Puhkuse teine nädal - Gold Coast

27 detsember algas meie Gold Coasti puhkusenädal. Brisbane’st kulges sõit alla lõunasse mööda ookeani äärt, ca 100km. Selleks nädalaks olime samuti broneerinud toa, kasutades jälle kodumajutust. Koht, kus ööbisime oli praktiliselt Gold Coasti alumises otsas Coolangatta külje all. Jõudsime lõuna ajal kohale ja tegime aega parajaks Coolangattal Kirra rannas. See rand ei meeldinud meile väga, rannaliiv ei olnud mõnus ja pehme nagu mujal ning vees hulpisid vetikate tükid. Trehvasime korraks kokku Kristjani ja Marisega, kes olid samuti puhkusel, nad tulid just Byron Baylt. Enne õhtut kiskus ilm vägisi jamaks, vihma kallas ja ookeani pealt puhkus korralik tuul. Egas polnudki midagi paremat teha, kui ära tuppa minna ja ilusamat ilma oodata.

Koht, kus elasime asus keskusest väljas mägisel alal Bilambil Heights’il. Meid võõrustas vanem rõõmsameelne proua Veronica, kellel oli armas 5 aastane labrador Sam ja soliidses eas 18 aastane kassiproua Solid. Elamine oli lihtne ja kodune, muigasime ikka Merksiga kogu aeg, et oleks justkui koolivaheajaks vanaema juurde külla tulnud. Maja oli ehitatud mäe nõlva peale ja kui uksest välja astusid, siis avanes ilus vaade ürgsele loodusele. Kuulsime nii palju põnevaid linnulaule ja ka hirmujutte madudest ja ämblikutest. Merks oli pöördes muidugi labradoritüdrukust Sam’ist, sest ta oli täpselt samasugune (lihtsalt natuke peenem) kui Merksi koer Tšikk Antslas. Iga vaba hetk kulus Sam’iga mängimisele.

Ilmateade lubas terveks nädalaks ebalevat ning veidi pilves ilma, seega pidime välja mõtlema muud tegevused rannamõnude nautimise asemel. Gold Coast on tuntud oma teemaparkide poolest, neid on siin ikka mitu. Kuna Merks on suutnud oma otsustusvõimetusega ka mind nakatada, siis ei suutnud me valida ning otsustasime siis kõik need teemapargid läbi käia. Järgmine päev, 28 detsember,  istusime autosse ja sõitsime Sea Worldi. Kohale jõudes tabas meid frustratsioon. Me pole vist elu sees nii pikas järjekorras seisnud. Gold Coast on Austraalias kõige popim puhkamiskoht jõulude ja aastavahetuse ajal ning see rahvamass oli jõhker. Ärge mitte kunagi planeerige teemaparkide külastust detsembri lõppu! Seisime pileti järjekorras vähemalt 1,5h ja sisse jõudes oli raskusi liikumisega. Järjekorras seistes ei teadnud me isegi pileti hinda, selline eeltöö siis :) Aga peale nii pikka seismist ei saanud me enam ka mitte minna. Päevapilet on krõbedad 89 dollarit nägu, mitte kahepeale kokku. Kampaania korras pakuti 99 dollari eest piletit kolme erinevasse teemaparki, mida sai kasutada nädala jooksul limiteerimata kordi. See sisaldas Sea Worldi piletit, Movie Worldi ja Wet’n’Wild veeparki. Otsustasime, et kasulikum on 10 dollarit juurde maksta ja saame vähemalt 3 erineva teemapargi piletid. 

Koht ise oli täitsa mõnus, ideaalne lastega peredele. Otsisime siis enda seest need rõõmsameelsed lapsed üles ja nautisime päeva. Delfiinide show oli muljetavaldav, müstika kui intelligentsed loomad ja imestama panev, kuidas nad selliseid trikke õpivad. Teine humoorikas show oli merelõvidega, noo sellist komejanti polnud ammu näinud, trikid olid veel hullemad kui delfiinidel. Vinge koht oli rai-kalade bassein, kus inimesed said üle ääre neid silitada ja pilti lähedalt teha. Ilusad lapikud tegelased. Haide basseini sisse me ei roninud, kuigi nad polnud tapjahaid aga siiski. Seal pakutakse küll võimalust lisaraha eest haidega koos ujuda. Peamises suures basseinis pakkusid meelelahutust hullud mehed, kes tegid skuutritega trikke. Kahekordsed saltod ja  käed lahti 360 kraadised hüpped panid ahhetama küll. 

Lisaks olid ka mõned karussellid adrenaliininäljastele. Mõtlesime, et proovime nö ameerika raudteed. Panime asjad taimeriga tunniks ajaks lukustatud kappi ja läksime järjekorrasappa. Rivi tundus üsna lühike ja olime ärevil. Ootasime ja ootasime kuni jõudsime siseruumi, arvasime, et sealt saab kohe masina peale hüpata ja lõbusõitu nautida aga kus sa sellega. Seal õige järjekord alles algas, olime veel rahulikud, et ei ole hullu ja ootame ära. Peale 45 minutit järjekorras, pimedas koridoris seistes, muutusime juba närviliseks. Lõpuks olime seisnud juba 55 minutit aga meie korrani oli veel ca 15 minutit oodata. Taimeriga kapp oli aga 5 minuti pärast avanemas. Higised, väsinud ja vihased, astusime nördinult järjekorrast välja, sest ei tahtnud oma asjadest ilma jääda. Maksime siis 2 dollarit taimeriga kapi eest ja seisime tund aega järjekorras ja karusselliga sõita ei saanud. Vot see oli päeva kõige lõbusam kogemus. Sea World asub Surfer Paradise’st 20 minuti sõidu kaugusel põhja pool. Otsustasime tagasi koju sõita mööda ookeaniäärt ning läbi Surfers Paradise’i. See oli päris lahe vaatepilt, mõnus pikk rannajoon, uhked kõrged hooned, palju erinevaid söögikohti ning meeletult puhkavaid turiste. Päev lõppes musta labradori Samiga mängides. Tundub, et me vist meeldime talle.

