Puhkuse kolmas nädal - Coffs Harbour & Sydney

Sõit Coffs Harbourile läks üsna kiiresti, teed olid mägised ning vahetult enne sihtkohta jäid silma suured banaani istandused. Kohale jõudes läksime kõigepealt backpackerite hostelisse, sealt öeldi, et neil on kõik toad kinni. Kehitasime õlgu ja mõtlesime, et mis seal  ikka, lähme võtame siis motellitoa. Sõitsime järjest motelle läbi, kuid kõik motellid olid välja müüdud ja vabu kohti ei olnud. Praktiliselt kõikide motellide juures rippusid sildid NO VACANY. Vähemalt 20 motelli  käisime läbi, mõnes üksikus olid vabad toad aga hinnad olid ca 200 dollarit öö. Sõitsime karavani parki, mis asus kohe ookeani ääres, nimeks Park Beach Holiday Park. Arvasime, et seal ikka saame mingi kämpingu v karavani ööks. Kujutate pilti, ka seal ütles administraator, et NO VACANCY. Tekkis juba väike ahastus, et kuidas see võimalik küll on. Järsku hõikas teine klienditeenindaja, et äkki ikka on üks vaba koht. Tuli välja, et 2 tundi  tagasi olid ühed inimesed just ära läinud. Põhimõtteliselt saime viimase koha. Muruplats, kuhu sai auto parkida ja telgi üles panna. See maksis 62 dollarit öö. Me pole ühtegi korda Austraalias olles veel telgis või autos maganud. Nüüd siis oli meid ootamas esimene öö telgis. Õnneks saime auto ostuga igasugu asju kaasa, sealhugas telgi, mida me kunagi lahti polnud võtnud. Kõigil ümber meie olid uhked haagissuvilad, gaasipliidid, külmkapid. Oma pisikest räämas telgikest üles sättides selgus, et üks ukse lukk on katki, peal olid augud, mida macgyveri teibiga lappisin ja vähe vildakas nägi välja. Hoidsime hinge kinni, et jumala eest vihma sadama ei hakkaks. Meie kasutada olid vetsud ja duširuumid, suur köök, bassein ning terve ala peal wifi. 

Koduke üles sätitud, seadsime sammud randa. Ookean oli meist minutilise jalutuskäigu kaugusel. Ilm oli super ja päike sillerdas taevas, avanenud vaatepilt oli lummav. Julgen väita, et see oli üks ilusamaid rande, mida me näinud olime. Paarikümne meetri kaugusel vees oli suur kivimürakas, mille kummaltki küljelt suubusid lained kahelt pool risti kokku randa. Samal ajal kui käterätikuid maha laotasime maandus järsku langevarjur 10 meetrit meie kõrval randa. Pilgud üles tõstes nägime veel 4 hõljuvat langevarjurit. Patrullitud rannast veidi eemal mässasid 2 skuutrit lainte vahel. Ranna paremat äärt piiras pikk kivist muul. Lained olid mõnusalt pehmed, mille sees oli ideaalne bodyboardidega sõita. 

Õhtul läks Merks kööki tatart keetma ja mina istusin telgi kõrval rannatoolis, rüüpasin õlut ja kuulasin muusikat. Puhkus nagu filmis. Minu juurde jalutas kõrval olev naabrimees. Esimesed sõnad, mis ta ütles olid:’’Pretty basic­’’(üsna elementaarne). Ta pidas vist silmas meie vildakat ja teibiga lapitut telki :) Tegelikult oli sõbralik vanamees, ajasime juttu ja järgmine hommik andis meile kohviautomaadi jaoks isegi 8 dollari väärtuses münte. 9 ajal õhtul hakkasime siis mõtlema, et kus me Sydneys elama nädal aega. Avasime läpaka ja sealt vaatas vastu selle sama koha lehekülg, kuhu end sisse olime seadnud. Olin eelmine õhtu googlist kämpinguid sirvinud ja viimane lehekülg, mis lahti oli jäänud oligi seesama Park Beach Holiday Park. Imelik, justkui saatusega ette määratud. Avasime seejärel jälle oma lemmiksaidi airbnb.com.au ning peale tund aega otsimist leidsime ilusa ja taskukohase elamise. Õnneks omanik reageeris broneeringule paari minutiga ja probleem oli lahendatud. Ronisime punasesse telki oma Kmartist ostetud magamiskottidesse, sulgesime silmad ning palusime jumalat, et ta meile vihma ei saadaks. Tegelikult korraks tibutas öösel küll, aga õnneks korralikku sadu ei tulnud.

