Puhkuse esimene nädal - Sunshine Coast

Oioi kui palju põnevaid situatsioone ja seiklusi oleme vahepeal läbi elanud. Hakkan siis aga otsast pihta, sealt kus pooleli jäi. Enne jõule olime veel Moreel ning ootasime silmad punnis ja vererõhk laes oma aastalõpu puhkust. Broadbentis vilja vastu võttes tutvusime ühe toreda vanema meesterahvaga, kel nimeks Peter. Ta tiirutas oma viljarekkaga ikka mitu nädalat ja käis mitu korda päevas meie juures vilja maha laadimas. Saime mõlemad Merksiga temaga hästi läbi ja jäime nii mõnigi kord põgusalt lobisema. Mingi hetk hooaja lõpupoole tuli Peter minu juurde ja pistis pihku paberilipaka, kus peal tema nimi ja andmed. Ütles, et kui kunagi peaks mingeid probleeme olema, vaja nõu küsida või Moreele sattudes pole öömaja, siis helistagu me aga julgelt temale. Viimane kord vilja maha laadides kutsus meid enda juurde külla grillõhtule, tahtis meid oma naisele ja perekonnale tutvustada. Tundus väga kena ettepanek ja leppisime kokku, et helistame ja anname teada, kui töö otsa saab ja puhkusele minema hakkame. 

Ühel neljapäeval helistasin talle ja andsin teada, et meil on nädalavahetus vaba ja saaksime külla tulla kui sobib. Leppisime kokku, et ta räägib oma naisega ja helistab tagasi ja annab teada täpse päeva ning kellaaja. Järgmine päev, reede hommik, kell oli 6.50. Hakkasime nagu tavaliselt 10 minutit enne täistundi tööle liikuma. Merks avas ukse ja istus tooli peale,et  jalanõusid jalga panna. Ühtäkki nägi enda poole jalutamas meesterahvast, ennäe imet, see oli see sama Peter. Tuli vara hommikul meie motelli ukse taha, ei helistanud ette, ei seletanud kas on möödasõidul või lihtsalt trehvas, meie kumbki ei mäletanud Merksiga isegi seda, kas olime talle oma elukoha aadressi öelnud üldse. Oli väga napisõnaline ja ütles, et oleme külla oodatud laupäeval kell 5pm. Ütles, et elab linnast natuke väljas, et tuleb autoga meie juurde ja sõitku meie tema järel, et nõndaviisi on lihtsam kui seletada või kaart joonistada. See kõik tundus meie jaoks väga imelik. Otsustasime, et ei taha külla minna. Saatsin sõnumi, et sõbral on perekondlikud probleemid ja peame linnast ära sõitma sõbrale moraalseks toeks. Olime kindlad, et kujutame asju endale ette ja muretseme asjata, kuid pidasime targemaks mitte riskida ja seljakotirändurite mõrtsukale mitte külla minna. Arvasime, et sellega on nüüd ühel pool, et enam ei pea selle kahtlase onuga tegemist tegema.

Nädal hiljem laupäeva hommikul kell 8.30 lebasime voodis, kui ühtäkki kuulsime motelli papist uksel koputust. Merks kõndis reipal sammul ust avama, arvates, et tegemist on motelli juhataja või mõne naabriga. Uks lahti ja Merksil suu lahti. Seal ta siis seisis, juba teist korda, meie vana hea sõber Peter. Mina olin veel voodis teki alla, samal ajal kui Merks õhku ahmis ja ehmunult midagi öeldagi ei osanud. Küsis, et kuidas sõbral olukord on ja kas me polegi ära läinud veel. Selleks ajaks jõudsin mina ka ukse peale, samamoodi suurte silmadega ja kokutades. Puterdasime midagi kokku, et sõbral perekondlikud probleemid ja pidime moraalselt toetama ja et pole hullu midagi. Jälle ta ei helistanud meile, vaid ilmus lihtsalt ukse taha. Merks küsis, et kuidas ta üldse teab, et me kodus olime. Vastas meile, et trehvas eile poes ühe meie töökaaslasega kokku ja küsis temalt, kas me töötame endiselt veel seal. Kutsus meid järgmiseks päevaks jälle külla, et tuleb motelli juurde ja sõitku meie tema järel. Küsisin, et miks tema antud aadress nõnda imelik on, et googlest maja üles ei leia. Konkreetselt maja numbrit polegi, vaid lihtsalt postkasti number. Selle peale ajas ta ikka oma vana joru, et ah keeruline on seletada või kaarti joonistada, et palju lihtsam on meile järgi tulla. Mingit muud juttu nagu ei ajanudki, sellises stiilis, et kuidas meil üldse läinud on, või kas vihma ka sadanud on siinkandis või kuidas auto liigub vms. Tänasime kutsumast, nägemist ja sulgesime ukse. Noo see oli nüüd küll natuke imelik ja kõhedust tekitav. Mille kuradi pärast sa meie ukse taha käid, kunagi ei helista ja nii väga meid enda juurde tahad. Tagantjärgi hakkasime mõtlema, et ta tahtis veel kogu aeg, et külla minemise päevale järgneks meil vaba päev. Küllalt vahvaid reisiselle teises maailmaotsas kaduma läinud, iial ei tea. Järgmine hommik saatsin jälle sõnumi, seekord ütlesin, et olen magamata, oksendan ja tunnen kehvasti, et kahju, kuid ei saa külla tulla. Peale seda jäi meil veel 5 tööpäeva. Lootsime, et ta enam ei tule meie ukse taha ja hoidsime pidevalt hinge kinni. Õnneks enam ta ukse taha ei ilmunud. Mine sa tea, kas oli vanakooli ülisõbralik vanahärra, kes tahtis ainult head või oli sadomaso mõrtsukas. Parem vist on, et me seda teada ei saanud.