Surfer Paradises tehti ehitustöid, mis oli aiaga piiratud

Järgmiseks päevaks oli planeeritud ainuke varem broneeritud tegevus – Jetboat’i sõit. Ilm oli natuke tuuline aga päike paistis pilve tagant. Eelnevalt olime vaadanud videosid, mis tundusid ikka eriti ägedad. Pulss oli ikka kõvasti üle keskmise ja ootusärevus suur. Jetboat on põhimõtteliselt nagu suur skuuter, kuhu mahub ca 20 inimest peale. Päästevestid selga ja lõbusõit võis alata. 55 minutit suurel kiirusel vee peal kihutamist ja spinne maksis 68 dollarit. Rohkem infot saab sellelt leheküljelt,samuti broneerida http://www.paradisejetboating.com.au  Jaa see oli seda väärt, juht polnud algaja ja andis ikka täiega minna. Eriti vinge oli see, kui ta suure kiiruse pealt lihtsalt 360° tegi ja vett pritsis ikka korralikult, ütleme nii, et sõidu lõpuks olime Merksiga nagu märjad kassipojad. Vahepeal tõmbas hoogu maha ja tutvustas ka ümbrust. Mingi hetk märksime jetboat’i lähedal delfiine, juht pidurdas kohe hoo maha ja sõitis lähemale. Hästi äge oli näha neid kauneid loomi vabas looduses nõnda lähedalt.

Peale jetboat’i mõtlesime ära kasutada Sea Worldis soetatud piletid ja külastada Movie Worldi. See teemapark on nendest kõigist kõige mõttetum. Vinge on seal ainult väikestel lastel, kes batmobiiliga ringi sõitvat Batmani näevad ja suures rongkäigus kõiki teisi Disney tegelasi. Samuti olid ka Movie Worldis mõned karusselid, kuid ei midagi erilist ja seekord ei viitsinud me enam järjekorras seista J Kuna koht mingeid emotsioone ja vaimustust väga ei tekitanud, siis otsustasime lihtsalt kuhugi ookeani äärde sõita. Käisime Currumbini rannas, täpsemalt Elephant Rock lookout’is. Keset randa on põhimõtteliselt suur kivimürakas, mille otsast on ilus vaade kummalegi poole. Kivi külge on ehitatud kohvik/restoran, kus on hea lihtsalt puhata, kohvi juua ja vaadet nautida. Natuke eemal on rannas väiksemad kivid, mille peal kõndida saab. Jalutasime sinna ning nautisime lihtsalt ookeani ja randa suubuvaid lained. Koht oli ilus ja nagu ikka turistidele kombeks, mõtlesime mõne pildi klõpsata. See päev aga ei lõppenud minu jaoks sugugi hästi. Kõik oli ilus, Merks oli kaunis ja taust tema selja taga samuti, õiget nurka otsides tuli aga eikusagilt tugev tuuleiil. Kõik käis nii kähku, et ma ei jõudnud reageerida ja tuul võttis endaga kaasa minu ustava kaaslase, hiljuti ostetud ilusa nokamütsi ja viskas selle ookeani. Merks kurjustas küll minuga, et mida ma seisan seal niisama aga ei hakanud riietega kivide pealt vette hüppama, mobiil taskus. Sinna ta siis läks. Mina olin terve õhtu kurb, sest olin selle mütsiga väga lähedaseks saanud. RIP Volcomi nokats! Õnneks tegi iga õhtu armas labrador Sam meie tuju heaks, see õhtu polnud erand.

  

Järgmine päev ja järgmine teemapark: Wet n Wild veepark. Kaugelt vaadates tundusid osad veetorud ikka ülemõistuse hirmsad. See oli siis kolmas teemapark, kus meie 99 dollarit maksev pilet toimis. Väljas ei lõõmanud palav päike ja lootsime, et äkki ei ole suurt rahvamassi. Õige pea veendusime, et inimesi ei heiduta pilvine taevas ja tuleb vist ikka järjekordades seista. Siin sai õnneks koodiga kapi asjade jaoks osta terveks päevaks, mitte üheks tunniks nagu Sea Worldis. Selleks, et mitte tervet päeva järjekorras seismise peale raisata, ostsime 20 dollari eest käepaela, millega saime neljale atraktsioonile eelisjärjekorras. Kõik oli tore seni, kuni hakkasime järjekorda minema. Merks on ju meil teadatuntud paranoia printsess, kes kardab lisaks ussidele ja ämblikele ka kõrgust. Selleks, et lõbusõitu teha, pidi enamus kohtades eelnevalt mööda treppe kõrgele üles jalutama. Esimene koht kuhu läksime kandis nime Kamikaze, see oli nagu suur kauss. Istusime kahekesi kummipaati ja ühest äärest libisesime alla ja siis lihtsalt liuglesime edasi tagasi. Merks põdes ikka täiega ja lasime vähemalt 10 inimest endast mööda, seni kuni Merks julgust kogus. Lõpuks suutsin ta ära rääkida ja vuhisesime alla. Merks läks selg ees, sellest näost oleks pidanud pilti tegema :D See esimene laskumine oli täiega hirmus, isegi mina vist röökisin. Peale sõitu Merksil jalad värisesid ja teiste sõitude peale ta enam minna ei julgenud. Seebitasin mis ma seebitsin aga tal oli nii suur hirm, et ei tahtnud enam sõita. Olime aga käepaelte eest ju raha maksnud ja need oli vaja ära kasutada. Pidin siis jänesest enda sees üle olema ja üksinda proovima. 

Kamikaze

Eriti hull oli Aqualoop. Sinna minek võttis ikka tükk aega ja enne minekut oli tõsine surmahirm ja pulssi ei taha teadagi. Kõigepealt pidi rihmadega selja peale kummist toe panema, mis toetas nii selga kui pead. Mööda treppe pidi kõrgele üles ronima ja siis tuli sõidu kõige hullem osa. Põranda peal oli suur läbipaistev kapsel, kuhu pidi sisse seisma. Töötaja pani kaane kinni ja lukku, enam pääsu ei olnud.  Käed ja jalad kästi risti asetada, et piisavalt hoogu oleks. Masin luges kõva häälega kolmest üheni ja siis käis kõmaki ja põhi kadus jalge alt ära. Suure hooga mööda toru alla, siis tegin surmasõlme ja peale seda vuhisesin vette. Kõik kestis kokku vaid mõned sekundid. Silmad olid kinni terve sõit. Alla jõudes otsustasin kohe teise tiiru jutti teha. Teist korda oli sama hirmus tunne kapslisse minna aga seekord julgesin silmad lahti sõita. Seni kuni mina üksinda lõbutsesin, üritas Merks enda jänest püksist välja saada. Lõpuks käisime ikka koos ka sõitmas, muidugi mitte nende kõige hullemate peal aga vähemalt sai Merks ka kõhu õõnsaks ja rõõmu tunda. Mõnus koht oli suur bassein, kus imiteeriti ookeani, said järjest sügavamasse vette kõndida ja vahepeal tekitati vees laineid. Kokkuvõttes võin öelda, et need kes kõrgust ei karda, saavad selles veepargis väga vinge elamuse. Merks oli nagu ema väikse pojaga, kellel huuled sinised aga ära minna ei taha. 

