MOREE VILJAPALAVIK

Blogipidamine on pehmelt öeldes veidike unarusse jäänud. Üritame siiski ennast kokku võtta ja kuu aja tegemised lühidalt kirja panna. Pühapäeval 25ndal oktoobril käisime Toowoobas autot parandamas, katkine jahutusvedeliku voolik vahetati välja, ei midagi keerulist ega kallist, 40 dollarit ja mure murtud.. Samal ajal ragistasime ajusid, et kuhu küll tööle saada. Iisraeli tüdruk Efrat, kellega koos Toowoombas Withcotis töötasime, kolis 400 km eemal olevasse väiksesse linna Moree. Ta võttis Merksiga facebookis ühendust ja käis välja variandi, et me võiksime samasse kohta tööle tulla, kuhu ta hiljuti läks. Mõeldud-tehtud, helistasin ja uurisin maad. Telefonitsi tundus väga muhe sell. Väitis, et viljakoristushooaeg on täies hoos ja hädasti oleks abikäsi vaja. Lubas, et saab teha pikki tööpäevi ja tunnitasu kõrgem kui Toowoombas. 

Järgmine päev pakkisime ennast kokku ja autole visuaalset kontrolli tehes avastasin, et ees olevad rehvid on kehvas seisukorras. Mõlemad rehvid oli sisekülgedelt kõvasti kulunud. Pidasin targemaks kehvemad rehvid eest taha ümber tõsta. Väljas hakkas juba hämaraks minema. Ingo ja Siim olid meie juures ja kasutasin võimalust ning rakendasin lisakäed appi. Poole vahetamise peal hakkas aga välku lööma ja tundsime üksikuid vihmapiisakasid. Liigutused muutusid koheselt topeltkiiremaks, ühel hetkel olime Ingoga põlvili muru peal, käed porised, Merks meie seljataga vihmavarjuga seistes ja tagant utsitamas’’kiiremini, kiiremini’’. Tol hetkel tundsime end kui F1 ferrari mehhaanikud boksipeatuses, võistlemas maailmameistri tiitli nimel. Töö korralik ja kiire!

Järgmine päev asusime Moreesse teele. Austraalias ringi reisimine on kohati üsna igav, sest vahemaad linnade vahel on tavaliselt väga pikad Eestiga võrreldes. Toowoombast Moreesse sõit oli üksluine, vahet polnud kas vaatasid vasakule või paremale, ette või taha, igal pool oli ainult tühermaa ja kõrbekaktused. Olime 2 potensiaalset elamiskohta välja otsinud. Otsustasime Jackaroo motelli kasuks, hiljem selgus, et see oli õige valik, sest väga paljud kolleegid töö juurest elasid samuti samas motellis. Kaks kehva asja elukoha juures siiski on, puudub tasuta wifi ja korralikku kööki ei ole. Päris palju oleme pidanud sööma kiir- ja sügavkülmutatud toitu. Motellis on isegi bassein, mis on hea, halb on aga see, et selles ei ole vett. Töötame ettevõttes nimega Broadbent Grain Pty Ltd. Firma tegeleb vilja kokkuostmise ja hoiustamisega. Siin veedetud aeg on väga kiiresti läinud, alguses olid väga kiired ajad, sest jõudsime siia hooaja haripunktis, seetõttu pole meie tegemised ka blogisse jõudnud.

Tööpäevad on olnud keskelt läbi 10-12h pikad. Meie tööülesandeks sai vilja maha laadimine. Suured viljaveoautod sõidavad platsi peale, meie küsime kviitungit, kus on peal viljasort, vastavalt sellele suuname õige masina peale. Peame näitama juhile kuhu ja kui kaugele täpselt sõita ning siis masina peal lihtsalt nuppe vajutama ja vaatama, et vili õigesse kohta voolaks. Lisaks sellele peame siis vastavalt ilmale suuri koormakatteid viljahunnikutele peale tõmbama või siis maha võtma, põhjakatteid lahti rullima ja külge õmblema, betooni täis valatud rehve raskuseks peale tõstma tõstukitega, harjade ja labidatega vilja koristama juhul kui kuskilt midagi üle voolab jne. Ülemused on väga sõbralikud ja suhtuvad backpackeritesse super hästi. Meie supervisor oli 24.aastane austraalia kutt Anthony. Saime koheselt hästi läbi ja tänu sellele, et oma töökusega talle silma jäime, saime ka pidevalt rohkem tunde teha, isegi kohalikud saadeti vahepeal varem koju ning meile pakuti ületunde. Erinevalt eelmise töökohaga, makstakse siin ületundide eest kõrgemat tasu. Nädala sees on peale 8 töötundi tunnitasu 1,7x kõrgem ja laupäeval on 1,5x kõrgem ja pühapäeval 1,7x kõrgem. Esimesel nädalal töötasime kolmapäevast pühapäevani, 5 pika päeva eest teenisime üllatavalt suure summa. Peale esimest palgapäeva olime eriti heas tujus, nii kõrget tunnitasu pole me kumbki elu sees kuskil varem teeninud. 

