Back in Toowoomba - FINISH

Melbournist Toowoombasse sõitsime 2 päeva. Tegime teekonna enam vähem pooleks. Kumbki päev sõitsime ca 800km. Ööbisime Dubbo linnas, peavarju pakkus Ibis Budget Motel. Väga normaalne ja taskukohane. Puhas, aiaga piiratud tasuta autoparkla, bassein, hea kvaliteediga wifi. Hind 69 dollarit öö. Mingi hetk vilgutasid vastutulevad autod tulesid, varsti nägime keset maanteed suurt lehmakarja ca 5 km ulatuses, veits veider. Veel märkasime 2 jalutavat graatsilist emu, maas lebavat surnud vombatit ja muidugi nagu igal pool palju känguru korjuseid. 

WELCOME TOOWOOMBA. Gpsi võis välja lülitada ja kohe kodune tunne tekkis. Mina sain kohe järgmisest päevast Ingoga tööle minna. Merks helistas Withcoti ülemusele ja küsis tööd, vastus oli igati positiivne. Jamie tundis Merksi kohe ära ja oli nõus hea meelega teda tööle võtma. Maandusime backpackerite hostelisse Place2stay, kus on mitu kuud elanud ka meie väike sõbrake Ingo. Mõtlesime, et elame nädal või kaks ajutiselt siin, kuni mõne mõnusa shared house leiame. Aga nagu välja tuleb, siis elame siin siiamaani ja arvatavasti kuni meie Austraalia seikluse lõpuni :) Algselt saime väikse ja kõleda toa, kus ei olnud aknaid ega mööblit, õhku ei olnud ja midagi roosilist ei paistnud. Õnneks avanes varsti võimalus paremasse tuppa kolida, kus elutseme praeguseni. Siin on aken, külmkapp, riiulid, riidekapp, laud, tool, kaks väikest kummutit ja muidugi hostelile omased kaks kahekordset narivoodit. Elame Merksiga toas kahekesi, see oli üks peamisi tingimusi hosteli manageriga, miks me siia üldse nõus olime jääma. Peale paaritunnist suurpuhastust tundus tuba täitsa okei :) Üüri saab maksta kahel erineval moel. Ühe nädala kaupa makstes on rent 130 dollarit per nägu, kuu aega ette makstes on summa 400 ehk 100 doltsi per nägu nädal. Kerge kalkulatsioon näitab, et kuu kaupa makstes säästame kahe peale 240 dollarit. Oleme ka seda kirjumirju värvikirevat hostelielu maitsta nüüd saanud :) Üritame veidike seda eluolu ja kogetud tundeid mõne sõnaga kirjeldada.

Suursündmustest või märksõnadest väärib kindlasti välja toomist: Andre sünnipäeva tähistamine ja Gold Coastil käimine, vastlapäev ja käepäraste vahenditega kuklite vorpimine, esimest korda elus nii minul kui Merksil golfi mängimine, eestlaste kamp versus ülejäänud rahvused hostelis :), Merksi sünnipäev ja Sunshine Coastil käik.

