Griffith

Hello Griffith! Olemuselt meenutab Grififth natuke Moreed. Rahvaarv on 26000, tänasel päeval on ca 60% elanikest Itaalia tagataustaga. Itaallaste mõjutuste tagajärjel kasvatatakse palju puu- ja juurvilju ning linn on tuntud suurte veiniistanduste tõttu. Tuntuim neist on Casella wines. Väga populaarne ka seljakotirändurite ja eestlaste seas. Hooaeg algab jaanuarist ja kestab mitu kuud. Selleks, et Casellasse tööle saada, peab mitu kuud varem tööle kandideerima ning ainult valitud kandidaadid kutsutakse vestlusele, kuid kui juba tööle õnnestub saada, siis töö on stabiilne ja palk üle keskmise hea. 

Meie maandusime Mia motellis. Mainin siinkohal ära, et motelli manager oli oh üllatust, pärit Itaaliast. Kahele inimesele tuba, koos vannitoaga, terveks nädalaks on 320 dollarit. Pidevalt käib koristaja, eraldi hoones on suur köök, kõige eluks vajalikuga, kogu motelli ala katab kvaliteetse leviga wifi ning olemas on korralik bassein, kus end jahutamas käia. Meile jättis positiivse mulje. Esimestel päevadel olime üsna optimistid töö suhtes. Külastasime erinevaid tööagentuure, vestlesime, jagasime enda elulookirjeldusi ja kontaktandmeid. Panime töökuulutuse www.gumtree.com.au lehele, käisime erinevates  firmades koha peal tööd küsimas. Ahjaa, põnev lugu juhtus linna raamtukogus. Käisime nimelt enda elulookirjeldusi ja passikoopiaid välja printimas. Administraator võttis mälupulga ja pani dokumendid printima. Samal ajal printis mingi mees suuremahulist lõputööd vms. Pakkis oma lehed kokku ja jalutas minema. Kui oma dokumente peale teda printerist võtma hakkasime, selgus tõsiasi, et noormees on kogemata enda lõputööga kaasa saanud punapäise Eesti tüdruku passikoopiad. Administraator naeris ainult selle peale, et passikoopiad koos isikuandmetega täiesti võõra inimese kätte olid sattunud. Seisime siis seal murelike nägudega, kuid õnneks sekkus olukorda raamatukogu teine tööline, kes asus koheselt seda meest otsima. Jalutas välisuksest välja ja mõne minuti pärast naasis tagasi, sõrmede vahel Merksi äsja välja prinditud passikoopiad. Meil oli õnne, et sõbralik naisterahvas suutis selle inimese väljast parklast üles leida.

Merks meie toa ukse ees, valmis vastu võtma elu väljakutseid :)

Köök

Lemmik koht Griffithis - Mia motelli bassein

Ühel päeval läksime toidupoodi. Lukustasin uksed, kuid meie autole meeldib pirtsutada ning  tagumine uks ei jäänud lukku, ta teeb vahepeal niimoodi millegi pärast. Merks läks siis poodi ja mina jäin autot valvama. Veidi aega hiljem parkis meie kõrvale auto, kust hüppas 5 noort tüüpi välja. Samal ajal rääkisin ma eesti keeles telefoniga. Vaatasid mind maru imelikult ja üks poiss teretas mind eesti keeles. Merks tuli poest tagasi ja rääkisin loo ära ning otsustasime nad ära oodata, et uurida, kellega tegu. Olidki 5 eesti kutti ja ütlesid, et seal, kus nad elavad on kokku 16 eestlast. Imestasid, et miks me Griffitisse tulime, kui meil farmipäevad tehtud on. Väitsid, et tööd on täiega raske leida ning soovitasid edasi liikuda ja mujalt otsida. See tõmbas natuke meie optimismi maha, kuid otsustasime siiski mitte alla anda ja edasi uurida. Rääkisid, et arbuusi ja mango farmis on võib-olla korjamistööd, kuid see töö pidi üsna kurnav ja kehvasti tasustatav olema.

Käisime mahla tehases tööd küsimas. Kõigepealt viisime lihtsalt oma CV-d. Järgmine päev helistasin ja küsisin uuesti üle, egas miskit pakkuda pole. Vastati, et hetkel ei ole vabu kohti. Motelli manageriga rääkides selgus, et omanik on itaallane ja tema tuttav. Helistas ja leppis kohtumise meile kokku. Sõitsime uuesti tagasi lootuses ülemusega isiklikult rääkida. Kõige pealt istusime kontori ooteruumis 10 minutit, siis saatis sekretär meid kuhugi keset tehast soojaku juurde, kus ülemus pidi meid ootama. Kohale jõudes istus väikses kitsas putkas 4 kriminaalse välimusega päti stereotüüpi. Kõige kõrgem nina oli paks, kiilakas ja kole itaalia mees, kes ei suutnud isegi püsti tulla, et meid kättpidi tervitada. Lihtsalt istus ja päris, et kust me pärit oleme ja mida Eestis tegime. Ülejäänud kolm meest  vahtisid suu ammuli kleidiga Merksi. Küsis veel minu käest, et kas traktoriga sõita oskan ja oligi kõik. Võttis mu telefoni numbri ja lubas järgmine päev helistada, et arvatavasti uuest nädalast on tööd. Ei midagi töö iseloomust, töötundidest ega palgast. Maru kahtlane värk tundus jälle :) Ootasime kõnet, kuid kõnet ei tulnudki ja parem oligi vist, sest peale sellist kohtumist ei olnud väga isugi sinna tööle minna. 

