Ahhoi eesti keele
oskajad, kes te mõnusat sügist seal naudite. Elus ja terved! Oleme sukeldunud
töörutiini ja kahjuks pole Teile jagada hingematvaid kaadreid kaunist loodusest
või ’’madu ümber Merksi kaela ja hiigel tarantel õla peal’’ pilte.
Päevad lähevad järjest soojemaks ja üha enam hakkame mõistma oma kolleege ja töökultuuri ettevõttes. Kõige rohkem on selgeks saanud see, et töö juures on korralik ussipesa :) (enamus kolleegid on naised). Käib ikka selline tagarääkimine, et hoia ja keela, nüüd on juba selge, kes kellele poeb ja kellega ei tohi mitte mingil juhul isegi sõnakestki vahetada. Inimesi on igalt poolt: Filipiinid, Saksamaa, Iisrael, India, Sudaan, Hispaania, Jaapan, Taiwan, Iirimaa, Eesti ja austraalased ise. Eks ikka nalja ka saab vahepeal, päris kivinäod ei ole kogu aeg. Ühel päeval suutis Ingo korraliku puraka panna. Nimelt harvendasime taimi, ühesõnaga olime väikse grupiga ja igal ühel oli oma rida, mida teha. Meie grupis oli üks noor 21 aastane Austraalia tüdruk ja tema ema(mõlemad üsna kenad ses suhtes). Ingol sai oma rida tehtud ja kõndis kindlal sammul selle tüdruku ema poole. Peatus tema ees ja ütles kõva häälega ainult ühe lause:’’ I cum to you’’ Ingo muidugi mõtles selle all, et ta tuleb selle reaga talle lihtsalt vastu, kuid mina sain hoopis teistmoodi asjast aru. Peale 5 minutit naermist, nii, et tatti ninast purskas, küsis Ingo minult, et mida ma nii kõvasti naeran. Ta ei saanud ise arugi, et oli kahetimõistetavalt ennast väljendanud. Seejärel läks ta selle naise juurde ja ütles:’’ Sorry for my bad language’’, mille peale naine õnneks naerdes vastas:’’It’s horrible’’. Üks teine päev tegin tööd koos Taiwanist pärit Hung-Lee’ga, keda kutsun Hungry’ks, siis veel Mac Pac( päris nimi), kes sündis Sudaanis, 2. aastaselt kolis Keeniasse ning 12. aastaselt Austraaliasse ja austraalanna Emm’iga. Mac on pruun kitsehabemega noor tüüp. Töö käigus küsis Ta minu käest, et kas ma tean, kes on Bruce Lee(arvan, et see küsimus oli tingitud sellest, et meie pundis oli üks kissis silmadega Taiwani kutt)? Vastasin, et tean ikka, et see on see karate vend, kes tegi mitu tuhat kätekõverdust järjest. Selle peale ütles ta, et seda fakti ta küll ei tea, aga et ta on teadlik, et kui Bruce Lee filme üles võeti, siis kaameramehed käskisid tal aeglasemalt liigutada, sest nad ei saanud tema lööke video peale, kuna ta tegi neid liiga kiiresti :) Iisraeli kutt Julian on ka kossu huviline nagu mina, temaga saame vähemalt iga päev korvpalli EM-st lobiseda, et kuidas Eestil läks ja mis seis Iisraelil on. Tal on huumorisoon ka vähemalt õige koha peal nagu minul, ehk siis ta saadab vahepeal vähemalt mulle õhusuudlusi, kui golfikäruga minust mööda kihutab, nii, et porilombist muda pritsib (kasvuhoonete vahelised vahemaad on üsna suured, siin kasutatakse neid liiklemiseks), mina püüan selle muidugi kinni ja panen taskusse ja saadan õhusuudluse talle vastu tagasi. Kui Iisraeli tüdruk Amit hommikul autosse istub, siis soovib ta meile ilusti ’’Tere hommikust’’ ja kui peale aevastust talle ’’terviseks’’ öelda, siis vastab kenasti ’’aitäh’’. Meie oskame tema keeles öelda kahte sõna: jelda jafa(ilus tüdruk). Põhiline info, mida ma Eestit tutvustades veel ütlen on muidugi see, et skype loojad olid kaks eesti kutti. Päris paljudele olen õpetanud ka ilusad eestikeelsed sõnad kaksteist kuud. Enamusele pakub ikka nalja, kuidas inglise keeles kõlab :)
Jutujätkuks veel see ka, et Ingo ostis lõpuks auto endale. Toyota camry, 1997a, valge ja automaat. Auto müüja oli Liibanonist pärit, kes kehva olukorra pärast enda riigis siia kolis perega.