Merks Andre Anthony Efrad

Paar päeva enne meie tööle tulekut olid nad just ühe black snake’i leidnud ja labidaga ära tapnud. See tekitas veidi kõhedust, sest ussid pidavad vahetevahel suurte koormakatete äärte alla roomama, mis viljahunnikutele peale tõmbame ja me käime vahepeal paljajalu vilja sees, kui hunnikute tippe on vaja siluda või katteid hunnikutele peale ja maha tõmmata. Teisel nädalal nägi ülemus Mick ja üks Iisrali poiss Ido jälle black snake’i, kes roomas viljahunniku ääres, millele hakkasime just katet peale tõmbama, seekord roomas madu eemale tühermaale. Merks oli korralikult närvis ja hirmul ega endalgi mõnus tunne just polnud, vähe kindlam tunne oleks olnud, kui keegi ta labidaga ära oleks tapnud, nüüd oli teadmine, et ta peesitab lihtsalt kuskil mõnusas kohas meie läheduses. Mingi hetk töötasime kahes vahetuses. Meie olime hommikuses vahetuses, mis oli hea, sest hommikune vahetus sai alati rohkem tunde teha. Üks päev, kui õhtune vahetus tööle tuli, rääkisid nad, et nägid eelmine õhtu kuidas suur 2,5 meetrine brown snake ühe koormakatte alla oli roomanud ja meie pidime seda katet järgmine päev viljale peale tõmbama. Brown snake on mürgisuselt maailmas 2 kohal. Viimane ussijuhtum oli mõni päev tagasi, kui upitajaga rehve viljahunnikute äärte peale tõstsin. Oz ja Amit, kes on samuti Iisralist pärit, sättisid koormakatte ääri sirgeks ja mina tõstsin rehvid äärte peale. Üks hetk võpatasid mõlemad järsku ja hüppasid eemale minu juurde, ütlesid väike black snake on katte all.  Tõstsin tõstukiga katte äärt natuke üles ja nägime kuidas pisike must uss vilja sisse susises. Eelmine päev olin just öelnud, et huvitav, et pole ussi siin näinud, et võiks ikka näha. Viimane kord, kui midagi sellist kõva häälega välja ütlen :) Rohkem õnneks ussidega pole pistmist olnud. Teised vahvad tegelased on ämblikud, keda ikka aeg ajalt masinate ja katete peal näinud oleme. Erinevates värvitoonides, kollane, hall, must, must ja punase triibuga. Eriti rõve oli üks hall, Merksi rusika suurune, mida nägime enda motelli toas. Merks oli samal ajal duši all, kui ma jalanõusid ritta sättima otsustasin hakata. Päris korralik võpatus oli, kui üks hetk plätude vahelt see rõvedik välja hüppas. Kasutades plätu abi, ajasin ta toast välja ja siis kutsusin alles Merksi vaatama. Peale seda tsekkasime toas kõik nurgatagused üle. Ainukesed vahvad tegelased loomariigist on siin vähemalt kängurud. Nemad põrkavad pidevalt töö juures ringi, vahest isegi 10 meetri kaugusel. Ühel päeval kruiisis üks päris põkk, täispumbatud biitsepsitega sell praktiliselt puhkeruumi uksest ees, saime ta paari meetri kauguselt video peale.