Pilt netist, see pole mina, nii muutunud ma ei ole

Aqualoop

Peale vees hullamist sõitsime Surfer Paradise. Õhtu oli mõnus ja taevas selge. Otsustasime õhtust päikseloojangut vaadata Gold Coasti kõige kõrgema hoone tipust. Skypoint on 2005.ndal aastal valminud ja vastavalt kas 230 või 270 meetrit kõrge. Viimane korrus on 230 meetrit kõrge aga hoone tipus asub veel torn, kuhu mööda treppe ronida saab, seda muidugi raha eest ja turvavarustusega. Kogu pikkus koos selle torniga on siis 270 meetrit. Pilet oli 25 dollarit, aga meie võtsime jälle kombo. Maksime 95 dollarit, mis sisaldas Skypoint+Dreamworld+WhiteWaterWorld külastust 21 päeva jooksul nii palju, kui ise tahad.  Sõitsime liftiga viimasele 77ndale korrusele, kus asub Gold Coasti kõige kõrgemal asuv kohvik/restoran Seventy7, kus avaneb 360° vaade. Olime üleval kokku ca 2 tundi, ajataju kadus täielikult. Nautisime kauneid vaateid ja lummavat päikseloojangut.  Kui ma õigesti mäletan, siis latte maksis kohvikus 5 ja laimiga Corona 8 dollarit. Isegi kõrgusekartlikule Merksile meeldis. Kindlasti must-to-do kui juba Gold Coastile tulnud oled! Jõudsime üsna hilja oma ööbimiskohta ning Sam magas juba enda toas ning see õhtu jäi tavapärane mänguring ja kõhvitsemine ära.

31 detsembri hommikul magasime õndsat und, kui järsku lendas magamistoa uks pauguga lahti ja Sam hüppas tuppa. Ta polnud ju meid nii ammu näinud ning kui omanik ta oma toast välja lasi, hüppas ta esimese asjana meile tuppa. Tahtis voodisse ronida ning oli rõõmust segaseks minemas. Omanik oli nii ehmunud ja vabandas ette ja taha. Samal ajal kui ta koera toast välja sai, hiilis samal ajal tuppa kass Solid. Selline äratus, lõpuks seisis Veronica ukse peal, ühe käega ajas koera toast välja ja teise käega võttis kassi sülle. Terve komitee tuli meid üles äratama. Me polnud aga üldse pahased, pigem oli see just armas. Veronica ütles veel, et Sam oli terve öö niutsunud. Algselt plaanisime aastavahetust pidada Gold Coastil Surfers Paradise`is. Jõudsime aga otsusele, et see on liiga keeruline ja kulukas, sest meie elamine asus Surfer Paradise`st 35km kaugusel. Eelnevate päevade jooksul olime näinud, millised autoummikud on igal pool ja kui palju turiste seal on. Takso leidmine oleks kindlasti ülikeeruline ja väga kallis. Eelnevalt olime rääkinud Andre sõjaväekaaslase Kristjaniga ja tema naise Marisega. Nad rentisid Brisbanes nädalaks korteri ja kutsusid meid enda juurde külla aastavahetust pidama. See tundus hea plaan, sest korter oli ilus ja avar, suure rõduga ning katusel oli BBQ ala ja 2 mullivanni. Tundus, et katuselt näeb enam vähem hästi ka ilutulestikku. 

Sõitsime juba päeval Brisbane ja käisime Vene poes. Maris ja Kristjan olid ka varem seal käinud ja õhtuks musta leiba ja hapukapsast ostnud. Ostsime sprotte, tatart, sefiiri, batoonikesi, riia leiba, kohukesi ja õhtuks meekooki. Kõige mõnusamad olid üle pika aja Karumsi kohukesed, mis sulavad lihtsalt suus. Peale lõunat saime kokku ja käisime poes söögikraami, karastusjooke ja säraküünlaid ostmas. Õhtul panime ikka ilusad riided selga ja istusime laua taha. Sõime kartult, liha ja hapukapsast ja magustoiduks meekooki. Seiklusrikka aasta puhul nautisime Kristjaniga vähe kallimat ja uhkemat viskit. Kell 12 haarasime pokaalid, šampuse ja säraküünlad ning läksime katusele ilutulestikku vaatama. Ilutulestik ei olnud küll nii võimas nagu Sydneys ja tegelikult osad majad jäid ikka vaateväljale ette, kuid me ei lasknud sellel ennast heidutada. Meie säraküünlad põlesid küllalt ilusalt ja võimsalt. Pidu jätkus edasi korteris, kuni mingi hetk avastasime end üleval katusel  4 meetrises mullivannis omavahel võistlemas, kui mitme tõmbega keegi ühest otsast teise ujub. 

Järgmine päev tahtsime tegelikult Dreamworldi (lõbustusparki) minna, kuid enesetunne polnud kõige parem ja otsustasime selle järgmisesse päeva lükata. Peale lõunat hakkasime tagasi Gold Coasti sõitma. Ingo oli ka sinna kanti pikaks nädalavahetusesks puhkama tulnud ja pidime kokku saama. Olime loiud ja laisad ning arvasime, et kõige parem on minna jälle Skypointi tšillima ja päikseloojangut vaatama. All lifti juures kokku saades oli ka väike üllatusmoment, nimelt polnud Ingo aga teps mitte üksinda, vaid koos kissis silmadega sõbrannaga. Saime Merksiga targutada ja ekskursiooni teha, et kus/mis asub. Selline mõnus lebotamine, ajasime juttu ja nautisime päikseloojangut ning öist Gold Coasti. Hiljem haukasime mõned ampsud pitsat ja leppisime kokku, et homne päev möödub karusellide peal. Mõeldud-tehtud! Õhtul ootas meid jälle ei keegi muu kui Sam. Polnud ta ju meid jälle näinud ja uut aastat soovida saanud. Õnnest segane ja me vaatasime, et tal kukub suurest liputamisest saba küljest ära. Kui meie võõrustaja Veronica Sami kurjalt magama kutsus, viskus Sam minu jalgade peale pikali ja vaatas selliste silmadega otsa jutkui väike laps, kes ei taha magama minna. 

Hommikul käis jälle uks hooga lahti ja kui silmad avasime, ei olnud see keegi muu kui Sam, kes jälle meid rõõmsalt tervitas. Omanik ei suutnud ära vabandada ja ütles, et sellist kiindumust pole Samil küll kunagi olnud. Ajeeee, meid tabas täpselt sama tunne nagu läheks Võrru Tivolisse, justkui lapsepõlves. Korjasime tee pealt Ingo peale ja kihutasime Dreamworldi. Brisbanest tulid veel kampa Kristjan ja Maris. Tõotas tulla adrenaliinirohke päev, täis palju eestikeelset karjumist ja kiljumist. Jõudsime kohale hommikul kell 10, võtsime 15 dollari eest lukuga kapi, panime oma tavaari hoiule ning asusime hirmuäratavaid atraktsioone vallutama. Ostsime viie peale kaks väikest punast elektroonilist seadeldist. Ühe inimese hind oli 25 dollarit. Kutsusime neid tamagotsideks, mäletate küll neid väikseid seadeldisi, kus pidid iga teatud aja tagant oma lemmikut kas toitma, magama panema v vetsus käima. Põhimõtteliselt said nende seadeldistega broneerida koha järjekorras, ehk panid mingi karuselli peale 5 kohta kinni ja said teada, et näiteks 25 minuti pärast saame tavajärjekorrast mööda kõndida ja karuselli peale astuda. Lõppkokkuvõttes oli see investeering õige otsus, sest tavajärjekorrad olid kõige paremate atraktsioonide peale tund aega vähemalt. Alustasime ettevaatlikult tagasihoidlikuma atraktsiooniga ja liikusime järjest karmimate peale edasi.

Lõbustuspark on väga vinge, karuselle on palju ja erineva hirmuastmega, nii, et igale maitsele leiab kindlasti midagi sobivat. Kõige meeldejäävam oli 120m kõrgusest tornist vabalangemine ja seda kartsime ikka nagu surma. Päeva lõpus, kui teised juba väsinud olid, siis mina ja Kristjan ei suutnud kuidagi lõpetada ja käisime veel jooksuga viimaseid kordi peopesasid higistamas ning pulsi maksimumi kontrollimas. Kokku tegime päeva jooksul üle 20 sõidu. Vinge oli see, et isegi Merks käis paljude atraktsioonide peal ja suutis kohati oma kõrgusekartusest üle olla. Maris oli hoopis julge ja käis peaaegu kõikide sõitude peal poistega kaasas. Päeval näidati inimestele tiigreid ja klaasakende tagant nägi pisikesi nunnusid tiigrikutsikaid. Õhtul enne ära minekut otsustasime veel valgus ja muusika showd vaatama jääda ning jumal tänatud, et seda tegime. Sellist vaatemängu ja lava polnud varem küll näinud. Põhimõtteliselt oli hästi suur ekraan ehitatud, mille keskel väikse ruudu sees keerutas naisterahvast DJ plaate, lava ees oli suur bassein. Visuaalne vaatepilt oli võimas, laserid, tossumasinad, tulesähvatused ning vapustavalt hea ja puhas helitehnika. Julgen väita, et see oli kindlasti kogu puhkuse üks toredamaid päevi. 

Siit 120 meetri kõrgusest tornist vuhisesime alla

Järgmine päev käisime veel Dreamwordi kõrval olevas veepargis WhiteWaterWorld. Ilm oli pilvine ja jahe, kuid meie head tuju see ei morgendanud. Kristjan ja Maris tulid ka koos meiega veetorusid üle kaema. Wet’n’Wildiga ei anna seda võrrelda, kui seal oled käinud, siis WhiteWaterWorld jääb natuke lahjaks, kuid südame saab ikka kiirelt põksuma ja igati lõbus on ikka. Kuna trussikute peal ja märg olles hakkas üsna jahedaks kiskuma, siis otsustasime, et lähme teeme Dreamworldis pigem mõne lemmikkaruselliga lõbusõitu. Õnnetus aga ei hüüa tulles. Hakkasin plätud jalas järsku jooksma ning ühtäkki libastusin ning avastasin, et plätu ehk basseinijalats on kuidagi ümber minu sääremarja. Selline anomaalia ja vaatepilt pakkus meile kergelt öeldes veidike nalja. Ei mäletagi, millal viimati nii naerda sai, et pisarad lausa silmis. 

Nali naljaks aga peale 10 minutit naermist, nii, et kõhud valusad, seisin ühtäkki  silmitsi suure probleemiga. Ma ei saanud plätut kuidagi kätte. Tõmbasin ja tirisin, kuid tulemust see ei andnud. Seejärel ulatas Kristjan abikäe. Kujutate ette vaatepilti. Minul on plätu ümber sääremarja, hoian jalga õhus ja teine mees tirib ja punnitab. Saime probleemi lahendatud alles siis, kui kasutasime päiksekreemi libestina. Hea, et jalga välja ei väänanud. Nüüd oli lihtsalt üks hea lugu paljude teiste seas juures, mida kunagi oma lastelastele rääkida. Tegime siis veel mõned sõidud Dreamworldis ja käes oligi aeg öelda Marisele ja Kristjanile tsau ja soovide edu, sest arvatavasati me enam tükk aega ei näe. Pidime 4 ajal tagasi sõitma hakkama, sest Merks pidi õhtul veel Veronical juukseid lõikama. Nimelt olime me toa broneerinud pühapäevani, kuid palusime Veronicalt võimalust jääda üheks ööks veel. Leppisime kokku, et lisaöö eest tasume nii, et Merks pakub talle juuksuri teenust. Väike kokkuhoid. Mina pidin samal ajal siis Samiga mängima ja teda juuksuritoolist eemal hoidma. Hilja õhtul pakkisime asjad kokku. Gold Costi teemaparkide nädal koos Brisbane aastavahetusega ja uue sõbra Sami leidmisega oligi läbi saamas. Järgmisena ootas meid ees Sydney, koos vahepeatusega Coffs Harbouril ja 850km sõitu. Ainuke vahe kahe eelneva nädalaga oli see, et meil polnud broneeritud ühtegi elamist ning otsustasime selle pisimure lahendada jooksvalt. 

 

Hommikul ärkasime üles ja sättisime viimaseid asju kokku. Kallistasime ja jätsime Veronicaga hüvasti, sest ta pidi varem tööle minema. Peale seda sõime kõhud täis ja vedasime asjad autosse. Siis jõudis kätte see kõige nõmedam osa. Sam seisis kogu aja elutoas kurbade silmadega justkui saaks aru, et lähme ära. Mul oli korralik klomp kurgus ja tee, mis sa teed, pisarad kiskusid vägisi silma. Mind nähes ei suutnud ka Merks enam tagasi hoida. Nii lühike aeg, kuid olime Samiga väga headeks sõpradeks saanud. Selline kurb hüvastijätt oli viimati vist Eestist Austraaliasse tulles :) Istusime autosse ja meid ootas ees umbes 300km sõitu Coffs Harbourile. Peatse kohtumiseni kullarannik, oli mõnus ning meeldejääv puhkus!

Puhkuse esimene nädal - Sunshine Coast

Oioi kui palju põnevaid situatsioone ja seiklusi oleme vahepeal läbi elanud. Hakkan siis aga otsast pihta, sealt kus pooleli jäi. Enne jõule olime veel Moreel ning ootasime silmad punnis ja vererõhk laes oma aastalõpu puhkust. Broadbentis vilja vastu võttes tutvusime ühe toreda vanema meesterahvaga, kel nimeks Peter. Ta tiirutas oma viljarekkaga ikka mitu nädalat ja käis mitu korda päevas meie juures vilja maha laadimas. Saime mõlemad Merksiga temaga hästi läbi ja jäime nii mõnigi kord põgusalt lobisema. Mingi hetk hooaja lõpupoole tuli Peter minu juurde ja pistis pihku paberilipaka, kus peal tema nimi ja andmed. Ütles, et kui kunagi peaks mingeid probleeme olema, vaja nõu küsida või Moreele sattudes pole öömaja, siis helistagu me aga julgelt temale. Viimane kord vilja maha laadides kutsus meid enda juurde külla grillõhtule, tahtis meid oma naisele ja perekonnale tutvustada. Tundus väga kena ettepanek ja leppisime kokku, et helistame ja anname teada, kui töö otsa saab ja puhkusele minema hakkame. 

Ühel neljapäeval helistasin talle ja andsin teada, et meil on nädalavahetus vaba ja saaksime külla tulla kui sobib. Leppisime kokku, et ta räägib oma naisega ja helistab tagasi ja annab teada täpse päeva ning kellaaja. Järgmine päev, reede hommik, kell oli 6.50. Hakkasime nagu tavaliselt 10 minutit enne täistundi tööle liikuma. Merks avas ukse ja istus tooli peale,et  jalanõusid jalga panna. Ühtäkki nägi enda poole jalutamas meesterahvast, ennäe imet, see oli see sama Peter. Tuli vara hommikul meie motelli ukse taha, ei helistanud ette, ei seletanud kas on möödasõidul või lihtsalt trehvas, meie kumbki ei mäletanud Merksiga isegi seda, kas olime talle oma elukoha aadressi öelnud üldse. Oli väga napisõnaline ja ütles, et oleme külla oodatud laupäeval kell 5pm. Ütles, et elab linnast natuke väljas, et tuleb autoga meie juurde ja sõitku meie tema järel, et nõndaviisi on lihtsam kui seletada või kaart joonistada. See kõik tundus meie jaoks väga imelik. Otsustasime, et ei taha külla minna. Saatsin sõnumi, et sõbral on perekondlikud probleemid ja peame linnast ära sõitma sõbrale moraalseks toeks. Olime kindlad, et kujutame asju endale ette ja muretseme asjata, kuid pidasime targemaks mitte riskida ja seljakotirändurite mõrtsukale mitte külla minna. Arvasime, et sellega on nüüd ühel pool, et enam ei pea selle kahtlase onuga tegemist tegema.

Nädal hiljem laupäeva hommikul kell 8.30 lebasime voodis, kui ühtäkki kuulsime motelli papist uksel koputust. Merks kõndis reipal sammul ust avama, arvates, et tegemist on motelli juhataja või mõne naabriga. Uks lahti ja Merksil suu lahti. Seal ta siis seisis, juba teist korda, meie vana hea sõber Peter. Mina olin veel voodis teki alla, samal ajal kui Merks õhku ahmis ja ehmunult midagi öeldagi ei osanud. Küsis, et kuidas sõbral olukord on ja kas me polegi ära läinud veel. Selleks ajaks jõudsin mina ka ukse peale, samamoodi suurte silmadega ja kokutades. Puterdasime midagi kokku, et sõbral perekondlikud probleemid ja pidime moraalselt toetama ja et pole hullu midagi. Jälle ta ei helistanud meile, vaid ilmus lihtsalt ukse taha. Merks küsis, et kuidas ta üldse teab, et me kodus olime. Vastas meile, et trehvas eile poes ühe meie töökaaslasega kokku ja küsis temalt, kas me töötame endiselt veel seal. Kutsus meid järgmiseks päevaks jälle külla, et tuleb motelli juurde ja sõitku meie tema järel. Küsisin, et miks tema antud aadress nõnda imelik on, et googlest maja üles ei leia. Konkreetselt maja numbrit polegi, vaid lihtsalt postkasti number. Selle peale ajas ta ikka oma vana joru, et ah keeruline on seletada või kaarti joonistada, et palju lihtsam on meile järgi tulla. Mingit muud juttu nagu ei ajanudki, sellises stiilis, et kuidas meil üldse läinud on, või kas vihma ka sadanud on siinkandis või kuidas auto liigub vms. Tänasime kutsumast, nägemist ja sulgesime ukse. Noo see oli nüüd küll natuke imelik ja kõhedust tekitav. Mille kuradi pärast sa meie ukse taha käid, kunagi ei helista ja nii väga meid enda juurde tahad. Tagantjärgi hakkasime mõtlema, et ta tahtis veel kogu aeg, et külla minemise päevale järgneks meil vaba päev. Küllalt vahvaid reisiselle teises maailmaotsas kaduma läinud, iial ei tea. Järgmine hommik saatsin jälle sõnumi, seekord ütlesin, et olen magamata, oksendan ja tunnen kehvasti, et kahju, kuid ei saa külla tulla. Peale seda jäi meil veel 5 tööpäeva. Lootsime, et ta enam ei tule meie ukse taha ja hoidsime pidevalt hinge kinni. Õnneks enam ta ukse taha ei ilmunud. Mine sa tea, kas oli vanakooli ülisõbralik vanahärra, kes tahtis ainult head või oli sadomaso mõrtsukas. Parem vist on, et me seda teada ei saanud.

Meie sõber Peter ja töökaaslane Efrad

Kolmapäeval 16 detsember, käisid meil jälle külas Kristjan ja Maris. Tegime nö lahkumispeo, väljas oli veel maru tuul. Samal päeval oli Sydney äärelinnas tornaado, majadel lendasid katused ja kõik oli korralikult räsitud. See sama tornaado pidi meie suunas liikuma, aga õnneks midagi nii hullu ei tulnud, lihtsalt tugev tuul ja paduvihm. Õhtu venis päris pikale, nagu ikka juhtub toredate inimestega koos. Kristjan ja Maris jäid ööseks meie motelli, sest ei tahtnud kehva ilmaga sõita ja muidugi siis saime kõik pokaale ka kokku lüüa. Meie pidime aga järgmine päev tööle minema. Uneaeg jäi napiks, kuna vihma oli sadanud, siis teadsin, et töö juures väga palju tööd ei ole. Olin nii väsinud, et saatsin ülemusele sõnumi, et tunnen kehvasti ja kas on väga hullu, kui tööle ei tule. Õnneks vastas ta, et pole probleemi. Merks läks ilma minuta tööle aga tuli juba päeval kell 1 koju. See teadmine, et tööd niikuinii palju ei olnud, rahustas mu valutavat südametunnistust. 