Tööd on õnneks nii palju, et 19 päeva jooksul tuli 18 tööpäeva. Eelmine nädal töötasime 7 päeva jutti ning sellel nädalal saime alates kolmapäevast kuni reedeni lisatööd, ehk 7st 6ni töölusti, muidu lõpetame 3 ajal. Merks nägi ka lõpuks kasvuhoones mõnusaid pirakaid ämblikke. Nokitses juba tükk aega, kui ühtäkki avastas, et tema pea kohal on terve ämblike armee, kõik nii umbes rusikasuurused. Need ei pidavat õnneks mürgised olema. Järgmine päev õnneks tuli ülemus Merksile vastu ja ei pannud teda enam sinna hirme täis kasvuhoonesse. Neljapäeval sadas päev otsa vihma, Merks oli kenasti kasvuhoones kuivas ja nautis töötegemist, mina olin aga päev otsa väljas vihma ja pori sees. Viimasel hetkel pakkus õnneks üks supervisor mulle enda veekindlat jakki, see oli kõvasti abiks. Jalad olid küll päeva lõpuks läbi vettinud ja suurest pahameelest läksime õhtul Kmarti ja ostsime mõlemale uued korralikud tööjalanõud.
Nädala sees tuli Maciga rääkides välja, et ta mängib ka korvpalli ja kutsus mind reedel trenni. Küsisin, et kui ma trenni tulen, kas olen ainuke valge seal ja kas jooksutossudega on väga imelik. Selle peale rahustas ta mind, et valged ja mustad mängumehed on segiläbi ja paljud on tavaliste spordijalatsitega. Trenn algas reedel 6 ajal, kuid me lõpetasime alles siis tööpäeva. Kiirustasime koju, panin oma lühikesed surfipüksid ja punased jooksutossud kotti ja kihutasin fordiga spordihoone poole, tee peal läks veel jahutusvedeliku tuli põlema. Jõudsin kohale natuke enne seitset, helistasin Macile, ta ei võtnud 3 korda kõnet vastu, valasin autole jahutusvedelikku juurde ning mõtlesin, et mis siis ikka, sõidan tagasi koju. Telefon helises, see oli Mac, kes hingeldades tagasi helistas. Haarasin oma musta seljakoti, peal kiri: ESTONIA, mille Tallinna sügisjooksult aastal 2010 luurekompaniiga meeskondlikus arvestuses võitsin, ja liikusin kiirel sammul spordihoone admin laua poole. Mac tuli vastu, rohelised Nike Jordanid jalas ja John Stocktoni särk seljas. Maksin oma 5 dollarit pileti eest ära ja suundusime garderoobide poole. Koridoris liikudes nägin aga läbi uste sees olevate klaaside korvpalli väljakuid. Ainuke asi, mida ma ei näinud oli valge mees korvpalli mängimas. Okei, tõmbasin oma cropi lühkad ja punased lunarglided jalga, hingasin sügavalt sisse-välja ja astusin võimla uksest sisse. Minu poole vaatas ca 20 musta meest, sellise pilguga, et kes see valge vuntside, habeme ja jooksutossudega tüüp on. Siis hõikas keegi: thats a friend of Mac, Estonian backpacker, they work together. Mõtlesin, et mida asja, kuhu ma küll sattunud olen :) Polnud korvpalli päris jupp aega käes hoidnud ja väike närv oli ikka sees. Lõppkokkuvõttes ei olnud üldse hullu tegelikult, kõik olid sõbralikud ja keegi nimelt küünarnukkidega ribidesse ei kõmmutanud. Peale esimest mängu sai selgeks, et euroopa korvpalli taktikaga küll kuhugi ei jõua, kõik