Üldjoontes on päris vinge kogemus siin töötamine olnud. Alguses ehmatasime natuke ära, sest viljatolmust hakkasid mõlemal silmad sügelema, olid punased ja ninast tatti voolas. Seda kutsutakse siin high-fever`iks ehk viljapalavik. Ostsime allergiatablette, krõbistasime neid ning õnneks paari päevaga läkski üle. Kõige hullem oligi viljatolm, eriti siis kui väljas mässas kõva tuul. Mõnus sügelema ajav viljatolm ei löönud meid rivist välja, kaitsesime end tolmumaskidega ja katsime pidevalt oma keha talgipuudriga. Kujutan ette, et võisime päris totakad välja näha - valgete maskidega eskimod. Kuu aja jooksul oleme saanud igasuguste suurte masinatega sõita. Merksi lemmikuks kujunes kõige pisem kahveltõstuk. Lõpuks armus Merks täitsa ära ja pidas teda enda omaks. Kõik, kes seda lõpus kasutasid tulid kõige pealt Merksi käest küsima, et kas nad võivad seda üldse võtta. 

 

Lõpupoole, kui juba suurem viljakoristus oli läbi saanud, kutsus ülemus kõiki backpackereid restorani õhtusöögile. Maksis taksosõidud edasi-tagasi kinni, õhtusöögi ja magustoidud pluss kosutavad joogid. Järgmisel päeval kutsus veel õhtul enda motelli basseini äärde grillima, sest tal oli suur külmakast jooke üle jäänud. Mõned korrad oleme ka niisama väljas käinud, mõned õlled teinud. Moree on suht väike linn, kõik pubid ja baarid pannakse vara kinni ja tegelased, kes kohalikke lokaale külastavad meenutavad välimuselt Antsla kandi Triinu baari püsikundesid. Ühel reede õhtul läksime siis põhikohta, mil nimeks Post Office.  22.30 kohale jõudes teavitas naisterahvast omanik meile ukse peal, et õlut enam ei pakuta ja uksed on suletud. Sõitsime ülejäänud kõrtsid ka taksoga läbi, aga kõikjal oli vaikus. Kui nädalavahetusel õhtul kuhugi pubisse sisse astud on tavaline vaatepilt punt karvaseid, kes on tööriietes, õllekõht üle püksiääre rippumas, osad püsivad veel püsti, mõned on toetanud raske pea lauale. Tuled põlevad ja taustaks ei krabise isegi raadiot, rääkimata diskomuusikast. Peale mõnda üritamist, oleme väljas käimisest siin Moreel loobunud. Õnneks oleme veetnud muhedaid õhtuid oma motellis, väljas grillides ja märjukest pruukides. Lahe on veel see, kuidas Iisraeli backpackerid ja meie eestlased teineteisele keelt õpetasime. Eriti muhe oli näiteks see olukord, kus istusime päikse eest varjus ja Merks tõusis püsti ning üritas midagi leida, et mis tööd teha saaks. Üks hetk hõikas Iisraerli tüdruk Amit Merksile rahuliku ja armsa tooniga:’’Ära muretse!’’. Iisraeli poiss nimega Ido õppis ära ütlemise’’Las koerad hauguvad, karvan liigub ikka edasi!’’. Ta kirjutas selle endale telefoni üles. Mitu päeva oli mööda läinud ja mul oli ammu meelest läinud, et üldse sellest rääkinud olime. Istusime kahekesi kuuma päikse käes ja ei rääkinud midagi, juu siis nautisime lihtsalt vaikust. Ühel hetkel ütles Ido täiesti õigesti, lihtsalt natuke naljaka aksendiga ’’Las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi!’’ :)