Meie sõber Peter ja töökaaslane Efrad

Kolmapäeval 16 detsember, käisid meil jälle külas Kristjan ja Maris. Tegime nö lahkumispeo, väljas oli veel maru tuul. Samal päeval oli Sydney äärelinnas tornaado, majadel lendasid katused ja kõik oli korralikult räsitud. See sama tornaado pidi meie suunas liikuma, aga õnneks midagi nii hullu ei tulnud, lihtsalt tugev tuul ja paduvihm. Õhtu venis päris pikale, nagu ikka juhtub toredate inimestega koos. Kristjan ja Maris jäid ööseks meie motelli, sest ei tahtnud kehva ilmaga sõita ja muidugi siis saime kõik pokaale ka kokku lüüa. Meie pidime aga järgmine päev tööle minema. Uneaeg jäi napiks, kuna vihma oli sadanud, siis teadsin, et töö juures väga palju tööd ei ole. Olin nii väsinud, et saatsin ülemusele sõnumi, et tunnen kehvasti ja kas on väga hullu, kui tööle ei tule. Õnneks vastas ta, et pole probleemi. Merks läks ilma minuta tööle aga tuli juba päeval kell 1 koju. See teadmine, et tööd niikuinii palju ei olnud, rahustas mu valutavat südametunnistust. 

Järgmine päev, 18 detsember, oligi meie viimane tööpäev Moree linnas. Isegi natuke kahju oli lahkuda, sest olime juba nii ära harjunud nii töö kui ka kolleegidega. Samas olime ikkagi rõõmsad, et üks tore peatükk meie Austraaliast on läbi saamas, kuid loodetavasti veel põnevam peatükk algamas. Pakkisime õhtul asjad ja olime valmis vallutama Sunshine Coasti! Mainin siinkohal veel selle ära, et puhkusel olles saime viimase palga Moreelt. Merksil oli viimane nädal 37 tundi ja minul vanal laiskvorstil oli üldse  koos ühe haiguse(loe pohmaka) tõttu töölt puudutud päevaga ainult 31 tundi. Üllatus oli aga suur, kui ülemused olid vist teinud meile väikese jõulukingituse ja maksnud mõlemale palka 40h eest. Üldkokkuvõttes jäime väga rahule, töö ei olnud kontimurdev, saime erinevate masinatega ringi sõita, tutvusime põnevate inimestega ja raha teenisime samuti hästi!

Meid ootas ees marsruut Moree-Toowoomba-Maroochydore ca 600km. Moree ja Toowoomba vahelise tee märksõnaks võib lugeda sõna kaktus. Maastik on suht lauge, palju tühermaad ning palju suuri kaktuseid nagu Disney multikatest näinud olete. Sõitsime Toowoombasse, et Ingole üllatust teha. Linna jõudes oli tunne kodune, gpsi polnud enam vaja. Ajasime natuke hosteli inimestega juttu, käisime Ingoga väljas söömas ja liikusime edasi Sunshine’i suunal. Toowoomba ja Sunshine’i vaheline teelõik on jällegi teistmoodi. Viimased 100km oli palju tihedat metsa tee äärtes, kohati oli isegi kodune tunne, nagu sõidaks kuskil Lõuna-Eestis, sest kilomeetrite kaupa oli puid istutatud, mis meenutasid väga harilikku Eesti mändi. 