Neljapäeval saime ühest tööagentuurist kontakti, kes organiseeris inimesi mingisse taimekasvatus farmi, mis asus Griffitist 25km väljas. Saime teada, et töö on suuremalt jaolt tüki hinnaga, kuid vahepeal ka tunnihinnaga. Kuna olime varem taimedega tegelevas firmas töötanud, siis otsustasime, et proovime ja vaatame, mis see endast kujutab. Mine sa tea, äkki on tõesti hea ots. 

Pidime 15 jaanuari hommikul kell 5 Backbackerite hosteli ees olema, teadsime ainult kellaaega ja kohta kus olla ning seda, et töökoht on linnast veidi väljas ja tegeleb taimede kasvatamisega.  Äratus kell 4 hommikul. Enam ei mäletanud, mis tunne vara ärkamine üldse on. Saime siis teada, et hea tunne see pole. Tavaliselt on meil kombeks igale poole veidi hiljaks jääda, kuid seekord olime tublid ja 5.00 olime kohal. Ootasime 10 minutit, siis jõudis maja ette tööliste buss. Ootasime veel natuke, vaikselt loivasid sulelised ja karvased bussi peale. Ootasime veel natuke, kell oli juba 5.30, siis juba torisesime Merksiga, et kaua see jant kestab. Lõpuks hakkasime liikuma 5.40, olime tusased, et uneaega lihtsalt niimoodi rööviti. Sõitsime bussi järel enda autoga. Tee peale jäid tohutud viinamarja ja apelsini istandused, no ikka kilomeetrite kaupa. Siia piirkonda on väga palju Austraalia veinitootjaid kogunenud. Lõpuks jõudsime kruusa tee peale. Järsku pidurdas buss hoo maha. Tee kõrval seisid ohutuledega kaks autot. Ühtäkki nägime enda auto kõrval suurt känguru, kes üritas eemale hüpata, kuid jalad ei kandnud. Üsna kurb vaatepilt, Merksi vasikasilmad tõmbusid kergelt märjaks. Mõistsime, et känguru oli äsja autole ette hüpanud. Sõiduautol oli stange ja esituli puruks, kuid inimesed õnneks terved. Nüüd siis teadmatus töö ees ja veel selline emotsioon sõidu pealt, tõotas tulla hea päev. 

Jõudsime lõpuks kohale. Keset eimidagit asusid suured põllud, pikad 100-200 meetrised puuistikute vaod ja mõned suured kaarhallid. Rahvast muudkui vooris kohale, busside kaupa. Tundus ca 80 inimest ikka olevat. Korralik punt oli koos muidugi: ca 10 mongolit, kusjuures naljakas oli see, et kõik kandsid nö suusamaske v buffe, palju hindusid ja vähemalt pooled olid sakslased ning kõik nad tundusid maru kahtlased meile tolerantsetele eestlastele :) Jube külm ja tuuline ilm oli. Merksil olid muidugi lühikesed püksid ja kananahk jalas. Vaatepilt ei tõotanud palju head, siis vurasid järsku ette traktorid, taga suured metallkärud. Nii oligi, kõik inimesed ronisid sinna peale, söögikotid ja joogipudelid kaasas. Meie juurde tuli ülemus ja käskis enda džiibi kasti hüpata. Sõitsime mööda põldudevahelisi teid ca kilomeetri, nägime ühes põlluotsas välikäimlat ja teises samasugust. Ühesõnaga oligi nii nagu kartsime, et olmeruumi koos vajaliku varustusega polnud, traktori järelkäruga veeti inimesed põllu peale ning terve päeva olidki kuuma päikse all, isegi lõuna oli põllu otsas mätta peal. 