Käisime Israelaste püha söömaajal

Ido ja Andre

Mingi hetk tundus, et meil hakkab töö kohekohe siin otsa lõppema. Postitasin facebooki eestlaste kommuuni seinale teavituse, et oleme Moreel ning varsti on lõppemas meie viljakoristajate karjäär ja uurisin, et järsku mõni kaasmaalane oskab mõnda muud tööotsa pakkuda. Peale postitust helistas mulle kunagine sõjaväekaaslane Kristjan, Kuperjaanovi Luurekompanii aegadest. Ma olin temaga facebooki teel kontaktis augustis, siis kui me Merksiga Austraaliasse üldse jõudsime. Teadsin, et ta elutseb ka siin kuskil oma neiuga, kuid oli täitsa ära unustanud, et kus kandis. Viimati nägime reaalselt teineteist 2-3 aastat tagasi. Ütles mulle, et ta elab Moreest 50km eemal ja läks vaevalt tund aega mööda ning kohal ta oligi koos oma elukaaslase Marisega. Siin me siis istusime ja lobisesime, teisel pool maakera kukalt. Kui Eestis ei trehvanud aastaid, siis nüüd  Austraalias saime lõpuks kokku. Mõned päevad hiljem tulid nad uuesti meile külla, veel oli kaasas Kristjani õde, siis tegime korraliku grilli, väikse napsu ja muljetasime. Ahjaa ostsime poest känguru liha, panime ise marinaadi ja proovisime ära. Oli selline vintske ja teistsuguse maitsega. Muidugi keegi polnud varem ise grillinud känguru, tagantjärgi arvasime, et võib olla ei osanud lihtsalt piisavalt hästi küpsetada. Oli mõnus õhtupoolik, rohkelt eesti keelt, palju äratundmisrõõmu ja sarnaseid tundeid seoses Austraaliaga ning omajagu naeru. Kell 3 saime magama ja järgmine päev, mis algas kell 7, oli juhuslikult tööpäev. Oli raske, kuid see kõik oli seda väärt!

Moree on Austraalia põllumajanduse keskus. Põhiline tööstusharu on puuvill, mille hooaeg algab märtsis ja kestab juunini. Osakaalult teisel kohal tähtsuselt on vili, see tipphooaeg kestab oktoobrist kuni detsembrini. Elanikke on ca 10000, suureks murekohaks on siin narkootikumid, väga palju pidi sõltlasi olema. Kohalikud kolleegid hoiatasid töö juures, et olge õhtuti ettevaatlikud väljas liikudes ja lukustage korralikult uksi. Siia jõudes uurisin Tripadvisorist, et mis siin kandis ka teha on. Rubriik Things To Do andis ainult ühe vastuse – Moree Artesian Aquatic Centre. Põhimõtteliselt ongi see ainuke koht siin, kus käia ja mõtteid mujale saada. Seal on põhimõtteliselt mitu erinevat basseini, erinevate temperatuuridega, samuti on üks liugtoru, kust alla vuhiseda. Pilet on 8 dollarit. Kui aga privaatsust tahta, siis peab maksma 20 dollarit, siis saab eraldi basseinis mõnuleda ja mis kõige tähtsam minu kui eestlase jaoks – SAUNAS käia. Mida veel põnevat oleme kogenud/näinud? Õhtuti näiteks on vinge see, et suured nahkhiirte parved lendavad üle linna, praktiliselt samal ajal kogu aeg ja siin on need nahkhiired pigem nagu nahktagi kandvad rebased, ikka mitu korda suuremad kui Eestis. Positiivne üllatus oli veel see, kui nägime keskuse lähedal 6 erinevat lippu lehvimas ja üks nendest lippudset oli sinimustvalge. Moree on multikultuurne ja lipud lehvivad näitamaks külalislahkust ja harmooniat nende riikide suhtes, väidetavalt on paljud Moree külastajaid just Eestlased. 

Veepargi Spa ala privaat basseini ja saunaga

Eesti lipp lehvimas

27 november sai viljakoristushooaeg läbi. Viimane nädal oli väga rahulik, viljaautosid tuli väga vähe. Põhimõtteliselt tööpäeva kõige raskem osa oli võidelda päikese ja 42 kraadise kuumusega. Põhilised tööülesanded olid enamus ajast vee joomine ja varju all istumine. Siin ettevõttes tundsime tihti austraalaslikku no worries suhtumist, paljud tööd, mida eestis teeb üks inimene, tegime meie siin näiteks 5kesi ja kui Eestis oleks üks inimene selle töö ära teinud 1 tunniga, siis siin tegime 5kesi sama tööd 5 tundi. Siin ei pigistata töölisi nagu sidruneid tühjaks, suhtumine on inimlik ja tihti isegi harjumatu, imestasime tükk aega, et mismoodi makstakse siin meile palka mitte millegi tegemise eest :) 