Männimets

Me olime eelnevalt ära broneerinud endale elamise nädalaks ajaks. Olime tegelikult lootusetult hiljaks jäänud majutuse otsimisega, sest jõulud ja aastavahetus on austraalias puhkuste aeg, seda enam, et lastel on siis suvevaheaeg. Kuna kõik hostelid, hotellid, motellid olid täis broneeritud või siis küsiti surmahinda, otsustasime Merksiga esimest korda elus proovida kodumajutust. Selleks kasutasime sellist lehekülge nagu www.airbnb.com.au.  Leidsime hästi ilusa korteri Maroochydores, mille omanikud olid 32aastane endine pesapallur ja praegune graafiline disainer Matthew ja tema elukaaslane Meg. Korteri asukoht oli super, täpselt keskuses ja üleüldse Sunshine Coasti keskel mõnusas kuurort linnakeses. Neil oli 3 toaline korter, kaks magamistuba, millest ühe endale saime, kummalgi magamistoal oma vannituba, pluss köök/elutuba ja suur rõdu. Maja ees mõnus BBQ ala koos basseiniga. Nädala eest pidime välja käima umbes 500 dollarit. 

Pakkisime asjad lahti ja läksime kohe ookeani ning randa tšekkima. Väga mõnus ja puhas on Maroochy rand. Õhtul kutsus Matthew meid enda sõbra juurde, et teha mõned õlled ja niisama lobiseda. Ei mõelnud pikalt ja võtsime kutse vastu. Sõber oli vuntsidega ja nokamütsiga chill tüüp, meenutas Super Mariot nostalgilisest telekamängust.  Tema nägu tundus ainult kuidagi euroopalik. Selgus selline tõsiasi, et ta vanavanaisa oli eestlane, kes põgenes 2 maailmasõja ajal Austraaliasse. Ütles, et on isegi 3 korda Eestis käinud ja oskas mõnda eesti keelset sõna. Mingi hetk kadus teise tuppa ja käskis meil oodata. Peale 5 minutit astus toast välja, näpus Eesti pass. Rääkisime päris palju Eestist ja võõrvõimudest Eesti ajaloos. Teadis hästi küüditamistest, meie kultuurist ja olemusest.  Ütles, et tema vanemad omavad Tartus raekojaplatsil isegi kinnisvara. Selline kokkusattumus siis :)

Järgmine päev möödus Mooloolooba rannas ja kohalikus keskuses Sunshine Plazas shopates. Olime ookeani suurtest laintest lummatud ja vaimustuses. Kui Eestis inimesed ujuvad meres, siis siin seisavad inimesed ühes reas ja ootavad laineid, et siis kas neist üle hüpata või alt läbi sukelduda. Paljudel on bodyboardid, mida kasutatakse laine sees sõitmiseks. Seda teevad need, kes surfilauaga laine peal sõita ei oska, kuid laine sees mõnusalt kulgeda ikkagi tahavad. Vesi on samuti palju soolasem nagu raputaks ikka soolatopsist otse suhu. Peale vees käimist tunned kuidas sool krudiseb keha peal. Sunshine Plaza keskus oli väga mõnus, Merksi rõõmust säravaid silmi polnudki nii ammu näinud. Üle pika aja saime poodelda ja nii mõnegi uue asja soetada. Keskus ise on huvitavalt kanali peale ehitatud, põhimõtteliselt vee sees postide peal. Perede jaoks on vesirattad, paadid ja lastele suured pallid, mille sees vee peal joosta saab. Õhtul selgus siis tõsiasi, et Andre on punane nagu vähk, tüüpiline esimene puhkuse päev rannas. Merks punaseks ei lähe, vaid on lihtsalt pruun. 

