Puhkuse teine nädal - Gold Coast

27 detsember algas meie Gold Coasti puhkusenädal. Brisbane’st kulges sõit alla lõunasse mööda ookeani äärt, ca 100km. Selleks nädalaks olime samuti broneerinud toa, kasutades jälle kodumajutust. Koht, kus ööbisime oli praktiliselt Gold Coasti alumises otsas Coolangatta külje all. Jõudsime lõuna ajal kohale ja tegime aega parajaks Coolangattal Kirra rannas. See rand ei meeldinud meile väga, rannaliiv ei olnud mõnus ja pehme nagu mujal ning vees hulpisid vetikate tükid. Trehvasime korraks kokku Kristjani ja Marisega, kes olid samuti puhkusel, nad tulid just Byron Baylt. Enne õhtut kiskus ilm vägisi jamaks, vihma kallas ja ookeani pealt puhkus korralik tuul. Egas polnudki midagi paremat teha, kui ära tuppa minna ja ilusamat ilma oodata.

Koht, kus elasime asus keskusest väljas mägisel alal Bilambil Heights’il. Meid võõrustas vanem rõõmsameelne proua Veronica, kellel oli armas 5 aastane labrador Sam ja soliidses eas 18 aastane kassiproua Solid. Elamine oli lihtne ja kodune, muigasime ikka Merksiga kogu aeg, et oleks justkui koolivaheajaks vanaema juurde külla tulnud. Maja oli ehitatud mäe nõlva peale ja kui uksest välja astusid, siis avanes ilus vaade ürgsele loodusele. Kuulsime nii palju põnevaid linnulaule ja ka hirmujutte madudest ja ämblikutest. Merks oli pöördes muidugi labradoritüdrukust Sam’ist, sest ta oli täpselt samasugune (lihtsalt natuke peenem) kui Merksi koer Tšikk Antslas. Iga vaba hetk kulus Sam’iga mängimisele.

Ilmateade lubas terveks nädalaks ebalevat ning veidi pilves ilma, seega pidime välja mõtlema muud tegevused rannamõnude nautimise asemel. Gold Coast on tuntud oma teemaparkide poolest, neid on siin ikka mitu. Kuna Merks on suutnud oma otsustusvõimetusega ka mind nakatada, siis ei suutnud me valida ning otsustasime siis kõik need teemapargid läbi käia. Järgmine päev, 28 detsember,  istusime autosse ja sõitsime Sea Worldi. Kohale jõudes tabas meid frustratsioon. Me pole vist elu sees nii pikas järjekorras seisnud. Gold Coast on Austraalias kõige popim puhkamiskoht jõulude ja aastavahetuse ajal ning see rahvamass oli jõhker. Ärge mitte kunagi planeerige teemaparkide külastust detsembri lõppu! Seisime pileti järjekorras vähemalt 1,5h ja sisse jõudes oli raskusi liikumisega. Järjekorras seistes ei teadnud me isegi pileti hinda, selline eeltöö siis :) Aga peale nii pikka seismist ei saanud me enam ka mitte minna. Päevapilet on krõbedad 89 dollarit nägu, mitte kahepeale kokku. Kampaania korras pakuti 99 dollari eest piletit kolme erinevasse teemaparki, mida sai kasutada nädala jooksul limiteerimata kordi. See sisaldas Sea Worldi piletit, Movie Worldi ja Wet’n’Wild veeparki. Otsustasime, et kasulikum on 10 dollarit juurde maksta ja saame vähemalt 3 erineva teemapargi piletid. 

Koht ise oli täitsa mõnus, ideaalne lastega peredele. Otsisime siis enda seest need rõõmsameelsed lapsed üles ja nautisime päeva. Delfiinide show oli muljetavaldav, müstika kui intelligentsed loomad ja imestama panev, kuidas nad selliseid trikke õpivad. Teine humoorikas show oli merelõvidega, noo sellist komejanti polnud ammu näinud, trikid olid veel hullemad kui delfiinidel. Vinge koht oli rai-kalade bassein, kus inimesed said üle ääre neid silitada ja pilti lähedalt teha. Ilusad lapikud tegelased. Haide basseini sisse me ei roninud, kuigi nad polnud tapjahaid aga siiski. Seal pakutakse küll võimalust lisaraha eest haidega koos ujuda. Peamises suures basseinis pakkusid meelelahutust hullud mehed, kes tegid skuutritega trikke. Kahekordsed saltod ja  käed lahti 360 kraadised hüpped panid ahhetama küll. 