Viimane nädal pakuti tööd ainult backpackeritele, ehk mina ja Merks ja 5 Iisraelast. Üllataval kombel hoiti tööl meid sisserändajaid ja kohalikud saadeti koju. Viimane tööpäev lõppes eriti positiivse noodiga. Ülemus sõitis autoga korraks ära, 10 minuti pärast tuli tagasi ja tõstis autost välja suure külmakasti. Iisraeli tüdruk Efrat oli ülemusele kunagi maininud, et viimasel tööpäeval võiks kõik koos viljahunniku otsa ronida ja külmade õlledega hooajalõppu tähistada. Ülemus võttiski sõnasabast kinni ja jagas kõigile tänutäheks firmalogodega külma hoidvad õlleümbrised. Nii me siis istusime viljahunniku otsas, nautisime päikeseloojangut, lõime omavahel kokku ja tänasime vastastikku meeldiva koostöö eest. Silmapiiril suured viljahunnikud, mille me kuu ajaga vastu olime võtnud, väärtuses 31,5 miljonit austraalia dollarit. Hiljem laiali minnes jäime äkitselt Merksiga viimasteks lahkujateks, ülemus tänas meid tehtud töö eest, kiitis meie töökust ja lõpus küsis, kas tahaksime veel 2-3 nädalaks tööle jääda. Ei saa enam küll 10-12h pikkuseid tööpäevi teha, nädal on esmaspäevast reedeni ja ca 8h päevas, kuid hea ikkagi, vähemalt ei pea me enne puhkust 2-3 nädalaks kuhugi sõitma ega otsima hakkama. See sobib meie plaanidega super hästi, sest tahtsime kuni jõuludeni tööd teha ja alles siis puhkust võtta ja ringi rännata. Niisiis tuli välja, et meie jaoks polnudki viimane tööpäev, kõigist ca 15st töölisest pakkus ta just meile kahele võimalust veel tööle jääda. Saime rusikaga vastu rinda lüüa ja tõestasime jälle, et eestlane on tubli ja visa töötegija, keda hinnatakse.

Augusti kuus autot ostes olin kaval ja jätsin auto enda nimle registreerimata, et kokku hoida ülevaatuse ja kindlustuse rahasid. Nüüd aga polnud enam pääsu, sest Rego ehk nö kohustuslik ülevaatus/kindlustus/automaks vms aegus 5ndal detsembril. Kui kohe ümber kirjutades oleksin pidanud 12 kuu jagu raha ära andma, siis nüüd õnneks tegin 6 kuu kulutuse. Auto registreerimine, ülevaatuse ja kindlustuse tegemine Austraalias on palju keerulisem ja kulukam kui Eestis ning piirkonniti veel omakorda erinev. Moree asub New South Wales`is (NSW), et siin piirkonnas auto omanikuks saada, peab:   
  

1) Tegema ’’pink slipi’’ ehk käima autoga mehhaaniku juures, kes teostab nö tehnoülevaatuse ja väljastab vastava loa.

2) Transport Road and Maritime Services (Eesti mõistes ARK) tegema enda konto ja taotlema oma customer number`it. Selleks peab olema Sul pass, pangakaart, kirjalik tõend, mis kinnitab aadressi õigsust, kus väidad ennast elavat. (Mina palusin seda teha Jackaroo motelli omanikul) Customer numbri tegemine ei maksa õnneks midagi, samuti ei pea tegema NSW juhilube, kuigi nad peaks minu teadmiste järgi olema kohustatud  NSW load lihtsalt välja kirjutama, kui Eesti juhiload kehtivad 10 aastaks ja oled vähemalt 25 aastane.

3) Seejärel, kui customer number või NSW juhiluba olemas, peab tegema ’’Green slipi’’ ehk kindlustus, mis kaitseb sind juhul kui on inimohvreid, ühesõnaga kui ma sõidan kellelegi otsa ja inimene saab viga, siis kindlustus katab haiglaravi kulud. See kindlustus ei hüvita varalist kahju.

4) Kui Sul on olemas customer number, pink slip ja green slip, siis nüüd pead uuesti tagasi ARKI minema. Täitma avalduse, et registreerida sõiduk enda nimele, selleks pead kindlasti esitama ostumüügi lepingu (aksepteerivad ka vabas vormis ise kirjutatud ostumüügilepingut)

5) Kui eelnevad punktid ilusti täidetud, saab lõpuks vormistada autole REGO. Dokument, mis lubab Sul Austraalias selle konkreetse autoga ringi sõita. Rego maksumus sõltub erinevatest punktidest: juhi vanus, auto vanus, mootori silindrite arv, samuti tuleb mingi maks juurde selle summa pealt, mis seisab ostumüügilepingus. Ostjal on alati mõtekas lepingusse kirjutada võimalikult väike summa, et arkis võimalikult vähe peaks juurde maksma :)
 