 

Mooloolaba beach

Uuel päeval oli sihtpunkt Australian Zoo. Peaks siis olema Austraalia kõige suurem loomaaed, ca 40 hektarit, mis avati juba 1970ndal aastal. Pilet oli 59 doltsi per nägu. Kogu ala läbikäimine võttis ei rohkem ega vähem kui 6 tundi. Saime koaalasid silitada, nägime mõlemad Merksiga kaelkirjakuid esimest korda elus, pildistasime vabalt ringi jooksvaid iguaane, vaatasime oma silmaga üle, kuidas sisiseb maailma kõige mürgisem madu – Fierce snake ehk eestikeeli sisemaataipan. Austraalias esinev mürkmadu, kes taksonoomiliselt on arvatud mürknastiklaste sugukonda. Teda peetakse maailma mürgiseimaks maoks. Ühe hammustusega eralduvast mürgist piisaks 100 inimese või 250 000 hiire tapmiseks. Vägev elamus! Peale loomaeda otsutasime minna Coloundrasse, peatusime Kings beach`il.  Väga mõnus rahulik rand, kus ei ole nii palju turiste. 

Kodumajutus on igati sümpaatne nähtus, kuid kuna meil praktiline kogemus puudus, siis tundsime ikka ennast eestlaslikul kombel veidi ebalevalt ja pigem istusime vaikselt toas, uks kinni, kui läksime elutuppa pererahva toimetusi segama. Loomaaiast tulles otsustasime, et ostame poest pitsat ja teeme õhtusöögiks seda, sest see läheb ahjus kiirelt ja siis ei pea omanikkudega nii palju kokku puutuma ja juttu ajama :) Koju jõudes polnudki neid kodus ja saime vabalt toimetada. Tegelikult oli asi üldse selles, et neil oli köögis täiega tundlik suitusandur. Meg hoiatas meid, et kui süüa tehes toit kärssama läheb, siis peab ettevaatlik olema, sest andur võib kergesti röökima hakata. Seina peal oli punane nupp, mida vajutama pidi 30 sekundi jooksul kui alarm tööle läheb, enne kui päästebrigaad kohale lendab. Hoiatas, et päästeteenistuse väljakutse maksab 400 dollarit. Küsimuse peale, et kas neil on seda juhtunud, oli vastus: jah, 2 korda. Niisiis mõtlesime, et pitsa ahju ja ei mingit riskimist kärssamise ja alarmiga. Merks läks pesema ja mina viskasin pitsa ahju, lihtne. 5 min pärast tahtsin kontrollida, et mis seisus ahi ja pitsa on. Avasin ahju ukse ja opsops, sellise tossupahvaka viskas üles. Kähku uks tagasi kinni ja lülitasin ahju ruttu kinni. Välis- ja rõduuks pärani lahti ning jooksin käterätikut lehvitades mööda tuba ringi, et jumala eest see kuradi andur undama ei hakkaks. Merks tuli pesust ja vaatepilt oli hea. Lasin siis järjest jupp jupi haaval seda tossu ahjust välja ja muudkui vehkisin rätikuga mööda elamist. Lõpuks oli korter tuulutatud ja sain ahju ukse ilusti lahti teha. Ahjus oli lihtsalt vana rasv, mis puhastamata oli ja nüüd kärssama läks. Õnneks korteriomanikud tulid hiljem koju ja aru midagi ei saanud, põhiline, et alarm tööle ei läinud! Pitsa oli isegi küps aga maitses rõvedalt selle kärssama läinud rasva järgi.

Tahtsime puhkusest maksimumi võtta ja kuna terve nädala lubas fantastilist ilma, siis otsustasime võimalikult palju ringi käia ja oma silmaga näha ning katsuda. Järgmine päev sõitsime Noosale. Lummavalt kaunis koht. Ookeani ääres asub Noosa Rahvuspark, kus on ilusad matkarajad. Jalutasime mööda rada, mis kulges lookleval mägisel alal ookeani ääres, vahelduva eduga olid liivarannad ja kivisemad alad. Noosa on väga hinnatud koht surfarite silmis, sest siinsed lained pidid olema ühed paremad Austraalias. Peale jalutamist lebotasime Noosa Main Beach`il. Noosalt tagasi sõites peatusime veel Coolum beach`il. Seal oli ehitatud mäenõlvale ilus laudrada, mida mööda jalutades avanesid kaunid vaated ookeanile. Liivarannad Austraalias on väga sarnased, kuid igas rannas leiab midagi, mida teises samasuguses jällegi ei ole. Tegelikult on üldse kogu Sunshine Coasti ilu võimatu sõnadega edasi anda, pigem lisame blogisse pilte :)

Noosa National Park walking track

 

 