Mina töötasin Ingoga ehitusvaldkonnas. Iga hommik sõitsime ca 50km Pittsworthi ja õhtuti sama teekond tagasi Toowoombasse. Ei saa üle ega ümber kanade, nimelt alustasime oma Austraalia seiklust Merksiga kanatapjatena ning nüüd lõpetan kanafarmide ehitamisega :) Enamus aega tegelesime vundamendi ettevalmistustöödega, tegime saalungeid, kile, armeerisime ja valasime ka madalaid seinu. Paar nädalat saime ka natuke puhtamat ja paremat tööd teha, uksi paigaldada ja seinu püsti panna. Seltskond oli täitsa mõnus ja humoori taustal läksid päevad kiiresti. Selleks, et siin kuklapoolel ehitusvaldkonnas tegutseda, peab sul olema white card ehk tööturvalisuskaart (nagu Soomes roheline kaart). Teha seda on aga palju lihtsam ja odavam kui Eestis. Selleks on online kursus, mille tegemiseks kulub ca 4h, mina tegin sead selle saidi peal  https://www.eot.edu.au/account. Maksis see 40 dollarit. Selle juurde kuulub veel kaks lolli bürokraatlikku nõksu. Peale küsimustele vastamise peab juurde lisama passi koopia ja kellegi kõrvalise isiku kirjaliku tõendi, kes väidab, et oli sinu kõrval, kui küsimustele vastasid.  Need mõlemad kirjalikud paberid peavad aga olema sertifitseeritud, ehk peal peab olema ametniku tempel ja allkiri. Ametnikuks võib olla postitöötaja, apteeker, politsei jne. Mina lasin suvalises apteegis seda teha. Täitsa ajuvaba värk :) Tegelikult alguses mul ei olnudki üldse white cardi ja üks päev tuli mingi tädi töö juures minu juurde ja küsis kaarti, kuna mul seda ei olnud ette näidata, siis saadetigi mind poole päeva pealt koju. Päris karm värk. Samal päeval tegin kursuse ära ja järgmine päev olin juba tööl tagasi ja asi korras.

Kuna disc golfi Austraalias praktiliselt ei mängita, siis otsustasime, et proovime selle päris golfi siis ära. Telekast vaadates tundub see mäng kuidagi lihtne ja veidi igav. Reaalsus on hoopis midagi muud, mida ette kujutasime :) See on ikka väga tehniline mäng, pallile pihta saamine oli juba kõva saavutus. Kaotasime korralikult palle võpsikusse ära, kuid õnneks oli põnev teiste ära kaotatud palle otsida ja endale nihverdada. Tegime läbi täispika raja ehk 18 rada. Huumorit sai rohkem kui tõsist mängu. Poole raja peal jäime veel paduvihma kätte. Kükitasime nagu väiksed vombatid krimpsus nägudega puu all ja lõdisesime külmast. Õnneks oli see kõige hoovihm ja saime läbimärgadena vahvat mängu jätkata. Varustuse laenutus maksis umbes 25 dollarit.
 

Merksi stiilinäide

See talv jäi meil Eestis vahele ja lund ei näinud ka. Vastlapäeval ei saanud pikka liugu ka lasta, kuid kukli isu tundsime küll. Meisterdasime käepäraste vahenditega miskit vastlakukli taolist valmis. Selleks kasutasime hot shoti vahukoort ehk purgis rõhu all olevat vahukoort, isegi moosi panime vahele.

Veebruaris tähistasime Andre sünnipäeva. Käisime Gold Costil Surfer Paradise`is. Lebotasime rannas ja sõitsime bodyboardidega. Käisime Vapianos pastat söömas ning õhtuks sõitsime tagasi Toowoombasse. Meiega ühes paadis oli veel üks Rootsi paarike. Noored 18. aastased, tüdruk 185cm  ja poiss üle 2 meetri pikk. Õhtusesse joogimenüüsse kuulusid hot shotid ja pitsist viin. Tegin kaks ringi hot shotte ja siis võtsime pitsist viina ning vahepeal tegin veel 2 ringi hot shotte ja siis jällegi viinapitsid, selline sobilik kooslus :) Rootslased polnud varem kumbagi proovinud ja olid alguses kategooriliselt vastu, kuna esiteks nad ei joonud üleüldse kohvigi. Peale ühte hot shoti ringi ja paari viinapitsi olid käed aga pikalt ees ja soovisid ainult juurde. Lõpuks olid nad muidugi vastavas konditsioonis ka :) Merksi ja Ingo käest sain kingiks uue vihase pardli, mis mu tihedad ja süsimustad vuntsid maha niidab nagu vikat kergelt kastese heinamaa. Tort oli ka uhke. Aitäh. Pidu oli vinge, käisime isegi väljas klubis ja puha. 