Lisaks olid ka mõned karussellid adrenaliininäljastele. Mõtlesime, et proovime nö ameerika raudteed. Panime asjad taimeriga tunniks ajaks lukustatud kappi ja läksime järjekorrasappa. Rivi tundus üsna lühike ja olime ärevil. Ootasime ja ootasime kuni jõudsime siseruumi, arvasime, et sealt saab kohe masina peale hüpata ja lõbusõitu nautida aga kus sa sellega. Seal õige järjekord alles algas, olime veel rahulikud, et ei ole hullu ja ootame ära. Peale 45 minutit järjekorras, pimedas koridoris seistes, muutusime juba närviliseks. Lõpuks olime seisnud juba 55 minutit aga meie korrani oli veel ca 15 minutit oodata. Taimeriga kapp oli aga 5 minuti pärast avanemas. Higised, väsinud ja vihased, astusime nördinult järjekorrast välja, sest ei tahtnud oma asjadest ilma jääda. Maksime siis 2 dollarit taimeriga kapi eest ja seisime tund aega järjekorras ja karusselliga sõita ei saanud. Vot see oli päeva kõige lõbusam kogemus. Sea World asub Surfer Paradise’st 20 minuti sõidu kaugusel põhja pool. Otsustasime tagasi koju sõita mööda ookeaniäärt ning läbi Surfers Paradise’i. See oli päris lahe vaatepilt, mõnus pikk rannajoon, uhked kõrged hooned, palju erinevaid söögikohti ning meeletult puhkavaid turiste. Päev lõppes musta labradori Samiga mängides. Tundub, et me vist meeldime talle.

Surfer Paradises tehti ehitustöid, mis oli aiaga piiratud

Järgmiseks päevaks oli planeeritud ainuke varem broneeritud tegevus – Jetboat’i sõit. Ilm oli natuke tuuline aga päike paistis pilve tagant. Eelnevalt olime vaadanud videosid, mis tundusid ikka eriti ägedad. Pulss oli ikka kõvasti üle keskmise ja ootusärevus suur. Jetboat on põhimõtteliselt nagu suur skuuter, kuhu mahub ca 20 inimest peale. Päästevestid selga ja lõbusõit võis alata. 55 minutit suurel kiirusel vee peal kihutamist ja spinne maksis 68 dollarit. Rohkem infot saab sellelt leheküljelt,samuti broneerida http://www.paradisejetboating.com.au  Jaa see oli seda väärt, juht polnud algaja ja andis ikka täiega minna. Eriti vinge oli see, kui ta suure kiiruse pealt lihtsalt 360° tegi ja vett pritsis ikka korralikult, ütleme nii, et sõidu lõpuks olime Merksiga nagu märjad kassipojad. Vahepeal tõmbas hoogu maha ja tutvustas ka ümbrust. Mingi hetk märksime jetboat’i lähedal delfiine, juht pidurdas kohe hoo maha ja sõitis lähemale. Hästi äge oli näha neid kauneid loomi vabas looduses nõnda lähedalt.

Peale jetboat’i mõtlesime ära kasutada Sea Worldis soetatud piletid ja külastada Movie Worldi. See teemapark on nendest kõigist kõige mõttetum. Vinge on seal ainult väikestel lastel, kes batmobiiliga ringi sõitvat Batmani näevad ja suures rongkäigus kõiki teisi Disney tegelasi. Samuti olid ka Movie Worldis mõned karusselid, kuid ei midagi erilist ja seekord ei viitsinud me enam järjekorras seista J Kuna koht mingeid emotsioone ja vaimustust väga ei tekitanud, siis otsustasime lihtsalt kuhugi ookeani äärde sõita. Käisime Currumbini rannas, täpsemalt Elephant Rock lookout’is. Keset randa on põhimõtteliselt suur kivimürakas, mille otsast on ilus vaade kummalegi poole. Kivi külge on ehitatud kohvik/restoran, kus on hea lihtsalt puhata, kohvi juua ja vaadet nautida. Natuke eemal on rannas väiksemad kivid, mille peal kõndida saab. Jalutasime sinna ning nautisime lihtsalt ookeani ja randa suubuvaid lained. Koht oli ilus ja nagu ikka turistidele kombeks, mõtlesime mõne pildi klõpsata. See päev aga ei lõppenud minu jaoks sugugi hästi. Kõik oli ilus, Merks oli kaunis ja taust tema selja taga samuti, õiget nurka otsides tuli aga eikusagilt tugev tuuleiil. Kõik käis nii kähku, et ma ei jõudnud reageerida ja tuul võttis endaga kaasa minu ustava kaaslase, hiljuti ostetud ilusa nokamütsi ja viskas selle ookeani. Merks kurjustas küll minuga, et mida ma seisan seal niisama aga ei hakanud riietega kivide pealt vette hüppama, mobiil taskus. Sinna ta siis läks. Mina olin terve õhtu kurb, sest olin selle mütsiga väga lähedaseks saanud. RIP Volcomi nokats! Õnneks tegi iga õhtu armas labrador Sam meie tuju heaks, see õhtu polnud erand.