Coolum beach

Järgmine päev algas väga vara. Sõitsime Maroochyst 155km üles põhja Rainbow beach`i. Sealt algas meie ühe päevane seiklus Fraser Islandile. See on saar Austraalia mandri idaranniku lähedal Vaikses ookeanis. Saare pikkus on umbes 120 km ja laius 24km, pindala on 1840 km². See on maailma suurim liivasaar. Saar kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Saarel puuduvad asfaltkattega sõiduteed, seal saab liigelda ainult 4WD maasturitega. Kehvadel autojuhtidel sinna asja ei ole, sest teed on väga karmid. Kunagi tunti Fraserit kui dingode saart. Tänaseks päevaks on dingode populatsioon trastiliselt langenud, kuid siiski võib neid kohata, kuid oma elu pärast pole vaja karta, nii hull asi ei ole. Mõtekas on võtta pakettreis, kuna me tahtsime võimalikult palju erinevaid kohti näha limiteeritud aja jooksul, siis võtsime 1 päevase tuuri, mis maksis 180 dollarit. 

Meil vedas täiega ja saime endale üliosava ja asjaliku bussijuhi/giidi. Suu vajus juba imestusest lahti suht reisi alguses. Põhimõtteliselt sõitsime lihtsalt suure 4WD bussiga randa ja praam tagurdas ennast liiva sisse ja masinad sõitsid peale. Päev oli  väga sisutihe, sest kärutasime kõik põhilised vaatamisväärsused kenasti läbi. Kohad, mida kindlasti soovitan on: Eli Creek, Maheno wreck, Lake Mckenzie. Eriti mõnus oli Lake Mckenzie, nagu helesinine laguun. Hästi puhas ja läbipaistev vesi, justkui oleks basseinis. Tegelikult on Fraseril ca 100 järve, kui aeg peale ei oleks pressinud, siis oleksime kindlasti mitu päeva tahtnud seal mõnuleda. Omaette kogemus oli mööda 75 mile beach roadi sõita, ei pea eriti väga pead murdma, kust selline nimi. Saare pikkus on 75 miili ehk ca 120 km, kogu üks külg on põhimõtteliselt nagu rand ja samas ka maantee. Autod sõidavad mööda liivast rannaäärt ning ühele poole jääb kogu aeg võrratu ookean. Mööda seda teed sõites märkasime väikseid lennukeid, kes pakkusid lõbusõitu saare kohal. Me ei mõelnud kaua ja kasutasime võimalust. 15 minutit Fraseri ja kohati ookeani kohal lendu oli 80 dollarit nägu, kuid see oli seda väärt, sest vaade oli mõnus. Kahjuks ookeanis haisid ei näinud, kuid suurt kilpkonna küll silmasime. 

Päeval lõunasööki restoranis süües nägime aknast, et väljas käib mingi kisma. Merks jooksis kohe oma suurte silmadega kaema. Tundus nagu kaks suurt, no ikka vähemalt poole meetrist sisalikku kaklevad omavahel. Lähemal vaatlusel selgus, et tegelikult oli üks sisalik kinni püüdnud pika ja peenikese ussi ja väntsustas seda elu eest. Eelnevalt oli just bussijuht ussi teema ise üles võtnud ja ütles, et enne kui keegi üldse küsima hakkab, vastus on jah, siin saarel on küll usse. Isegi nii hästi, et 10st maailma mürgisemast peaks 7 olemas olema. 

Lake McKenzie

Lake McKenzie

 

Vihmamets

Maheno wreck

The Pinnacles

Ülevalt

4WD buss

 Järsku oligi kätte jõudnud 24 detsember. Siin me siis olime, kahekesi ja ei mingit jõulutunnet. Ei olnud meil jõulukuuske, sõpru ega sugulasi, verivorsti ega sülti, pori ega kummikuid. Taevas sillerdas kollane päike, puhus soe tuul ja oli lihtsalt mõnus puhkus ookeani ääres. Õhtul panime veidike viisakamad riided selga ja läksime välja restorani, et pidulikuma õhtusöögiga jõule pidada. Külastasime Lõuna-Ameerika suunitlusega restorani Machu Picchu. Eriti meeldis meile see, et menüüs polnud otseselt praade, vaid okei oli tellida 3-4 erinevat rooga kahepeale, siis oli laud erinevaid toite täis ja sai erinevaid maitseid katsetades kõhu täis. Tripadviseris ei olnud see koht sugugi kõrgel kohal, kuid meie jäime väga rahule!