Vahepeal pidi autot remontima, õnneks falconi jupid väga kallid ei ole ja sai asjad tehtud. Piduriklotisd olid läbi ja mingi aeg andis roolivõimupump otsad. Peale pumba vahetust oli tõrge ja automakk nõudis koodi. Fordi raadio koodi aga mul ei olnud, netist ka nii vana mudeli koodi ei leia. Proovisin veel mingeid numbreid, kuni lõpus enam error eest ei läinudki  ja nõnda siis pidi Merks tööle sõites vaikust nautima. 

Hostelis oli päris suur eestlaste kollektiiv: mina, Merks, Ingo, Kristjan, Avo ja Maigi. Alguses oli veel Siim ka, kuid mingi aeg kolis ta koos oma jaapanlannast kaaslasega ära Milmerrasse. Mingi hetk võttis minuga ühendust sõjaväekaaslane Kristjan, kellega me olime eelnevalt juba mitu korda hüvasti jätnud. Ütles, et neil sai mandlitehases tolmu sees töötamisest kopp ette ja otsivad uut tööd. Ma olin just uurinud vabade tubade kohta shared houses, kus me septembris ja oktoobris elasime. Merks uuris kohe Withcotist ülemuse käest, kas usinaid töömesilasi oleks juurde vaja. Ei möödunudki kaua aega ning Maris ja Kristjan tulidki Toowoombasse, kus neid ootas ees eestlaste seltskond, elukoht shared houses pluss töökoht.  Nüüd oli eestlaste punt eriti suureks paisunud :)

Ahoi Ahoi Merks siin pool. Tahtsin jagada Teiega seda, uskumatut olukorda, mis leidis aset  24.veebruaril, täpselt Eesti Vabariigi aastapäeval. Nimelt sai teoks minu suurim hirm, kohata Austraalias madu. Niisiis, olin parasjagu oma kahe töökaaslasega mäest üles lükkamas taimedega käru. Üles kõndides vaatasin ma ainult enda ette kaugusesse, kui ühtäkki nägin jala all midagi väänlemas. Suurest hirmust ei suutnud ma öelda ühtegi sõna, vaid hakkasin lihtsalt paaniliselt keksima. Töökaaslased ei saanud esialgu aru, mis toimub. Üks nendest töötajatest kardab samamoodi paaniliselt usse, ainuke vahe on selles, et tema on täiskasvanud mees. Kui lõpuks suutsin välja öelda sõna "snake", siis hakkas ka tema paaniliselt jooksma. Mõned sekundid hiljem maha rahunedes, otsustasime tagasi minna ja vaadata, et mis sorti ussiga on tegu ja et kas ta ikka elab. Kaugemalt vaadates tundus, et uss lebab keset teed ja on surnud, kuid ei, see vend lihtsalt ootas meid tagasi. Teine töökaaslane oli noor 18. aastane kutt, kes oli palju julgem ja lihtsalt lömastas selle ussi. Siinkohal vist tasuks mainida, et tegu polnud mingi suure hiiglasliku maoga vaid 50-60cm pika ja peenikese Yellow Faced Whip snake`iga (samuti mürgine). Oli vist õnnelik õnnetus ja unustamatu kogemus :) Tänan tähelepanu eest!

Märtsis tähistasime Merksi vananemist Sunshine Coastil käimisega. Jällegi rannamõnud ja bodyboardid. Õhtusööki nautisime Lõuna-Ameerika restoranis Machu Picchu. Mõlemate sünnipäevadel käisime ookeani ääres enamuses eestlaste pundiga. See aasta oli Merksil suur kõrvarõngaste sadu. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, kuid 90 protsenti kingitustest olid kõrvarõngad. Ema saatis Eestist kõrvarõngad, töökaaslased kinkisid kõrvakad, Kristjan ja Maris kinkisid ehteid, kus olid ka kõrvarõngad ja mina kinkisin ka veel pealekauba. Müstika. Õigel sünnipäeva kuupäeval pandi Merksi põlved täitsa värisema. Nimelt võttis üks Merksi tore töökaaslane Asleigh vaikselt sünnnipäevalaulu üles ning paarkümmend ülejäänud kolleegi ühinesid temaga. Merks oli sellest toredast žestist härdunult üllatunud ja heas tujus, sellest mulle rääkides isegi pisarad silmis :) Õhtul pärast tööpäeva sai koos söödud maitsvaid kooke ja taaskord eestlaste kombel tervituspitsi võetud. Tundus, et Merks jäi oma sünnipäevaga väga rahule :)

Kui mina sain lõpuks tööle juba tuttavas valdkonnas ehitusel, siis Merks oma päris ametit: juuksur, kuskil salongis praktiseerida ei saanud. See aga ei tähenda, et ta juuksuritööd ei teinud. Hostelis sai ikka kõva häälega välja reklaamitud, et Merks on superhea juuksur. Huvi oli üsna suur ja haltuurat oli päris palju. Reaalselt oli tegelikult hosteli tagahoovis salong vahelduva eduga ikkagi avatud. Nii, et kallid Merksi Eesti kliendid, teie juuksur ei ole rooste läinud, vaid salaja on ta ikka natuke trenni teinud. Üritasime ikka hipidel ja karvastel ränduritel silma peal hoida ja Merks tegi neist ikka tsiviliseeritud ja ilusad inimesed :) Kusjuures paljud väitsid, et tulemus on palju parem kui Austraalia kohalike juuksurite lõigatud. Eesti kvaliteet üle maailma tuntud! Juuksuri amet polnud ainuke, mis Merksil oli. Lisaks sellele oli ta veel hosteli muruniitja, see meenutas talle natuke kodust Eestit. Esimest korda raha talle ei makstud. Teine kord pakkus hosteli manager talle juba raha, sest nägi, et teenus oli korralik ja kvaliteetne. Mina oli võrreldes Merksiga korralik laiskvorst, mina haltuurat ei teinud. Tagahoovis tõmbasin ära vajunud võrkpalli võrgu ainult pingule ja töö juurest varastasin märkelinti, millega said piirid maha veetud. Edendasin nõnda veidike sporditegemist hostelis. 

Kuldklient, kuigi kõige pirtsakam

Saime õnneks oma vana värvikooruva punase Ford Falconi ka lõpuks maha müüdud, napilt 6 päeva enne lennuki peale minemist. Anna andeks, et me sinu peal ei maganudki lõpuks ühtegi ööd. Olid küll pirtsakas ja põhjustasid tihti peavalu, kuid õnneks tähtsatel hetkedel meid hätta ei jätnud, aitäh Sulle. Ma ei saa aru mismoodi, aga Austraalias olles aeg lihtsalt liigub kiiremini kui kodus Eestis. 

Kogu meie 8 kuu pikkune eluolu ja toimetulemine ning enese proovilepanek on olnud igati positiivne ja vinge kogemus. Aitäh kõigile toredatele eestlastele Toowoombas, kes muutsid meie viimased kaks kuud mõnusaks ja meeldejäävaks! Ärasaatmispidu oli täiega ülbe ja olgem ausad, ega keegi ennast tagasi ei hoidnud, suured tänud, et andsite endast maksimumi :) Suur aitäh Kristjanile ja Marisele toreda lahkumiskingituse eest, tort oli vinge ja maitses väga mõnusalt. On olnud igati meeldiv rännak ja tore tutvumine selle mandri inimeste, nende toimetuste ja kultuuriga. Aitäh ussid ja ämblikud ning muud põnevad loomad, et meid terveks jätsite. Oleme nüüd loodetavasti sammukese edasi paremuse poole liikunud oma hirmudest üle saamisega. Selja taga on 15 erinevat ööbimiskohta, väga palju toredaid inimesi, kellega tutvusime, tohutult uusi kogemusi ja emotsioone, mis meid on rikastanud, sama palju arusaamatusi, mida on põhjustanud see kuradima keeruline ja teistsugune Austraalia inglise keel ning miljon muud vinget asja, mis jäävad meie südamesse ja mälestustesse elu lõpuni. Oli tore, tsaupakaa, me nüüd lähme ja seilame elumerel edasi!