Järgmine päev, 18 detsember, oligi meie viimane tööpäev Moree linnas. Isegi natuke kahju oli lahkuda, sest olime juba nii ära harjunud nii töö kui ka kolleegidega. Samas olime ikkagi rõõmsad, et üks tore peatükk meie Austraaliast on läbi saamas, kuid loodetavasti veel põnevam peatükk algamas. Pakkisime õhtul asjad ja olime valmis vallutama Sunshine Coasti! Mainin siinkohal veel selle ära, et puhkusel olles saime viimase palga Moreelt. Merksil oli viimane nädal 37 tundi ja minul vanal laiskvorstil oli üldse  koos ühe haiguse(loe pohmaka) tõttu töölt puudutud päevaga ainult 31 tundi. Üllatus oli aga suur, kui ülemused olid vist teinud meile väikese jõulukingituse ja maksnud mõlemale palka 40h eest. Üldkokkuvõttes jäime väga rahule, töö ei olnud kontimurdev, saime erinevate masinatega ringi sõita, tutvusime põnevate inimestega ja raha teenisime samuti hästi!

Meid ootas ees marsruut Moree-Toowoomba-Maroochydore ca 600km. Moree ja Toowoomba vahelise tee märksõnaks võib lugeda sõna kaktus. Maastik on suht lauge, palju tühermaad ning palju suuri kaktuseid nagu Disney multikatest näinud olete. Sõitsime Toowoombasse, et Ingole üllatust teha. Linna jõudes oli tunne kodune, gpsi polnud enam vaja. Ajasime natuke hosteli inimestega juttu, käisime Ingoga väljas söömas ja liikusime edasi Sunshine’i suunal. Toowoomba ja Sunshine’i vaheline teelõik on jällegi teistmoodi. Viimased 100km oli palju tihedat metsa tee äärtes, kohati oli isegi kodune tunne, nagu sõidaks kuskil Lõuna-Eestis, sest kilomeetrite kaupa oli puid istutatud, mis meenutasid väga harilikku Eesti mändi. 

Männimets

Me olime eelnevalt ära broneerinud endale elamise nädalaks ajaks. Olime tegelikult lootusetult hiljaks jäänud majutuse otsimisega, sest jõulud ja aastavahetus on austraalias puhkuste aeg, seda enam, et lastel on siis suvevaheaeg. Kuna kõik hostelid, hotellid, motellid olid täis broneeritud või siis küsiti surmahinda, otsustasime Merksiga esimest korda elus proovida kodumajutust. Selleks kasutasime sellist lehekülge nagu www.airbnb.com.au.  Leidsime hästi ilusa korteri Maroochydores, mille omanikud olid 32aastane endine pesapallur ja praegune graafiline disainer Matthew ja tema elukaaslane Meg. Korteri asukoht oli super, täpselt keskuses ja üleüldse Sunshine Coasti keskel mõnusas kuurort linnakeses. Neil oli 3 toaline korter, kaks magamistuba, millest ühe endale saime, kummalgi magamistoal oma vannituba, pluss köök/elutuba ja suur rõdu. Maja ees mõnus BBQ ala koos basseiniga. Nädala eest pidime välja käima umbes 500 dollarit. 

Pakkisime asjad lahti ja läksime kohe ookeani ning randa tšekkima. Väga mõnus ja puhas on Maroochy rand. Õhtul kutsus Matthew meid enda sõbra juurde, et teha mõned õlled ja niisama lobiseda. Ei mõelnud pikalt ja võtsime kutse vastu. Sõber oli vuntsidega ja nokamütsiga chill tüüp, meenutas Super Mariot nostalgilisest telekamängust.  Tema nägu tundus ainult kuidagi euroopalik. Selgus selline tõsiasi, et ta vanavanaisa oli eestlane, kes põgenes 2 maailmasõja ajal Austraaliasse. Ütles, et on isegi 3 korda Eestis käinud ja oskas mõnda eesti keelset sõna. Mingi hetk kadus teise tuppa ja käskis meil oodata. Peale 5 minutit astus toast välja, näpus Eesti pass. Rääkisime päris palju Eestist ja võõrvõimudest Eesti ajaloos. Teadis hästi küüditamistest, meie kultuurist ja olemusest.  Ütles, et tema vanemad omavad Tartus raekojaplatsil isegi kinnisvara. Selline kokkusattumus siis :)

Järgmine päev möödus Mooloolooba rannas ja kohalikus keskuses Sunshine Plazas shopates. Olime ookeani suurtest laintest lummatud ja vaimustuses. Kui Eestis inimesed ujuvad meres, siis siin seisavad inimesed ühes reas ja ootavad laineid, et siis kas neist üle hüpata või alt läbi sukelduda. Paljudel on bodyboardid, mida kasutatakse laine sees sõitmiseks. Seda teevad need, kes surfilauaga laine peal sõita ei oska, kuid laine sees mõnusalt kulgeda ikkagi tahavad. Vesi on samuti palju soolasem nagu raputaks ikka soolatopsist otse suhu. Peale vees käimist tunned kuidas sool krudiseb keha peal. Sunshine Plaza keskus oli väga mõnus, Merksi rõõmust säravaid silmi polnudki nii ammu näinud. Üle pika aja saime poodelda ja nii mõnegi uue asja soetada. Keskus ise on huvitavalt kanali peale ehitatud, põhimõtteliselt vee sees postide peal. Perede jaoks on vesirattad, paadid ja lastele suured pallid, mille sees vee peal joosta saab. Õhtul selgus siis tõsiasi, et Andre on punane nagu vähk, tüüpiline esimene puhkuse päev rannas. Merks punaseks ei lähe, vaid on lihtsalt pruun. 