mõned mandlipuude vaod olid pisut heina kasvanud

Kolleegidega lõunat nautimas

Olmeruum

Ülemus oli enamvähem vinksvonks kutt ja seletas väga kenasti firma eetikast ja ajaloost, seejärel seletas ja näitas ette töö ülesanded. Kuna oli esimene päev, saime teha tunnihinnaga, et harjuksime ja õpiksime rahulikult asja õigesti tegema. Tegelikult tehakse enamus ajast tükihinnaga tööd. Pidime siis pisikesi poogitud mandlipuude vagusid heinast puhtaks tegema ja lõiketangidega lisavõrseid ära lõikama. Aga need vaod olid nagu heinamaa ja seda jämedat umbrohtu andis välja kakkuda. Nii siis päev otsa, 6.30 kuni 4.40. Vahepeal kaks 15 minutitlist pausi pluss 30 min lõuna. Pauside ja lõuna aeg läks käima juba siis, kui vagude vahelt põllu otsa kõndima hakkasid. See on üks igavamaid ja tüütumaid töid, mida me elu jooksul teinud olime. Supervisorid on tavalised õhku täis backpackerid, kes ei räägi viisakalt ja inimlikult, vaid hauguvad ja klähvivad nagu külakrantsid. Kui vagude vahelt heinu kokku tõmbasime, siis seisatasin ja sügasin tolmuseid silmi ca 10 sekundit. Üks saksa backpackerist supervisor käratas 20 meetri kauguselt iniseval hääletoonil:’’Ega need heinad ise ei liigu, et hakka aga tööle, ei seisa niisama’’. Läksin kergelt öeldes natuke närvi. Eriti veel peale seda, kui nägin kuidas ta lähedal oleva ülemuse juurde kõndis ja midagi kõrva sosistas. Peale mida ülemus muidugi minu juurde kõndis. Kõige pealt hakkas seletama, et vaata, seda tööd tehakse väga kiiresti. Üritas ette näidata, aga hästi ei õnnestunud, sest sai aru, et vagude vahel oli palju heina püsti ja rehaga võimatu kokku riisuda. Käskis mul järgmise vao võtta ja saatis Merksi ka uue vao peale kui aru sai, et me ilmaasjata seal ei passinud. Ühesõnaga selline orjalaagrimaiku ettevõtmine. 

Viimased kaks tundi venisid nagu ma ei oskagi mingit sobilikku sünonüümi tuua võrdluseks aga no need kaks tundi kestsid lihtsalt terve igaviku. Ülemus rääkis, et tal oli kunagi eestlannast naine, kes samuti samas farmis tööl oli backpackerina. Päeva kõige humoorikam osa oli see, kui ülemus teavitas, et mäletab ühte eetikeelset lauset. Ootasime igasuguseid erinevaid võimalusi, aga seda, mis tema aussi aksendiga ütles, ei osanud küll oodata. Naine oli õpetanud nimelt ütlema lause:’’ Lähme duši alla ja peseme Su puhtaks’’. See ajas naerma küll, kui oled kuskil Austraalias pärapõrgus, puudeistikute põllu peal käpuli maas ja 10 mongolit ümberringi samamoodi käpuli ning austraallane sulaselges eesti keeles midagi sellist lausub :) Tagasi sõites olime mõlemad kindlad, et ei viitsi siia pikemaks ajaks tööle jääda. Otsustasime veel järgmine päev ka käia, sest pidime paberimajanduse ära täitma ja tagasi viima, et palka kontole saada ilusti. Vähemasti saame nende kahe päevaga nädala elamiskulud kaetud, seni kuni midagi paremat leiame. Tundub, et oleme eelneva kahe hea töökohaga ennast ära hellitanud ja nüüd pirtsutame. Aga ei näe mõtet vireleda ka, kui ikka asi täitsa vasatukarva mõlemale. Vähemalt pidasime juba päeva vastu, kanafarmis töötatud 45 minutiga võrreldes on see hea saavutus :) Järgmine päev oli kõik endiselt sama, ööga polnud mitte midagi muutunud. Küürutasime, põlvitasime, roomasime, istusime, kükitasime ja virisesime päev otsa. Ülemus käis kõigi uute tööliste vaod läbi ja õpetas, kuidas õigesti teha. Andre oli ainuke ca 15 inimese seas, kellele ülemus ütles, et suurepärane, pole ühtegi etteheidet ning jalutas edasi järgmise juurde. Sellest hoolimata tänasime ülemust antud võimaluse eest. Ütlesime, et töö on midagi muud kui ootasime ja kahjuks esmaspäevast me tagasi ei tule. Oli õnneks mõistev mees ning meie teed läksid viisakas võtmes lahku. Nüüd siis edasi otsima ja ajusid ragistama. Pühapäeval sirvisime töökuulutusi, aga Griffithis normaalse töö leidmine tundus võimatu missioonina. Esmaspäeva hommikul pidime motellist välja registreerima. Otsustasime, et sõidame Melbourni ja proovime seal õnne. Kristjan ja Maris olid samuti Melbournis ja otsisid samamoodi tööd nagu meie. Broneerisime airbnb kaudu linna korteri 4le inimesele. Tundub, et tööotsimise perioodi peame võtma kui puhkust, selline mõtteviis peletab vähemalt stressi :)