mängisid ainult üks ühele ja põhiline oli taha hüppelt raske vise nagu ikka kombeks NBAs. Huvitav oli see, et meeskond, kes korvi sai, hakkas uuesti ründama. Ise jäin rahule, koppa ei saanud, pikali ei kukkunud, hüppeliigest välja ei väänanud ja mõned korvid viskasin ja löödi isegi plaksu kui mõne hea liigutuse tegin. Kahju ainult, et goprod kaasa ei võtnud, oleks hea pildi saanud, valge mees keskel ja 20 tumedat tüüpi selja taga :)
Laupäeva hommikul sai lõpuks natuke pikemalt magada. Merks oli nii armas ja kasutas mõned päevad tagasi ostetud visplit ning tegi hommikuks pannkooke moosiga. Peale mõnusat ärkamist läksime linna tuurile. Toowoombas on suur lillefestival, liiklus on päris hull, kõik võimalikud kohad on inimesi ja autosid täis. Homme lähme uudistama, mida põnevat tehakse. Merks ostis juuksevärvid ja tuleb välja tõsiasi, et kõikidele teistele oskustele lisaks, pean nüüd veel ka juuksur olema. Eks paistab, kui lähiajal tulevate piltide peal Merks kuidagi võõras või naljakas tundub, siis teate, et see olin mina, kes üritas loominguline olla. Varsti näen jälle üle pika aja oma punapead, kes praegu pigem selline kanapasakollakas on :) Eile saatis maja omanik meile sõnumi, et kahjuks ei me siin majas enam edasi pesitse, õnneks pakkuks välja variandi, et tal on mingi teine maja veel. Täna tuleb ta Toowoombasse ja saame kokku (esimest korda silmast silma) ja käime vaatame, mis see teine maja endast kujutab ja kolime vb ümber.
Päevad lähevad järjest soojemaks ja üha enam hakkame mõistma oma kolleege ja töökultuuri ettevõttes. Kõige rohkem on selgeks saanud see, et töö juures on korralik ussipesa :) (enamus kolleegid on naised). Käib ikka selline tagarääkimine, et hoia ja keela, nüüd on juba selge, kes kellele poeb ja kellega ei tohi mitte mingil juhul isegi sõnakestki vahetada. Inimesi on igalt poolt: Filipiinid, Saksamaa, Iisrael, India, Sudaan, Hispaania, Jaapan, Taiwan, Iirimaa, Eesti ja austraalased ise. Eks ikka nalja ka saab vahepeal, päris kivinäod ei ole kogu aeg. Ühel päeval suutis Ingo korraliku puraka panna. Nimelt harvendasime taimi, ühesõnaga olime väikse grupiga ja igal ühel oli oma rida, mida teha. Meie grupis oli üks noor 21 aastane Austraalia tüdruk ja tema ema(mõlemad üsna kenad ses suhtes). Ingol sai oma rida tehtud ja kõndis kindlal sammul selle tüdruku ema poole. Peatus tema ees ja ütles kõva häälega ainult ühe lause:’’ I cum to you’’ Ingo muidugi mõtles selle all, et ta tuleb selle reaga talle lihtsalt vastu, kuid mina sain hoopis teistmoodi asjast aru. Peale 5 minutit naermist, nii, et tatti ninast purskas, küsis Ingo minult, et mida ma nii kõvasti naeran. Ta ei saanud ise arugi, et oli kahetimõistetavalt ennast väljendanud. Seejärel läks ta selle naise juurde ja ütles:’’ Sorry for my bad language’’, mille peale naine õnneks naerdes vastas:’’It’s horrible’’. Üks teine päev tegin tööd koos