 

Mooloolaba beach

Uuel päeval oli sihtpunkt Australian Zoo. Peaks siis olema Austraalia kõige suurem loomaaed, ca 40 hektarit, mis avati juba 1970ndal aastal. Pilet oli 59 doltsi per nägu. Kogu ala läbikäimine võttis ei rohkem ega vähem kui 6 tundi. Saime koaalasid silitada, nägime mõlemad Merksiga kaelkirjakuid esimest korda elus, pildistasime vabalt ringi jooksvaid iguaane, vaatasime oma silmaga üle, kuidas sisiseb maailma kõige mürgisem madu – Fierce snake ehk eestikeeli sisemaataipan. Austraalias esinev mürkmadu, kes taksonoomiliselt on arvatud mürknastiklaste sugukonda. Teda peetakse maailma mürgiseimaks maoks. Ühe hammustusega eralduvast mürgist piisaks 100 inimese või 250 000 hiire tapmiseks. Vägev elamus! Peale loomaeda otsutasime minna Coloundrasse, peatusime Kings beach`il.  Väga mõnus rahulik rand, kus ei ole nii palju turiste. 

Kodumajutus on igati sümpaatne nähtus, kuid kuna meil praktiline kogemus puudus, siis tundsime ikka ennast eestlaslikul kombel veidi ebalevalt ja pigem istusime vaikselt toas, uks kinni, kui läksime elutuppa pererahva toimetusi segama. Loomaaiast tulles otsustasime, et ostame poest pitsat ja teeme õhtusöögiks seda, sest see läheb ahjus kiirelt ja siis ei pea omanikkudega nii palju kokku puutuma ja juttu ajama :) Koju jõudes polnudki neid kodus ja saime vabalt toimetada. Tegelikult oli asi üldse selles, et neil oli köögis täiega tundlik suitusandur. Meg hoiatas meid, et kui süüa tehes toit kärssama läheb, siis peab ettevaatlik olema, sest andur võib kergesti röökima hakata. Seina peal oli punane nupp, mida vajutama pidi 30 sekundi jooksul kui alarm tööle läheb, enne kui päästebrigaad kohale lendab. Hoiatas, et päästeteenistuse väljakutse maksab 400 dollarit. Küsimuse peale, et kas neil on seda juhtunud, oli vastus: jah, 2 korda. Niisiis mõtlesime, et pitsa ahju ja ei mingit riskimist kärssamise ja alarmiga. Merks läks pesema ja mina viskasin pitsa ahju, lihtne. 5 min pärast tahtsin kontrollida, et mis seisus ahi ja pitsa on. Avasin ahju ukse ja opsops, sellise tossupahvaka viskas üles. Kähku uks tagasi kinni ja lülitasin ahju ruttu kinni. Välis- ja rõduuks pärani lahti ning jooksin käterätikut lehvitades mööda tuba ringi, et jumala eest see kuradi andur undama ei hakkaks. Merks tuli pesust ja vaatepilt oli hea. Lasin siis järjest jupp jupi haaval seda tossu ahjust välja ja muudkui vehkisin rätikuga mööda elamist. Lõpuks oli korter tuulutatud ja sain ahju ukse ilusti lahti teha. Ahjus oli lihtsalt vana rasv, mis puhastamata oli ja nüüd kärssama läks. Õnneks korteriomanikud tulid hiljem koju ja aru midagi ei saanud, põhiline, et alarm tööle ei läinud! Pitsa oli isegi küps aga maitses rõvedalt selle kärssama läinud rasva järgi.

Tahtsime puhkusest maksimumi võtta ja kuna terve nädala lubas fantastilist ilma, siis otsustasime võimalikult palju ringi käia ja oma silmaga näha ning katsuda. Järgmine päev sõitsime Noosale. Lummavalt kaunis koht. Ookeani ääres asub Noosa Rahvuspark, kus on ilusad matkarajad. Jalutasime mööda rada, mis kulges lookleval mägisel alal ookeani ääres, vahelduva eduga olid liivarannad ja kivisemad alad. Noosa on väga hinnatud koht surfarite silmis, sest siinsed lained pidid olema ühed paremad Austraalias. Peale jalutamist lebotasime Noosa Main Beach`il. Noosalt tagasi sõites peatusime veel Coolum beach`il. Seal oli ehitatud mäenõlvale ilus laudrada, mida mööda jalutades avanesid kaunid vaated ookeanile. Liivarannad Austraalias on väga sarnased, kuid igas rannas leiab midagi, mida teises samasuguses jällegi ei ole. Tegelikult on üldse kogu Sunshine Coasti ilu võimatu sõnadega edasi anda, pigem lisame blogisse pilte :)

Noosa National Park walking track

 

 

Coolum beach

Järgmine päev algas väga vara. Sõitsime Maroochyst 155km üles põhja Rainbow beach`i. Sealt algas meie ühe päevane seiklus Fraser Islandile. See on saar Austraalia mandri idaranniku lähedal Vaikses ookeanis. Saare pikkus on umbes 120 km ja laius 24km, pindala on 1840 km². See on maailma suurim liivasaar. Saar kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Saarel puuduvad asfaltkattega sõiduteed, seal saab liigelda ainult 4WD maasturitega. Kehvadel autojuhtidel sinna asja ei ole, sest teed on väga karmid. Kunagi tunti Fraserit kui dingode saart. Tänaseks päevaks on dingode populatsioon trastiliselt langenud, kuid siiski võib neid kohata, kuid oma elu pärast pole vaja karta, nii hull asi ei ole. Mõtekas on võtta pakettreis, kuna me tahtsime võimalikult palju erinevaid kohti näha limiteeritud aja jooksul, siis võtsime 1 päevase tuuri, mis maksis 180 dollarit. 

Meil vedas täiega ja saime endale üliosava ja asjaliku bussijuhi/giidi. Suu vajus juba imestusest lahti suht reisi alguses. Põhimõtteliselt sõitsime lihtsalt suure 4WD bussiga randa ja praam tagurdas ennast liiva sisse ja masinad sõitsid peale. Päev oli  väga sisutihe, sest kärutasime kõik põhilised vaatamisväärsused kenasti läbi. Kohad, mida kindlasti soovitan on: Eli Creek, Maheno wreck, Lake Mckenzie. Eriti mõnus oli Lake Mckenzie, nagu helesinine laguun. Hästi puhas ja läbipaistev vesi, justkui oleks basseinis. Tegelikult on Fraseril ca 100 järve, kui aeg peale ei oleks pressinud, siis oleksime kindlasti mitu päeva tahtnud seal mõnuleda. Omaette kogemus oli mööda 75 mile beach roadi sõita, ei pea eriti väga pead murdma, kust selline nimi. Saare pikkus on 75 miili ehk ca 120 km, kogu üks külg on põhimõtteliselt nagu rand ja samas ka maantee. Autod sõidavad mööda liivast rannaäärt ning ühele poole jääb kogu aeg võrratu ookean. Mööda seda teed sõites märkasime väikseid lennukeid, kes pakkusid lõbusõitu saare kohal. Me ei mõelnud kaua ja kasutasime võimalust. 15 minutit Fraseri ja kohati ookeani kohal lendu oli 80 dollarit nägu, kuid see oli seda väärt, sest vaade oli mõnus. Kahjuks ookeanis haisid ei näinud, kuid suurt kilpkonna küll silmasime. 