  

Järgmine päev ja järgmine teemapark: Wet n Wild veepark. Kaugelt vaadates tundusid osad veetorud ikka ülemõistuse hirmsad. See oli siis kolmas teemapark, kus meie 99 dollarit maksev pilet toimis. Väljas ei lõõmanud palav päike ja lootsime, et äkki ei ole suurt rahvamassi. Õige pea veendusime, et inimesi ei heiduta pilvine taevas ja tuleb vist ikka järjekordades seista. Siin sai õnneks koodiga kapi asjade jaoks osta terveks päevaks, mitte üheks tunniks nagu Sea Worldis. Selleks, et mitte tervet päeva järjekorras seismise peale raisata, ostsime 20 dollari eest käepaela, millega saime neljale atraktsioonile eelisjärjekorras. Kõik oli tore seni, kuni hakkasime järjekorda minema. Merks on ju meil teadatuntud paranoia printsess, kes kardab lisaks ussidele ja ämblikele ka kõrgust. Selleks, et lõbusõitu teha, pidi enamus kohtades eelnevalt mööda treppe kõrgele üles jalutama. Esimene koht kuhu läksime kandis nime Kamikaze, see oli nagu suur kauss. Istusime kahekesi kummipaati ja ühest äärest libisesime alla ja siis lihtsalt liuglesime edasi tagasi. Merks põdes ikka täiega ja lasime vähemalt 10 inimest endast mööda, seni kuni Merks julgust kogus. Lõpuks suutsin ta ära rääkida ja vuhisesime alla. Merks läks selg ees, sellest näost oleks pidanud pilti tegema :D See esimene laskumine oli täiega hirmus, isegi mina vist röökisin. Peale sõitu Merksil jalad värisesid ja teiste sõitude peale ta enam minna ei julgenud. Seebitasin mis ma seebitsin aga tal oli nii suur hirm, et ei tahtnud enam sõita. Olime aga käepaelte eest ju raha maksnud ja need oli vaja ära kasutada. Pidin siis jänesest enda sees üle olema ja üksinda proovima. 

Kamikaze

Eriti hull oli Aqualoop. Sinna minek võttis ikka tükk aega ja enne minekut oli tõsine surmahirm ja pulssi ei taha teadagi. Kõigepealt pidi rihmadega selja peale kummist toe panema, mis toetas nii selga kui pead. Mööda treppe pidi kõrgele üles ronima ja siis tuli sõidu kõige hullem osa. Põranda peal oli suur läbipaistev kapsel, kuhu pidi sisse seisma. Töötaja pani kaane kinni ja lukku, enam pääsu ei olnud.  Käed ja jalad kästi risti asetada, et piisavalt hoogu oleks. Masin luges kõva häälega kolmest üheni ja siis käis kõmaki ja põhi kadus jalge alt ära. Suure hooga mööda toru alla, siis tegin surmasõlme ja peale seda vuhisesin vette. Kõik kestis kokku vaid mõned sekundid. Silmad olid kinni terve sõit. Alla jõudes otsustasin kohe teise tiiru jutti teha. Teist korda oli sama hirmus tunne kapslisse minna aga seekord julgesin silmad lahti sõita. Seni kuni mina üksinda lõbutsesin, üritas Merks enda jänest püksist välja saada. Lõpuks käisime ikka koos ka sõitmas, muidugi mitte nende kõige hullemate peal aga vähemalt sai Merks ka kõhu õõnsaks ja rõõmu tunda. Mõnus koht oli suur bassein, kus imiteeriti ookeani, said järjest sügavamasse vette kõndida ja vahepeal tekitati vees laineid. Kokkuvõttes võin öelda, et need kes kõrgust ei karda, saavad selles veepargis väga vinge elamuse. Merks oli nagu ema väikse pojaga, kellel huuled sinised aga ära minna ei taha. 