Taiwanist pärit Hung-Lee’ga, keda kutsun Hungry’ks, siis veel Mac Pac( päris nimi), kes sündis Sudaanis, 2. aastaselt kolis Keeniasse ning 12. aastaselt Austraaliasse ja austraalanna Emm’iga. Mac on pruun kitsehabemega noor tüüp. Töö käigus küsis Ta minu käest, et kas ma tean, kes on Bruce Lee(arvan, et see küsimus oli tingitud sellest, et meie pundis oli üks kissis silmadega Taiwani kutt)? Vastasin, et tean ikka, et see on see karate vend, kes tegi mitu tuhat kätekõverdust järjest. Selle peale ütles ta, et seda fakti ta küll ei tea, aga et ta on teadlik, et kui Bruce Lee filme üles võeti, siis kaameramehed käskisid tal aeglasemalt liigutada, sest nad ei saanud tema lööke video peale, kuna ta tegi neid liiga kiiresti :) Iisraeli kutt Julian on ka kossu huviline nagu mina, temaga saame vähemalt iga päev korvpalli EM-st lobiseda, et kuidas Eestil läks ja mis seis Iisraelil on. Tal on huumorisoon ka vähemalt õige koha peal nagu minul, ehk siis ta saadab vahepeal vähemalt mulle õhusuudlusi, kui golfikäruga minust mööda kihutab, nii, et porilombist muda pritsib (kasvuhoonete vahelised vahemaad on üsna suured, siin kasutatakse neid liiklemiseks), mina püüan selle muidugi kinni ja panen taskusse ja saadan õhusuudluse talle vastu tagasi. Kui Iisraeli tüdruk Amit hommikul autosse istub, siis soovib ta meile ilusti ’’Tere hommikust’’ ja kui peale aevastust talle ’’terviseks’’ öelda, siis vastab kenasti ’’aitäh’’. Meie oskame tema keeles öelda kahte sõna: jelda jafa(ilus tüdruk). Põhiline info, mida ma Eestit tutvustades veel ütlen on muidugi see, et skype loojad olid kaks eesti kutti. Päris paljudele olen õpetanud ka ilusad eestikeelsed sõnad kaksteist kuud. Enamusele pakub ikka nalja, kuidas inglise keeles kõlab :)
 |
| Merks ja Amit |
Jutujätkuks veel see ka, et Ingo ostis lõpuks auto endale. Toyota camry, 1997a, valge ja automaat. Auto müüja oli Liibanonist pärit, kes kehva olukorra pärast enda riigis siia kolis perega.
Tööd on õnneks nii palju, et 19 päeva jooksul tuli 18 tööpäeva. Eelmine nädal töötasime 7 päeva jutti ning sellel nädalal saime alates kolmapäevast kuni reedeni lisatööd, ehk 7st 6ni töölusti, muidu lõpetame 3 ajal. Merks nägi ka lõpuks kasvuhoones mõnusaid pirakaid ämblikke. Nokitses juba tükk aega, kui ühtäkki avastas, et tema pea kohal on terve ämblike armee, kõik nii umbes rusikasuurused. Need ei pidavat õnneks mürgised olema. Järgmine päev õnneks tuli ülemus Merksile vastu ja ei pannud teda enam sinna hirme täis kasvuhoonesse. Neljapäeval sadas päev otsa vihma, Merks oli kenasti kasvuhoones kuivas ja nautis töötegemist, mina olin aga päev otsa väljas vihma ja pori sees. Viimasel hetkel pakkus õnneks üks supervisor mulle enda veekindlat jakki, see oli kõvasti abiks. Jalad olid küll päeva lõpuks läbi vettinud ja suurest pahameelest läksime õhtul Kmarti ja ostsime mõlemale uued korralikud tööjalanõud.