Selle aasta 25ndal detsemberil ei käinud me pori sees plätserdamas, ega kelguga mäe peal sõitmas, vaid hoopis surfamist proovimas. Meie kodumajutaja Matthew kutsus meid randa kaasa, tal oli endal 2 surfilauda. Arvasin, et mis seal ikka nii rasket olla saab. Tuleb välja, et saab ikka küll. Lootsin, et lähme madalasse vette ja ta hakkab vaikselt samm-sammu haaval ette näitama. Tegelikkus oli see, et lükkas laua mulle kätte ja pani jooksuga vette, samal ajal mulle viibates, et tuletule. Natuke hirmus oli, kõhuli laua peal, hammastega kinni hoida ja mitte kõrgete lainte eest ära sõita, vaid hoopis nende sisse sõuda ning olgem ausad alateadvuses ikka vaatasin ringi ja otsisin haisid. Tükk aega ukerdasin ja lihtsalt harjusin ookeaniga. Kui nüüd aus olla, siis ikka korralikult läbi võtab, kui algaja oled :) Jaurasime mingi 1,5h aga esimese korraga püsti ei saanud. Kogemus oli vägev ja kius jäi sisse, tahtmine püsti saada on siiamaani hinges.

Merks lootis, et saab lihtsalt rannas istuda ja itsitada mind vaadates aga ei. Matthew võttis Merksil kratist kinni ja kamandas tema ka vette. Puikles vastu küll aga ära ka ei julgenud öelda. Matthew käskis tal samamoodi kohe surfilaua peale ronida ja kui hea laine tuli, siis lükkas Merksi laine sees kalda poole. Ahmis küll korralikult soolavett sisse, kuid veest välja ei läinud. Paras kunst on see õige koha leidmine ja ajastus, millal lainega kaasa minna. Saime mõlemad korralikult räsida ja mitmed korrad sattusime laine sisse miksrisse, kuid kogemus oli vägev ja mõlemate näod oli naerul. 

Õhtuks läksime ookeani äärde jõulupiknikku pidama. Mõtlesime, et ookeani ääres pikniku pidamine on geniaalne plaan, et rahvast ei ole ja saame vaikselt privaatsust nautida ja päikeseloojangut vaadata. Kõik vajalik oli olemas, tegime ise makaronisalatit, ostsime vahuveini, šokolaadikommid, mina ja Merks ning sinine ookean. Tegelikkus oli aga midagi muud. Rannaääred olid paksult rahvast täis ja autole pidi 15 minutit parkimiskohta otsima. Päike oli juba madalal ja polnud aega privaatsemat kohta otsida, leidsime mõnusa koha muruplatsil ja laotasime ennast sinna laiali. Meie viimane õhtu Sunshine Coastil oli mõnus ja muretu. Ilmad olid nädal aega fantastilised ja saime täiel rinnal Päikeserannikut nautida. Jäime mõlemad väga rahule ja soovitame soojalt ka teistele! Edasi ootas meid külaskäik Keidi juurde Brisbane`i ja siis juba järgmine aastavahetuse nädal Gold Coastil. Olime õnnelikud ja põnevil..

26 detsember pakkisime asjad kokku ja käisime veel viimast korda Maroochy rannas laintega sõitmas. Jah, me ostsime vahepeal endale bodyboardid, sest ilma nendeta lihtsalt ei saa. Kui oled Austraalias ja ei proovi bodyboardiga lainte sees sõitmist, siis jääd lihtsalt poolest lõbust ilma. Nii lihtne see ongi, kui juba ühe korra ära proovid, siis jääd sõltuvusse. Peale seda hüppasime punasesse Fordi ja kihutasime Brisbane`i. Maroochydorest Brisbane on ca 100km. Sõidu vaieldamatu tipphetk oli see, kui raadiost tuli Soome räppi. Mina muidugi räppisin kogu kõrist kaasa. Õhtul tegime Keidi juures pidulikku õhtusööki, ikka ahjukartult ja liha. Mojito printsess Keidile tõime külakosti valget rummi ja ega ta kade tüdruk ei ole ning kostitas ka meid oma maitsvate kokteilidega. Merks pühkis üle pika aja oma kääridelt maha tolmu ja tegi Keidi ilusaks. Mina nautisin samal ajal diivani peal Golden State Warriorsi ja Cleveland Cavalliersi mängu ja elu oli ilus. Mõnus õhtu oli ja suur aitäh Keidile abivalmiduse ja külalislahkuse eest. 

Gold Coasti puhkusenädala blogi tuleb peagi!