Järgmine hommik pakkisime oma laagri kokku, sõime kõhud täis ja istusime autosse. Täpselt siis, kui olime autosse istunud ja asusime administraatorile võtmeid viima, hakkas paduvihma sadama. Lucky us! Edasi ootas meid 550 km pikkune autosõit Sydneysse. Sõit oli väsitav ja pikk, sest kogu päev sadas lakkamatult ning väga palju oli teetöid, kus olid kiirusepiirangud. Tee oli tegelikult põnev, ca 80 km enne Sydneyt läks väga ilusaks. Sõitsime mägisel alal, kus autotee kulges kaljude vahel. Kahju ainult, et seda silmailu rikkus tihe vihmasadu. 

Kohale jõudes võttis meid vastu vene aksendiga hästi inglise keelt rääkiv kutt. Tutvustas ennast kui John. Õiget nime me teada ei saanudki. Meie sisetunne oli õige, ta oligi venelane, kes elas koos austraalanna Tina’ga kellega nad kohtusid New Yorkis. Maja oli pisike ja harju keskmine. Olime natuke pettunud, sest piltide peal tundus elamine väga suur ja avar, kuid tegelikkus oli midagi muud. Neil oli 4 magamistuba ja 3 tuba olid kogu aeg välja renditud, põhimõtteliselt oli see nagu shared house. Perenaine Tina oli tüütu ja ninatark. Kui temaga köögis kokku sattusin ja viisakusest ühe küsimuse küsisin, siis tuli sealt ilma liialdamata tunni ajane monoloog. Üritasime Merksiga Michael Jacksoni moonwolki tehes vaikselt ära hiilida, kuid ta oli üsna osav ja hoidis meid hästi oma lõa otsas. Piilusime Merksiga teineteise poole ja pööritasime silmi, et kas tõesti on võimalik, et inimene suudab meid surnuks rääkida. Mööda elamist jooksis veel ringi pisike taskukoer, kellele Tina pidevalt riideid selga toppis. Õnneks voodi oli mõnus ja magasime nagu beebid, tunduvalt paremini kui eelmine öö telgis :) Järgmine päev sadas samuti päev otsa paduvihma. Istusimegi päev otsa toas ja lihtsalt puhkasime. Otsisime soodsaid lennupileteid tagasisõiduks ning pidasime plaani, mida Sydneys teha. 

Järgmine hommik oli juba ilus ja läksime linnaekskursioonile. Otsustasime minna oma silmaga kaema kurikuulsaid ehitisi: Sydney Opera House ja Harbour Bridge. Sõitsime Mrs Macquarie’s Chair juurde, kust avanes suurepärane vaade. Parkisime auto Royal Botanic Gardens’i kõrvale. Parkimine maksis 7 dollarit tund. Selleks, et aga Macquarie’s Chair’i juurest suurehitistele lähemale kõndida peab sisenema botaanika aeda, mis on aiaga piiratud. Jalutuskäik oli tõsiselt kaunis ja meeldejääv, sest avanenud vaated olid võimsad. Rahvast oli mõnusalt, Opera House kõrval kanali ääres oli rahvast täis kohvik, kust sai nautida vaateid kesklinnas asuvatele kõrghoonetele, Harbour Bridige’le kui ooperimajale endale. Tekkis koheselt võrdlusmoment Oslo Ophera House’ga, kus Merksiga mõned aastad tagasi käidud sai. Mõlemad on veekogu kaldal, mõlemad on valget värvi ja mõlema juurest avanevad kaunid vaated kõrghooneid täis kesklinnale. Taani arhitekti Jørn Utzon’i loodud Sydney ooperimaja on eksperssionistlikus stiilis, õrn, elegantne ning samas dünaamiline. Seevastu 2008 aastal avatud Oslo ooperimaja on Skandinaaviale omaselt moderne, tugev, jäise olekuga ning võrratult kena.  Lisan võrdluseks Oslo ooperimaja pildi lingi: http://www.telegraph.co.uk/culture/culturepicturegalleries/10663967/The-worlds-most-spectacular-theatres.html?frame=2836100

Üritasime lahedad olla ja tegime ca 15 minutit maailmakuulsate hoonete taustal hüppepilte. Tundus veidi imelik küll, kui inimesed möödudes jõllitasid, kuid olime nõus ülla eesmärgi nimel selle tähelepanuga leppima. Peale hüppetrenni otsustasime tagasi auto juurde jalutada, sest parkimisaeg hakkas tasapisi täis tiksuma. Oh häda, tuldud teed, mööda kanali äärt ei saanud aga enam tagasi. Botaanika aia väravad olid kinni pandud ja pidime suure ringiga auto juurde tagasi kõndima. Jalutasime linna suunas tükk aega, kuni mingi hetk saime mööda aia äärt tagasi kõndida. Ühtäkki lõppes aga kõnnitee ära ja algas tunnel. Pidime otsa ümber keerama ja uue tee leidma. Telefonis google maps lahti ja edasi. Muutusime juba närvilisteks, sest teadsime, et parkimisaeg saab mõne minuti pärast läbi ja väljas läks juba pimedaks. Lisasime hoogu, Merksil jalanõud hõõrusid, kiirkõnniga oli mõlemal higi väljas. Merks tahtis juba taksot tellida, sest me polnud kindlad, kas kõnnime õiges suunas ja muretsesime, et äkki puksiiritakse meie ford ka minema. Otsustasin, et proovime ikka omal jõul kohale jõuda. Lõpuks saime juba tuttava tee peale, kus eelnevalt autoga sõitnud olime. Lõpuks väsinuna kohale jõudes olime rõõmsad, sest autot ei oldud ära viidud. Siis lugesime aga parkimissildi pealt, et kella 8st õhtul on parkimine tasuta, ühesõnaga muretsemine, kiirustamine ja 3km kiirkõndi oli täitsa ilmaasjata. Sealt kaudu minnes vaadake kindlasti ennem botaanika aia lahtioleku aegu, kui just ei taha mitme kilomeetri pikkust ringi tagasi jalutada hiljem :)

 

Elasime Sydney äärelinnas Canterbury linnaosas, mis on üsna multikultuurne ja kus on palju hipstereid. Tänavad tundusid suht räämas ja mustad, prügi vedeles igal pool. Kesklinn ehk CBD on muidugi puhas ja ilus, täis moodsaid kõrghooneid. Lähim toidupood meile oli Aldi. See on põhimõtteliselt nagu  Eesti säästumarket. Valik on suht kesine, imelikud tundmatud brändid ning kahtlane klientuur. Üsna lähedal meie majale oli pisike postkontor, kus klienditeenindaja oli Indiast pärit. Käisime seal Eestisse pakki saatmas. Võtsime riiulist postkaardi, Merks täitis selle ära ja pakkis ülejäänud asjadega karpi. India kutt kasseeris raha, pani kleepsud peale ja asi korras. Postkontorist 100 meetrit eemal tuletasin Merksile meelde, et kuule, sa ei maksnud ju postkaardi eest. Merksi südametunnistus ei saanud rahu ja ta jooksis tagasi asja klaarima. Seisis tükk aega pikas järjekorras, rääkis oma loo ära ja maksis paar dollarit ning sai südametunnistuse vargusest puhtaks.

Peale päikesetõusu sättisime end jälle teele. Seekord oli sihtkohaks Palm Beach, Sydneyst umbes 65km eemal. Enamus eestlasi teab seda randa rohkem Summer Bay nime all. Kellel ikka veel midagi tuttavat ei tundu, siis see koht on võtteplats Austraalia seebiooperile ’’Kodus ja Võõrsil’’. Koht ei tundunud midagi erilist, nagu Austraalia liivarand ikka. Lained olid muidugi päris jõhkrad.  Lihtsalt see teadmine, et jalutan sama liiva sees, kus Alf, pani südame kiiremini põksuma. Käisime ujumas, tegime bodyboardidega mõned sõidud ja ostsime Summer Bay kohvikust Fish and Chips’i. Siinkohal mainin ära, et Austraalased tunduvad toidu menüüde koha pealt väga vaimuvaesed. Vahet pole, kuhu lähed. Igal pool on ikka põhiline fish and chips, steak või beef burger with chips. Üleüldse on märksõnad kiirtoit ja fritüür. 