Nädala sees tuli Maciga rääkides välja, et ta mängib ka korvpalli ja kutsus mind reedel trenni. Küsisin, et kui ma trenni tulen, kas olen ainuke valge seal ja kas jooksutossudega on väga imelik. Selle peale rahustas ta mind, et valged ja mustad mängumehed on segiläbi ja paljud on tavaliste spordijalatsitega. Trenn algas reedel 6 ajal, kuid me lõpetasime alles siis tööpäeva. Kiirustasime koju, panin oma lühikesed surfipüksid ja punased jooksutossud kotti ja kihutasin fordiga spordihoone poole, tee peal läks veel jahutusvedeliku tuli põlema. Jõudsin kohale natuke enne seitset, helistasin Macile, ta ei võtnud 3 korda kõnet vastu, valasin autole jahutusvedelikku juurde ning mõtlesin, et mis siis ikka, sõidan tagasi koju. Telefon helises, see oli Mac, kes hingeldades tagasi helistas. Haarasin oma musta seljakoti, peal kiri: ESTONIA, mille Tallinna sügisjooksult aastal 2010 luurekompaniiga meeskondlikus arvestuses võitsin, ja liikusin kiirel sammul spordihoone admin laua poole. Mac tuli vastu, rohelised Nike Jordanid jalas ja John Stocktoni särk seljas. Maksin oma 5 dollarit pileti eest ära ja suundusime garderoobide poole. Koridoris liikudes nägin aga läbi uste sees olevate klaaside korvpalli väljakuid. Ainuke asi, mida ma ei näinud oli valge mees korvpalli mängimas. Okei, tõmbasin oma cropi lühkad ja punased lunarglided jalga, hingasin sügavalt sisse-välja ja astusin võimla uksest sisse. Minu poole vaatas ca 20 musta meest, sellise pilguga, et kes see valge vuntside, habeme ja jooksutossudega tüüp on. Siis hõikas keegi: thats a friend of Mac, Estonian backpacker, they work together. Mõtlesin, et mida asja, kuhu ma küll sattunud olen :) Polnud korvpalli päris jupp aega käes hoidnud ja väike närv oli ikka sees. Lõppkokkuvõttes ei olnud üldse hullu tegelikult, kõik olid sõbralikud ja keegi nimelt küünarnukkidega ribidesse ei kõmmutanud. Peale esimest mängu sai selgeks, et euroopa korvpalli taktikaga küll kuhugi ei jõua, kõik mängisid ainult üks ühele ja põhiline oli taha hüppelt raske vise nagu ikka kombeks NBAs. Huvitav oli see, et meeskond, kes korvi sai, hakkas uuesti ründama. Ise jäin rahule, koppa ei saanud, pikali ei kukkunud, hüppeliigest välja ei väänanud ja mõned korvid viskasin ja löödi isegi plaksu kui mõne hea liigutuse tegin. Kahju ainult, et goprod kaasa ei võtnud, oleks hea pildi saanud, valge mees keskel ja 20 tumedat tüüpi selja taga :)
 |
| Salaja tehtud pilt |
Laupäeva hommikul sai lõpuks natuke pikemalt magada. Merks oli nii armas ja kasutas mõned päevad tagasi ostetud visplit ning tegi hommikuks pannkooke moosiga. Peale mõnusat ärkamist läksime linna tuurile. Toowoombas on suur lillefestival, liiklus on päris hull, kõik võimalikud kohad on inimesi ja autosid täis. Homme lähme uudistama, mida põnevat tehakse. Merks ostis juuksevärvid ja tuleb välja tõsiasi, et kõikidele teistele oskustele lisaks, pean nüüd veel ka juuksur olema. Eks paistab, kui lähiajal tulevate piltide peal Merks kuidagi võõras või naljakas tundub, siis teate, et see olin mina, kes üritas loominguline olla. Varsti näen jälle üle pika aja oma punapead, kes praegu pigem selline kanapasakollakas on :) Eile saatis maja omanik meile sõnumi, et kahjuks ei me siin majas enam edasi pesitse, õnneks pakkuks välja variandi, et tal on mingi teine maja veel. Täna tuleb ta Toowoombasse ja saame kokku (esimest korda silmast silma) ja käime vaatame, mis see teine maja endast kujutab ja kolime vb ümber.
 |
| Laupäeva hommik (noad ja kahvlid tagurpidi) |
 |
| PawPaw ( meenutab melonit ) |
 |
| Kartul |
 |
| Kartul |
 |
| Küsisime juuksurilt värvi, mis ei jääks punakas ja liiga kärts. Saime täpselt selle, mida me ei tahtnud.. |
 |
| Juuksuris |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar