Põige Melbourne

Vahepeal on nii mõndagi põnevat juhtunud. Oleme teadatuntud uimakotid ja hilinejad, seega üritame siis lühidalt ja kokkuvõtvalt paari sõnaga oma lähiminevikku nüüd kirjeldada. Südametunnistus ei luba blogikirjutamist täitsa katki jätta, parem suure viivitusega kui üldse mitte. Kõigepealt rändame tagasi Melbourni, täpsemalt 18 jaanuar 2016. 

Tee peal peatusime Macdonaldis nagu ikka, sest normaalset toitu on Aussis tee peal praktiliselt võimatu leida. Vähemalt kohtasime selliseid toredaid masinaid. 

 

 

meie truu sõber, puhkuse 5 nädalaga ca 6000km

Airbnb kaudu broneeritud korteri omaniku telefon on väljas, samuti ei vasta sõnumitele. Arvatavasti on hetkel lihtsalt hõivatud ja loodame päeva peale ikka ühendust saada. Sõit Melbourne’i sujub heas meeleolus ja peaaegu ilma komplikatsioonideta. Linna sisse sõites läheb mootor keema ja peatume tee servas. Kapoti avades ja veidike inspekteerides selgub, et paisupaak on mõres ja vooliku juurest niriseb jahutusvedelik korralikult välja. Ootame 15 minutit, valan vett juurde ja meie retk saab jätkuda. Kusjuures mootor läks keema 4km enne sihtpunkti :) Jõuame korteri ette, kus Maris ja Kristjan oma punase Hyundai linnamaasturiga meid juba ees ootavad. Nali naljaks, kuid me ei saa ikka korteri omanikku kätte. Ei maile saates, sõnumineerides ega helistades. Sellest hetkest algas meie 7 tunnine ajurakkude ja närvikavade proovilepanek. Helistasin kliendiabi numbrile, millele vastas tore naisterahvas, kelle emakeel polnud inglise keel. Rääkisin meie probleemi ära ja klienditeenindaja oli väga abivalmis ja sõbralik. Palus meil lähimasse kohvikusse minna ja lubas tunni aja jooksul omanikuga ühendust saada. Veidike üle tunni möödudes helistas tagasi ja väitis, et ei saanud omanikku kätte ja proovib veel 30 minuti jooksul kontakti saada. Seekord lubas klienditeenindaja meile, et kui ühendust ei saa, siis aitab ta meil alternatiive leida ja rahustas, et peavarjuta me ei jää. Halb variant oli see, et kui meie temaga ühendust tahtsime saada, siis pidime helistama üldtelefoni peale, millele vastas iga kord uus inimene. Pidime vähemalt 4 korda kogu oma loo otsast lõpuni rääkima, kuni meid õige inimesega ühendati. Õige kontaktisik ei rääkinud aga sugugi ideaalset inglise keelt, meie ka pole päris inglased, vahest ei saanud mitte midagi aru, vahest mõistsime teineteist valesti ja vahest olime lihtsalt näost sinised, sest klienditeenindaja oli natuke uimane ja mitte kõige kirkam kriit karbis. Lõpuks siis selgus, et broneeritud korterit me ei saa ja peame midagi muud otsima. Klienditeenindaja saatis maili peale airbnb kuulutusi, mis olid asukoha lähedal ja sama hinnaklassiga. Nendest aga ükski meile ei sobinud, kuid kui maili tagasi saata tahtsin, ei läinud kiri läbi üldmaili peale. Lõpuks otsisime ise sobilikud elukoha variandid välja ja saime kuidagi maili neile toimetatud. Väljas hakkas juba vaikselt pimedaks kiskuma ja olime väsinud. Peale segaseid meili vestlusi ja telefonitsi selgitamisi jõudsime lõppude lõpuks kokkuleppele. Saime broneerida uue korteri, mis maksis põhimõtteliselt poole rohkem. Airbnb tuli meile vastu ning oli nõus lisakulutused hüvitama. Algselt maksime 4 päeva eest privaatses kahe magamistoaga korteris ca 500 dollarit 4 peale, kuid nüüd saime palju uhkema kahe korruselise tutika korteri, millel katuse peal veranda ja BBQ ala ca 1000 dollari eest, millest airbnb siis 500 dollarit hüvitas. Viimaks puhaste linade vahele pikali visates olime väsimusest kurnatud, kuid rahul, sest elamine oli seni ööbitud kohtadest vingeim. Kuigi lõppude lõpuks läks kõik hästi, ei soovita sellist 7 tunnist tramburaid küll kellelegi. Nelja rahuliku ja vaoshoitud eestlase krussis närvid oleks ääre pealt peast välja hüpanud. 