Pilt netist, see pole mina, nii muutunud ma ei ole

Aqualoop

Peale vees hullamist sõitsime Surfer Paradise. Õhtu oli mõnus ja taevas selge. Otsustasime õhtust päikseloojangut vaadata Gold Coasti kõige kõrgema hoone tipust. Skypoint on 2005.ndal aastal valminud ja vastavalt kas 230 või 270 meetrit kõrge. Viimane korrus on 230 meetrit kõrge aga hoone tipus asub veel torn, kuhu mööda treppe ronida saab, seda muidugi raha eest ja turvavarustusega. Kogu pikkus koos selle torniga on siis 270 meetrit. Pilet oli 25 dollarit, aga meie võtsime jälle kombo. Maksime 95 dollarit, mis sisaldas Skypoint+Dreamworld+WhiteWaterWorld külastust 21 päeva jooksul nii palju, kui ise tahad.  Sõitsime liftiga viimasele 77ndale korrusele, kus asub Gold Coasti kõige kõrgemal asuv kohvik/restoran Seventy7, kus avaneb 360° vaade. Olime üleval kokku ca 2 tundi, ajataju kadus täielikult. Nautisime kauneid vaateid ja lummavat päikseloojangut.  Kui ma õigesti mäletan, siis latte maksis kohvikus 5 ja laimiga Corona 8 dollarit. Isegi kõrgusekartlikule Merksile meeldis. Kindlasti must-to-do kui juba Gold Coastile tulnud oled! Jõudsime üsna hilja oma ööbimiskohta ning Sam magas juba enda toas ning see õhtu jäi tavapärane mänguring ja kõhvitsemine ära.

31 detsembri hommikul magasime õndsat und, kui järsku lendas magamistoa uks pauguga lahti ja Sam hüppas tuppa. Ta polnud ju meid nii ammu näinud ning kui omanik ta oma toast välja lasi, hüppas ta esimese asjana meile tuppa. Tahtis voodisse ronida ning oli rõõmust segaseks minemas. Omanik oli nii ehmunud ja vabandas ette ja taha. Samal ajal kui ta koera toast välja sai, hiilis samal ajal tuppa kass Solid. Selline äratus, lõpuks seisis Veronica ukse peal, ühe käega ajas koera toast välja ja teise käega võttis kassi sülle. Terve komitee tuli meid üles äratama. Me polnud aga üldse pahased, pigem oli see just armas. Veronica ütles veel, et Sam oli terve öö niutsunud. Algselt plaanisime aastavahetust pidada Gold Coastil Surfers Paradise`is. Jõudsime aga otsusele, et see on liiga keeruline ja kulukas, sest meie elamine asus Surfer Paradise`st 35km kaugusel. Eelnevate päevade jooksul olime näinud, millised autoummikud on igal pool ja kui palju turiste seal on. Takso leidmine oleks kindlasti ülikeeruline ja väga kallis. Eelnevalt olime rääkinud Andre sõjaväekaaslase Kristjaniga ja tema naise Marisega. Nad rentisid Brisbanes nädalaks korteri ja kutsusid meid enda juurde külla aastavahetust pidama. See tundus hea plaan, sest korter oli ilus ja avar, suure rõduga ning katusel oli BBQ ala ja 2 mullivanni. Tundus, et katuselt näeb enam vähem hästi ka ilutulestikku. 

Sõitsime juba päeval Brisbane ja käisime Vene poes. Maris ja Kristjan olid ka varem seal käinud ja õhtuks musta leiba ja hapukapsast ostnud. Ostsime sprotte, tatart, sefiiri, batoonikesi, riia leiba, kohukesi ja õhtuks meekooki. Kõige mõnusamad olid üle pika aja Karumsi kohukesed, mis sulavad lihtsalt suus. Peale lõunat saime kokku ja käisime poes söögikraami, karastusjooke ja säraküünlaid ostmas. Õhtul panime ikka ilusad riided selga ja istusime laua taha. Sõime kartult, liha ja hapukapsast ja magustoiduks meekooki. Seiklusrikka aasta puhul nautisime Kristjaniga vähe kallimat ja uhkemat viskit. Kell 12 haarasime pokaalid, šampuse ja säraküünlad ning läksime katusele ilutulestikku vaatama. Ilutulestik ei olnud küll nii võimas nagu Sydneys ja tegelikult osad majad jäid ikka vaateväljale ette, kuid me ei lasknud sellel ennast heidutada. Meie säraküünlad põlesid küllalt ilusalt ja võimsalt. Pidu jätkus edasi korteris, kuni mingi hetk avastasime end üleval katusel  4 meetrises mullivannis omavahel võistlemas, kui mitme tõmbega keegi ühest otsast teise ujub. 

