil olid kaasas Aliis ja Patsi, aitäh teile, et Merksil toeks olite :) Marsruut: Antsla-Riia(autoga)-Berliin-Abu-Dhabi-Brisbane(teraslinnud)

Juba Riias check-in`is kukkus süda jooksutossu säärde korraks.Väike arusaamatus viisadega. Nimelt neid tehes väideti, et viisa on elektrooniline ja passi numbri peal virtuaalselt olemas. Läti neiu aga nõudis kindlal toonil meilt mingit kinnitust. Kohmetuna paar minutit peata olekut, kuid siis õnneks Merks leidis maili pealt ikkagi mingi kinnituse, mis tädile sobis. Esimene lennuk Berliini oli pigem väiksem propellerlennuk, mis plärises päris kõvasti. Selle lühikese 2 tunnise sõidu magasime me täielikult maha, sest olime juba peaaegu et 24h magamata. Berliini lennujaam tundus suur aga natuke räpane. Edasi lendasime berliinist Abu dhabisse..sõit oli ca 6h. Seal saime aru, et vot see on nüüd SUUR lennujaam, kus toimusid kusjuures laiendustööd. Abu dhabis tegi meile check-in`i  tumedanahaline libekeelne meesterahvas, kes meie ees seisvale naisterahvale juba silma pilgutas vaikselt.  Meile tegi ta check-in`i tavalise 3min asemel umbes 10min, sest ta lihtsalt lobises ja lobises..Uuris meie asukoha kohta, siis kas Andre emakeel on inglise keel, siis kust on päris nimi Ibrahimovich, siis tegi Merksile nalja nagu tema sünnikuupäev oleks passis vale jne. 14 tunnine lend Brisbane’i polnudki nii hull, sest olime väsinud ja enamus ajast magasime. Lennuk oli muidugi hästi mugav ja mõnus, iga istme see olid puutetundlikud ekraanid ja meelelahutus, pmst nagu Sebe lux-ekspressiga, va vahepeal unenägu poolitavad turbulentsid. Kohati magasime isegi nii sügavalt, et ei kuulnud kui stjuuardessid süüa tõid. Mingi hetk ärkasime ehmatusega ja avastasime et põhisöök on juba ette ära toodud ja teistel äragi söödud.  Lõppkokkuvõttes läks hästi, sest Merksi kõrvade plõksumine oli minimaalne. Brisbane’is selgus et Merksi kohver oli Berliinis läbi otsitud ning Austraalia passi ja narkokontrollis, kutsuti Merks natuke kõrvale kaasa, õnneks midagi ei leitud. Enne passikontrolli otsustas Andre filmima hakata, see üritus jäi mõne sekundi pikkuseks, sest toll viibutas käega kõri kohal, et No filming.

Berliini lennujaam

Abu-Dhabi - Brisbane

Viimaks jõudsime kängurude maale kohale. Keidi oli meile vastu tulnud oma Fly Centre ilusate tööriietega ning  bose kõlaritega mazda 6ga. Istusin siis kohe rooli, aga kahjuks Keidi roolida ei lasknud mul, vaid sõitis kõrvalistmelt hoopis ise. Viisime oma kohvrid tema juurde ning tulime tagasi kesklinna, kus käisime söömas. Kohe tekkis arusaamatusi, sest klienditeenindaja küsis pangakaarti sisestades, mis ma 3st variandist valin: cheque, savings või credit, kusjuures kõik alla 100 dollari maksmised kaardiga lähevad nii, et paned kaardi sisse ja koodi ega midagi ei pea panema, vupsti kaart sisse ja valmis. Paljudes kohtades piisab kaardi puudutamisest vastu makseterminali. Lõpuks nö õhtu kätte saabudes ei osanudki kuidagi olla, jet lag oli päris hull. Lootsime, et puhkame nüüd välja ja siis hakkame oma seiklust nautima :) Head und!

Photobomb