Melbourn on vahest üks euroopalikum Austraalia linn. 4,3 miljoni elanikuga on ta suuruselt Austraalias ja okeaanias teisel kohal. Väga palju on tänavakunsti, seda siis graffiti näol. Tänavad on puhtad ja atmosfäär mõnus. Meile Merksiga meeldis Melbourne palju rohkem kui Sydney. Samal ajal kui me Melbourni külastasime, toimusid seal maailmakuulsad Austraalia lahtised ehk Australian Open Tennis Championships 2016, kus võistles ka meie oma Anett Kontaveit. Kahjuks vaatama ei jõudnud, kuid melu linnas oli meeletu ja tänavad lippudega fänne paksult täis. Igaõhtuseks traditsiooniks kujunes õudukate vaatamine. Vaatasime 4ksi selle kurikuulsa Austraalia backpackerite mõrtsuka filmi ’’Wolf Creek’’ ka ära. Hea, et tegime seda Melbournis linnas korteris, mitte kuskil outbackis võsa vahel telkides :)

Palju energiat kulutasime tööotsingutele. Kandideerisime kõikvõimalikesse kohtadesse, helistasin erinevatesse firmadesse, käisime tööagetuurides. Müstilisel kombel ei näkanud kohe üldse. Ainukesed reaalsed variandid olid lühiajalised otsad, kuid otsisime kindlat tööd vähemalt 2,5 kuuks. Raskeks tegi asja ka see, et soovisime kahekesi samasse kohta tööle saada. Üksinda oleks asi palju lihtsam kindlasti. Samamoodi olid tööotsingutel ka Kristjan ja Maris. Neil oli põhirõhk Mildura mandlitehase peal, kuhu nad kandideerisid ja vestlusel käisid ning ootasid nüüd positiivset vastust. Selleks, et stress üle pea ei kasvaks käisime ikka vahest pead tuulutamas ja ringi vaatamas. Elasime üsna lähedal Saint Kilda Beach’ile. Käisime seal jalutamas ja muru peal pikutamas ning jäätist söömas. Ei ole ilus rand, suitsukonid vedelesid muru peal igal pool ja vesi tundus suht pruun ja sopane. Kindlasti mängis siin rolli asjaolu, et praktiliselt ranna kõrval oli sadam. Samast sadamast saab sõita Tasmania saarele. Suur tahtmine oli minna, kuid pidime endale pidevalt meelde tuletama, et peame tööle saama ja raha koguma hakkama, mitte edasi kulutama, kuni näpud täitsa põhjas.

Ühel päeval võtsime ette ja otsustasime väikse autotripi teha. Ees ootas meid 243 kilomeetri pikkune Great Ocean Road ehk maantee, mis kulgeb mööda rannikuäärt, kus avanevad kaunid vaated ja põhisihtpunkt Twelve Apostels. Great Ocean Road on ehitatud aastatel 1919 kuni 1932 sõjast tagasi tulnud sõdurite poolt Esimeses Maailmasõjas langenute mälestuseks. See on maailma kõige suurem sõjaohvrite mälestusmärk. Kosutava supluse otsustasime teha Lorne Beach’il. Kristjan ja Maris polnud varem bodyboardidega sõitnud. Meil olid enda Kmartist ostetud 29 dollarilised lauad kaasas ja laenasime neile, et nemad ka maitse suhu saaks. Läkski nii nagu arvasime, peale kümmet minutit mõlemal näod särasid ja kõlas küsimus, et miks me küll varem seda teinud ei ole :) Missioon täidetud, 2 eestlast nakatatud bodyboardi viirusesse. 

Mõlemad juuksuris tagaotsitavad ja 12. Apostlist seisab reaalselt püsti praegusel hetkel ainult 8

Nädala teises pooles kolisime linnast natuke eemale mägede vahele. Seal oli rahulik ja samuti odavam kui keskuses elada. Me ei viitsinud päevad läbi toas vegeteerida ning käisime kaks päeva järjest Torquay rannas, mis asus 180km meie elukohast. Pidime sellepärast nii kaugele sõitma, et see oli lähim ilus rand, kus head lained on. Melbourni linnas olevas Saint Kilda rannas laineid ei ole, sest Melbourne eraldab ookeanist Port Phillip’i laht. Kaardi pealt vaadates mõistsime, et laineid ei ole mõtet siin oodata. Isu ookeani ja bodyboardide järgi oli aga nõnda suur, et ei pidanud paljuks seda maad sõita. Kristjan ja Maris ostsid ka endale bodyboardid. Rand oli super ilus ja lained mõnusalt pehmed. 

Liikusime viimased päevad Kristjani ja Marise autoga, sest meie falconi jahutusvedeliku paisupaak nirises läbi ja ei tahtnud riskida mootori ülekuumenemisega. Merks rääkis oma sõbrannaga Katriniga, kes samuti Melbournis oma kutiga elab. Tema käest saime teada, et kuskil meie lähedal pidavat asuma hea lammar www.jollysupullit.com.au kust odavalt varuosasid saab. Sõbranna jutu järgi pidavat see koht tema kuti jaoks justkui paradiis olema. Nimelt see on selline omapärane lammar, et sissepääs maksab 2 dollarit. Võtad omad tööriistad kaasa, sissepääsu juures ütled, mis autole juppe otsid ja viisakas onu prindib sulle kaardi välja, kus sinu auto doonorid ära on märgitud. Otsisime siis selle koha üles ja oligi nii. Võtsime omad riistad kaasa, maksime 4 dollarit Kristjaniga ja enne sisenemist lasin veel klienditeenidajal tühja pudeli veega täita, et saaksin kontrollida, kas paisupaak ikka terve on ja vett peab. Jalutasime mööda autode surnuaeda ringi, ford falconeid oli ikka kõvasti, ca 7-8 vähemalt. Ei läinudki kaua aega, kui leidsime korraliku paisupaagi, kruttisime küljest ära ja läksime kassasse. Hind oli 21 dollarit, sobis küll. Eelnevalt vaatasime ebayst uue jupi hinda veel igaks juhuks, et mitte lüpstud saada. Õhtul võtsime autolt vana paagi maha ja uus külge. 15 minutit ja auto jälle kenasti korras ja valmis mööda Austraalia teid ringi vurama.

Koht, kus elasime oli veidike kahtlane, kui nüüd tagant järgi natuke mõelda. Omanikud olid ka veidrad. Alati kui me õhtuti tagasi jõudsime, oli omanikel meile midagi öelda. A la stiilis, et kui ikka ära lähete, lülitage kliima välja või ärge jätke telekat tööle. Köögis nõusid pestes mainiti kogu aeg, et saate korgi ette panna valamusse, et vett ei peaks raiskama ja sellises stiilis veel ja veel kommentaare. Nad olid tõesti äärmuslikult öko inimesed, veidi nõme tundus ka see, et nad käisid jutkui salaja luuramas meie tagant, kui me ära olime. Majas olev energia oli ka imelik, tundsime kõik 4 ennast mitte kõige mugavamalt. 

Töö leidmine ei sujunud sama hästi kui bodyboardiga laintes sõitmine. Olime küll kandideerinud paljudesse kohtadesse, kuid jääda lihtsalt vastuseid ootama, tundus lootusetu tegevus. Helistasin mingi päev Toowoombasse Ingole, et uurida, kuidas temal käsi käib ning kuidas olukord töömaastikul on. Teadsin, et ta töötab ehituse peal ja toetudes sügisel kuuldud juttudele, pidi Withcoti istikute firmas jällegi hooaeg algama(koht, kus sept-okt mõlemad Merksiga töötasime). Ingo pidi ülemusega rääkima ja teada andma mulle kui töökäsi juurde vajatakse. Ei möödunudki palju aega, kui sain positiivse vastuse.  Nüüd tuli langetada otsus. Minul oli töö olemas, Merksil aga mitte. Kas jääme edasi Melbourni ootama ja otsima või sõidame 1600km  Toowoombasse, kus mina saaks kohe tööle hakata ja Merksile peaksime töö otsima. Lõime siis plussid ja miinused kokku ning jõudsime otsuseni, et sõidame tagasi Toowoombasse. Jätsime jälle Marise ja Kristjaniga hüvasti ning lubasime kohtuda uuesti suvel Eestis nagu ka mitu eelnevat korda :)