Päeval lõunasööki restoranis süües nägime aknast, et väljas käib mingi kisma. Merks jooksis kohe oma suurte silmadega kaema. Tundus nagu kaks suurt, no ikka vähemalt poole meetrist sisalikku kaklevad omavahel. Lähemal vaatlusel selgus, et tegelikult oli üks sisalik kinni püüdnud pika ja peenikese ussi ja väntsustas seda elu eest. Eelnevalt oli just bussijuht ussi teema ise üles võtnud ja ütles, et enne kui keegi üldse küsima hakkab, vastus on jah, siin saarel on küll usse. Isegi nii hästi, et 10st maailma mürgisemast peaks 7 olemas olema. 

Lake McKenzie

Lake McKenzie

 

Vihmamets

Maheno wreck

The Pinnacles

Ülevalt

4WD buss

 Järsku oligi kätte jõudnud 24 detsember. Siin me siis olime, kahekesi ja ei mingit jõulutunnet. Ei olnud meil jõulukuuske, sõpru ega sugulasi, verivorsti ega sülti, pori ega kummikuid. Taevas sillerdas kollane päike, puhus soe tuul ja oli lihtsalt mõnus puhkus ookeani ääres. Õhtul panime veidike viisakamad riided selga ja läksime välja restorani, et pidulikuma õhtusöögiga jõule pidada. Külastasime Lõuna-Ameerika suunitlusega restorani Machu Picchu. Eriti meeldis meile see, et menüüs polnud otseselt praade, vaid okei oli tellida 3-4 erinevat rooga kahepeale, siis oli laud erinevaid toite täis ja sai erinevaid maitseid katsetades kõhu täis. Tripadviseris ei olnud see koht sugugi kõrgel kohal, kuid meie jäime väga rahule!

Selle aasta 25ndal detsemberil ei käinud me pori sees plätserdamas, ega kelguga mäe peal sõitmas, vaid hoopis surfamist proovimas. Meie kodumajutaja Matthew kutsus meid randa kaasa, tal oli endal 2 surfilauda. Arvasin, et mis seal ikka nii rasket olla saab. Tuleb välja, et saab ikka küll. Lootsin, et lähme madalasse vette ja ta hakkab vaikselt samm-sammu haaval ette näitama. Tegelikkus oli see, et lükkas laua mulle kätte ja pani jooksuga vette, samal ajal mulle viibates, et tuletule. Natuke hirmus oli, kõhuli laua peal, hammastega kinni hoida ja mitte kõrgete lainte eest ära sõita, vaid hoopis nende sisse sõuda ning olgem ausad alateadvuses ikka vaatasin ringi ja otsisin haisid. Tükk aega ukerdasin ja lihtsalt harjusin ookeaniga. Kui nüüd aus olla, siis ikka korralikult läbi võtab, kui algaja oled :) Jaurasime mingi 1,5h aga esimese korraga püsti ei saanud. Kogemus oli vägev ja kius jäi sisse, tahtmine püsti saada on siiamaani hinges.

Merks lootis, et saab lihtsalt rannas istuda ja itsitada mind vaadates aga ei. Matthew võttis Merksil kratist kinni ja kamandas tema ka vette. Puikles vastu küll aga ära ka ei julgenud öelda. Matthew käskis tal samamoodi kohe surfilaua peale ronida ja kui hea laine tuli, siis lükkas Merksi laine sees kalda poole. Ahmis küll korralikult soolavett sisse, kuid veest välja ei läinud. Paras kunst on see õige koha leidmine ja ajastus, millal lainega kaasa minna. Saime mõlemad korralikult räsida ja mitmed korrad sattusime laine sisse miksrisse, kuid kogemus oli vägev ja mõlemate näod oli naerul. 

Õhtuks läksime ookeani äärde jõulupiknikku pidama. Mõtlesime, et ookeani ääres pikniku pidamine on geniaalne plaan, et rahvast ei ole ja saame vaikselt privaatsust nautida ja päikeseloojangut vaadata. Kõik vajalik oli olemas, tegime ise makaronisalatit, ostsime vahuveini, šokolaadikommid, mina ja Merks ning sinine ookean. Tegelikkus oli aga midagi muud. Rannaääred olid paksult rahvast täis ja autole pidi 15 minutit parkimiskohta otsima. Päike oli juba madalal ja polnud aega privaatsemat kohta otsida, leidsime mõnusa koha muruplatsil ja laotasime ennast sinna laiali. Meie viimane õhtu Sunshine Coastil oli mõnus ja muretu. Ilmad olid nädal aega fantastilised ja saime täiel rinnal Päikeserannikut nautida. Jäime mõlemad väga rahule ja soovitame soojalt ka teistele! Edasi ootas meid külaskäik Keidi juurde Brisbane`i ja siis juba järgmine aastavahetuse nädal Gold Coastil. Olime õnnelikud ja põnevil..

26 detsember pakkisime asjad kokku ja käisime veel viimast korda Maroochy rannas laintega sõitmas. Jah, me ostsime vahepeal endale bodyboardid, sest ilma nendeta lihtsalt ei saa. Kui oled Austraalias ja ei proovi bodyboardiga lainte sees sõitmist, siis jääd lihtsalt poolest lõbust ilma. Nii lihtne see ongi, kui juba ühe korra ära proovid, siis jääd sõltuvusse. Peale seda hüppasime punasesse Fordi ja kihutasime Brisbane`i. Maroochydorest Brisbane on ca 100km. Sõidu vaieldamatu tipphetk oli see, kui raadiost tuli Soome räppi. Mina muidugi räppisin kogu kõrist kaasa. Õhtul tegime Keidi juures pidulikku õhtusööki, ikka ahjukartult ja liha. Mojito printsess Keidile tõime külakosti valget rummi ja ega ta kade tüdruk ei ole ning kostitas ka meid oma maitsvate kokteilidega. Merks pühkis üle pika aja oma kääridelt maha tolmu ja tegi Keidi ilusaks. Mina nautisin samal ajal diivani peal Golden State Warriorsi ja Cleveland Cavalliersi mängu ja elu oli ilus. Mõnus õhtu oli ja suur aitäh Keidile abivalmiduse ja külalislahkuse eest. 

Gold Coasti puhkusenädala blogi tuleb peagi!