Järgmine päev tahtsime tegelikult Dreamworldi (lõbustusparki) minna, kuid enesetunne polnud kõige parem ja otsustasime selle järgmisesse päeva lükata. Peale lõunat hakkasime tagasi Gold Coasti sõitma. Ingo oli ka sinna kanti pikaks nädalavahetusesks puhkama tulnud ja pidime kokku saama. Olime loiud ja laisad ning arvasime, et kõige parem on minna jälle Skypointi tšillima ja päikseloojangut vaatama. All lifti juures kokku saades oli ka väike üllatusmoment, nimelt polnud Ingo aga teps mitte üksinda, vaid koos kissis silmadega sõbrannaga. Saime Merksiga targutada ja ekskursiooni teha, et kus/mis asub. Selline mõnus lebotamine, ajasime juttu ja nautisime päikseloojangut ning öist Gold Coasti. Hiljem haukasime mõned ampsud pitsat ja leppisime kokku, et homne päev möödub karusellide peal. Mõeldud-tehtud! Õhtul ootas meid jälle ei keegi muu kui Sam. Polnud ta ju meid jälle näinud ja uut aastat soovida saanud. Õnnest segane ja me vaatasime, et tal kukub suurest liputamisest saba küljest ära. Kui meie võõrustaja Veronica Sami kurjalt magama kutsus, viskus Sam minu jalgade peale pikali ja vaatas selliste silmadega otsa jutkui väike laps, kes ei taha magama minna. 

Hommikul käis jälle uks hooga lahti ja kui silmad avasime, ei olnud see keegi muu kui Sam, kes jälle meid rõõmsalt tervitas. Omanik ei suutnud ära vabandada ja ütles, et sellist kiindumust pole Samil küll kunagi olnud. Ajeeee, meid tabas täpselt sama tunne nagu läheks Võrru Tivolisse, justkui lapsepõlves. Korjasime tee pealt Ingo peale ja kihutasime Dreamworldi. Brisbanest tulid veel kampa Kristjan ja Maris. Tõotas tulla adrenaliinirohke päev, täis palju eestikeelset karjumist ja kiljumist. Jõudsime kohale hommikul kell 10, võtsime 15 dollari eest lukuga kapi, panime oma tavaari hoiule ning asusime hirmuäratavaid atraktsioone vallutama. Ostsime viie peale kaks väikest punast elektroonilist seadeldist. Ühe inimese hind oli 25 dollarit. Kutsusime neid tamagotsideks, mäletate küll neid väikseid seadeldisi, kus pidid iga teatud aja tagant oma lemmikut kas toitma, magama panema v vetsus käima. Põhimõtteliselt said nende seadeldistega broneerida koha järjekorras, ehk panid mingi karuselli peale 5 kohta kinni ja said teada, et näiteks 25 minuti pärast saame tavajärjekorrast mööda kõndida ja karuselli peale astuda. Lõppkokkuvõttes oli see investeering õige otsus, sest tavajärjekorrad olid kõige paremate atraktsioonide peale tund aega vähemalt. Alustasime ettevaatlikult tagasihoidlikuma atraktsiooniga ja liikusime järjest karmimate peale edasi.

Lõbustuspark on väga vinge, karuselle on palju ja erineva hirmuastmega, nii, et igale maitsele leiab kindlasti midagi sobivat. Kõige meeldejäävam oli 120m kõrgusest tornist vabalangemine ja seda kartsime ikka nagu surma. Päeva lõpus, kui teised juba väsinud olid, siis mina ja Kristjan ei suutnud kuidagi lõpetada ja käisime veel jooksuga viimaseid kordi peopesasid higistamas ning pulsi maksimumi kontrollimas. Kokku tegime päeva jooksul üle 20 sõidu. Vinge oli see, et isegi Merks käis paljude atraktsioonide peal ja suutis kohati oma kõrgusekartusest üle olla. Maris oli hoopis julge ja käis peaaegu kõikide sõitude peal poistega kaasas. Päeval näidati inimestele tiigreid ja klaasakende tagant nägi pisikesi nunnusid tiigrikutsikaid. Õhtul enne ära minekut otsustasime veel valgus ja muusika showd vaatama jääda ning jumal tänatud, et seda tegime. Sellist vaatemängu ja lava polnud varem küll näinud. Põhimõtteliselt oli hästi suur ekraan ehitatud, mille keskel väikse ruudu sees keerutas naisterahvast DJ plaate, lava ees oli suur bassein. Visuaalne vaatepilt oli võimas, laserid, tossumasinad, tulesähvatused ning vapustavalt hea ja puhas helitehnika. Julgen väita, et see oli kindlasti kogu puhkuse üks toredamaid päevi. 