Õhtul tagasi Sydneysse jõudes mõtlesime, et lähme vaatame kohalikku Bondi beach’i. Sinna sõites tabas meid aga korralik ehmatus. Nimelt viskas piduripedaal väikse vimpa, vajus praktiliselt alla ja võttis alles väga põhjast. Alguses tundus justkui polegi pidureid, kuid täitsa alla vajutades lõpp ikka töötas. Kohale jõudes autost väljudes tabas meid teinegi üllatus. Kapoti all asfaltil ilutses jahutusvedeliku loik, kuhu nirises aina juurde. Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et mis siis ikka. Jalutasime randa. Päris palju linnarahvast oli sinna kogunenud. Lainte sees mässas palju surfareid ja inimesed tegid rannas trenni. Bondi beach tundus mitte midagi erilist, ausalt öeldes kerge pettumus. Vähemalt on linnas rand olemas, kus saab ujumas käia ja surfata, ei pea kaugele linnast välja seiklema. Oli aeg pirtsutava ford falconi juurde tagasi lonkida. Avasin kapoti ja nägin, kuidas jahutusvedeliku paagi ja toru kinnituskohast immitses korralikult vedelikku. Hakkas kerge frustratsioon tekkima. Võtsin pagasnikust vana hea macgyveri teibi ja lappisin nii hästi kui võimalik kinni. Valasin vett juurde ning tundus, et toimib. Hirm oli veel pidurite pärast, kuid sõitma hakates tabas meid positiivne üllatus. Pidurid töötasid jälle, justkui oleks keegi hea haldjas käinud vahepeal pidureid õhutamas. Müstika, kõik toimis nagu poleks midagi juhtunudki. Sõitsime tagasi Sydney koju ja tee peal autoga mingeid anomaaliaid enam ei esinenud. 

Uus päev ja järjekordne avastusretk, seekord Blue Mountains. Seadsime esmaseks sihtpunktiks ca 100km sõitu Echo Point’i. Seal nad siis seisid vankumatult: Meehni(922m), Wimlah(918m) ja Gunnedoo(906m) ehk The Three Sisters (Kolm Õde). See on sinimägede kõige tuntum turistimagnet, mida külastab iga aasta umbes 2,2 miljonit inimest. Mägede kohal hõljub tõepoolest sinakas vine ning vaatepilt on ürgne ja võimas. Infopunktist ostsime proovimiseks vaakumpakendis känguru, emu ja krokodilli kuivatatud liha. 

 Edasi läksime Govetts Leap lookout’i. See oli tõeline silmailu ja elamus. Kaljunukist jooksis alla 180m kõrgune juga, kogu ala oli täis matkaradu, mida kahjuks uudistama ei jõudnud. Kellel vähegi võimlik, siis soovitan käia seal matkamas, pikniku varustus kaasa ja fantastiline päev on garanteeritud! 

Selja taha jäi 3 nädalat Austraalia idarannikut, külastatud sai tohutult palju kauneid kohti, kohtasime toredaid inimesi, saime vapustavaid elamusi/mälestusi kogu eluks ning korralik ports pildi ja videomaterjali.  Iga kulutatud dollar on olnud seda kõike väärt, kuid iga hea asi saab aga paraku mingi aeg otsa. On aeg kogutud energia ja laetud patareidega edasi liikuda. Sukelduda tagasi argiellu, seda muidugi peale seda, kui oleme leidnud elukoha ja töö, kus endid teostada. Võtsime vastu otsuse, et Sydneysse ei jää, vaid liigume 600km sisemaale Griffitisse õnne otsima. Mõeldud tehtud, edasi ootas meid sõit sinna ja tööotsingud. Enne minekut kujunes meie lemmiklauseks:’’Mai vici!’’ Täname Teid kaasaelamise eest ja aitäh lugemast..