Teadsin, et pean kindlasti 2 rehvi ära vahetama enne kui üldse midagi tegema saan hakata, sest rehvidel olid traadid väljas ja asi oli juba eluohtlik. Pink slipi tegemine ei läinud aga sugugi kergelt. Mehhaanik väitis, et pean ära vahetama kõik 4 rehvi ja paneme uue summuti toru, sest see oli auke täis roostetanud. Leppisime summa kokku ja pidin paari päeva pärast tagasi minema. Tagasi minnes hakkas aga osav trikitamine pihta. Kõige pealt väitis mehhaanik, et asi ei ole nii lihtne nagu alguses tundus, et keegi on selle koha kinni keevitanud, kus peaks klamber olema, siis tuli jutt, et ega kogu see süsteem on juba päris vana, et äkki oleks mõtekas kõik välja vahetada jne. Rääkis mulle ulmesummadest, et see niipalju ja too niipalju. Katkestasin tema mõttevälgatuse ja palusin, et kas saaksin autot ise altpoolt näha. Läksime siis garaaži, järsku ilmus välja see mees, kes tegi auto ülevaatust ja kellega oli kokkulepitud töö ja summa. Peale pikka jutuajamist ja üritamist mulle uusi juppe pähe määrida said nad lõpuks aru, et okei, vist ei tule välja. Näitasin konkreetselt näpuga, et lõigake siit maha ja keevitage uus jupp külge ja probleem murtud, et mingeid uusi juppe ja lisakulutusi ei ole mulle vaja. Kui töö tehtud, kutsus klienditeenindaja mind arvet tasuma. Muidugi oli kassas juba keegi üldse kolmas inimene. Summa, mis ta mulle ütles oli mitusada dollarit suurem, kui eelnevalt müügimehega kokkulepitud. Palusin kõigepealt summat vähemalt 3 korda korrata, imestus oli suur, et tohoh, kuidas siis niimoodi tahetakse kõrvu üle naha tõmmata. Kõndisin ise leti taha ja hakkasin näpuga järge ajama, et mis asi ja kui palju seal maksab ka. Kõigepealt olid rehvid koos vahetusega palju suurema summaga....nii see sai korda. Järgmiseks leidsin, et mingi 140 dollarit maksev jupp, mida mehhaanik alguses mulle pähe üritas määrida on nüüd ikkagi arves, kuigi seda ei vahetatud. Täpselt samal ajal ilmus mehhaanik ka leti juurde ja vabandas ette ja taha, et seda juppi ikka ei ole ja nendepoolne eksimus. Vaatasin siis nimekirja arves edasi. Järgmisena oli kirja pandud vanade rehvide utiliseerimismaks vms, pidin jälle meelde tuletama, et ma ei soovi rehve siia jätta, vaid palun pange need pagasnikusse, kuna töökohas, kus Merksiga töötame saab vanu rehve ära kasutada. Siis muidugi oli mehhaaniku tööraha ka suurem kui eelnevalt kokkulepitud. Olin lõpuks jauramisest nii väsinud ja see summa ei olnud enam nii suur. Lõpuks sain arve poole väiksemaks ja peaaega samaks nagu algselt olime kokku leppinud. Maksin arve ära, kuid paberite hulgas ei näinud pink slippi ehk kinnitust, et auto on töökorras. Selle pidid nad mulle tasuta andma, kuna tulin nende juurde rehve vahetama ja remontima. Veel 5 minutit seletamist ja segadust ning lõpuks sain ikkagi selle paberi ka.  Backpackereid tahetakse ikka pidevalt tüssata ja kogu aeg pead valvas olema. Nädal aega sebimist, närveerimist ja peavalu, kuid lõppkokkuvõttes sai rahakott palju kergem ja autoga on asjad korras. 

Kindlasti ununes palju põnevat kirja panna, kuid vähemalt jõuab mingigi postitus blogisse. Otse Moree raamatukogust, avalikust interneti punktist, kuna meie Jackaroo motellis puudub wifi. Oleme siin veel kuni 18 detsembrini. 19 detsember algab meie kaua oodatud PUHKUS. Olge mõnusad ja püsige terved! Soojad tervitused Teile Andre ja Merksu poolt! PS: Pilte tuleb hiljem juurde, raamatukogu nett hangub vähe..