Siit 120 meetri kõrgusest tornist vuhisesime alla

Järgmine päev käisime veel Dreamwordi kõrval olevas veepargis WhiteWaterWorld. Ilm oli pilvine ja jahe, kuid meie head tuju see ei morgendanud. Kristjan ja Maris tulid ka koos meiega veetorusid üle kaema. Wet’n’Wildiga ei anna seda võrrelda, kui seal oled käinud, siis WhiteWaterWorld jääb natuke lahjaks, kuid südame saab ikka kiirelt põksuma ja igati lõbus on ikka. Kuna trussikute peal ja märg olles hakkas üsna jahedaks kiskuma, siis otsustasime, et lähme teeme Dreamworldis pigem mõne lemmikkaruselliga lõbusõitu. Õnnetus aga ei hüüa tulles. Hakkasin plätud jalas järsku jooksma ning ühtäkki libastusin ning avastasin, et plätu ehk basseinijalats on kuidagi ümber minu sääremarja. Selline anomaalia ja vaatepilt pakkus meile kergelt öeldes veidike nalja. Ei mäletagi, millal viimati nii naerda sai, et pisarad lausa silmis. 

Nali naljaks aga peale 10 minutit naermist, nii, et kõhud valusad, seisin ühtäkki  silmitsi suure probleemiga. Ma ei saanud plätut kuidagi kätte. Tõmbasin ja tirisin, kuid tulemust see ei andnud. Seejärel ulatas Kristjan abikäe. Kujutate ette vaatepilti. Minul on plätu ümber sääremarja, hoian jalga õhus ja teine mees tirib ja punnitab. Saime probleemi lahendatud alles siis, kui kasutasime päiksekreemi libestina. Hea, et jalga välja ei väänanud. Nüüd oli lihtsalt üks hea lugu paljude teiste seas juures, mida kunagi oma lastelastele rääkida. Tegime siis veel mõned sõidud Dreamworldis ja käes oligi aeg öelda Marisele ja Kristjanile tsau ja soovide edu, sest arvatavasati me enam tükk aega ei näe. Pidime 4 ajal tagasi sõitma hakkama, sest Merks pidi õhtul veel Veronical juukseid lõikama. Nimelt olime me toa broneerinud pühapäevani, kuid palusime Veronicalt võimalust jääda üheks ööks veel. Leppisime kokku, et lisaöö eest tasume nii, et Merks pakub talle juuksuri teenust. Väike kokkuhoid. Mina pidin samal ajal siis Samiga mängima ja teda juuksuritoolist eemal hoidma. Hilja õhtul pakkisime asjad kokku. Gold Costi teemaparkide nädal koos Brisbane aastavahetusega ja uue sõbra Sami leidmisega oligi läbi saamas. Järgmisena ootas meid ees Sydney, koos vahepeatusega Coffs Harbouril ja 850km sõitu. Ainuke vahe kahe eelneva nädalaga oli see, et meil polnud broneeritud ühtegi elamist ning otsustasime selle pisimure lahendada jooksvalt. 

 

Hommikul ärkasime üles ja sättisime viimaseid asju kokku. Kallistasime ja jätsime Veronicaga hüvasti, sest ta pidi varem tööle minema. Peale seda sõime kõhud täis ja vedasime asjad autosse. Siis jõudis kätte see kõige nõmedam osa. Sam seisis kogu aja elutoas kurbade silmadega justkui saaks aru, et lähme ära. Mul oli korralik klomp kurgus ja tee, mis sa teed, pisarad kiskusid vägisi silma. Mind nähes ei suutnud ka Merks enam tagasi hoida. Nii lühike aeg, kuid olime Samiga väga headeks sõpradeks saanud. Selline kurb hüvastijätt oli viimati vist Eestist Austraaliasse tulles :) Istusime autosse ja meid ootas ees umbes 300km sõitu Coffs Harbourile. Peatse kohtumiseni kullarannik, oli mõnus ning meeldejääv puhkus!