Andu ja Merksu Austraalias: Collecting memories not things, except money for living :)

Kas oleme saanud salvata ühelt maailma kõige mürgisemalt maolt? Üleujutus on endaga kaasa viinud meie fordi? Oleme muutunud usuhulludeks, unustanud kirjaoskuse ning ei soovi kontakteeruda päris maailmaga? Oleme eksinud ja üritame surnud dingode luusid kokku hõõrudes lõket põlema süüdata, et äsja kütitud känguru lõkkel grillida? Andre on saanud hammustada karvaselt tarantlilt ja muutunud ämblikmeheks ning Merili abiellunud Kevin Murphy`ga ja on tõusnud Austraalia juuksurite koorekihti? Kas oleme päikese käes transformeerunud valgetest inimestest negriidideks? Kujutame ette, kui palju muremõtteid ja küsimusi on vaevanud Teie päid, et me pole nii kaua uut blogi postitust lisanud. Rahu, ainult rahu! Mitte midagi eelpool kirjeldatust pole meiega õnneks või kahjuks juhtunud. Oleme täie tervise ja mõistuse juures ning naudime argielu Toowoombas.

Kui nüüd päris aus olla, siis oleme viimane kuu aega nautinud rutiinset tööinimese elu. Käinud 5-7 päeva nädalas tööl ja üritanud raha säästa, et aasta lõpus puhata ja mängida. Withcotti taimede maailmas on aeg üsna kiiresti läinud. Toon järgnevalt välja mõne põnevama intsidendi, mis vähegi atraktiivsem tundub peale makaronide keetmise, duši all käimise ja öösel norskamise.

16 oktoober saime positiivse üllatuse osalisteks. Töölt saabudes oli köögi laua peal pakk, kus peal Eesti lipu värvidega margid, see tähendas vaid ühte - pakk oli saadetud Meile, juhhei! Merks haaras paki, mina haarasin kaamera, et avamisprotsessi jäädvustada. Merksi vanemad olid saatnud meile Eestist kalevi komme, kahjuks olid need natuke ära sulanud, kuid see oli pisiasi. Veendusime jällegi, et eesti kommid on ikka kõige paremad maailmas.

Koduloom on ka endiselt kenasti alles meil. Suur, paks, karvane ja oranz kass. Iga hommik, kui tööle hakkame minema, on ta nipsti ukse taga ja töölt tagasi tulles lebab juba hoovi peal ja võtab päikest. Paneme talle iga hommik trepi peale krõbinaid. Natuke luuretööd tehes, tundub, et ta on kõrvalmajast naabrite kass vist. Oleme näinud, kuidas nö meie kiisu naabri hoovi peal magab ja pruuni koeraga mängib. Tunneb ennast meie juures väga koduselt, nii kui ukse avame, jookseb tuppa. Oleme lasknud tal uudistada ka meie tuba, siin läks ta kohe voodi alla magama. Teine päev kui ta autosse panime, nuusutas veidike ringi ja keeras kiirelt kerra end ega polnud seejärel nõus sealt vabal tahtel lahkuma. Seoses karvase kassiga tuli veel meelde see, et Ingo kasvatab endiselt lõua otsa mingit kummalist asjandust, millele nime on keeruline anda. Lubas novembri lõpuni kasvatada.

Ühel pühapäeva öösel süttis töö juures põlema üks kasvuhoone, mis praktiliselt maha põles, õnneks avastati tuli õigel hetkel ning punane kukk saadi konrtolli alla. Tegemist oli elektrilühisega, sest selles kasvuhoones olid suured ventilaatorid. Kehvem stsenaarium oleks olnud see, kui keegi poleks märganud lõõmavat tuld, täpselt selle kasvuhoone kõrval asub suur gaasimahuti, mis seekord puutumata jäi. Võib öelda, et õnnelik õnnetus. Mis siis veel..ahjaa, Iisraeli tüdrukutega juhtusid väiksed äpardused. Efratile kukkus suur alus pähe, kuhu taimede reste peale tõstetakse, kui traktor neid tõstis. Ehmatus oli päris suur, õnneks lahtist verd polnud ja teadvust ei kaotanud, kuid tüdruk oli näost lumivalge, silmad hägused ja pisarad ei tahtnud kuidagi lakata. Mitu päeva ei käinud tööl, peavalud, uimasus ja iiveldamine. Õnneks arstid midagi hullu ei diagnoosinud ja peale nädalat aega tundus kõik hästi olevat. Teine neiu Amit otsustas aga ühel päeval lihtsalt ära minestada. Selle situatsiooni lähedal me ise ei viibinud. Tundis lihtsalt kehvasti ja üks hetk kõmm, pikali. Õnneks oli üks supervisor kõrval ja leevendas kukkumist, kuid pea lõi ikkagi vastu metall raame ära, kus taimed peal on. 1-2 minutit oli teadvusetu, kuid ärkvele tulles oli täiesti adekvaatne. Imelik oli see, et väljas polnud üldse kuum päev tookord ja ta oli korralikult vett pruukinud. Samamoodi puhkas umbes nädala ja tundus asi korras. Vereproovide näitajad olid samuti kõik normis.

Eelmine nädal olid väga suured tellimused. Taimede pookimises (lihtsureliku keeles kahe erineva taime kokku opereerimises, kasutades zileti abi) olid üsna kiired ajad. Töötati kahes vahetuses. Ei pääsenud ka mina sellest näputööst, pidime Merksiga koos nädal aega nokitsema. Õnneks olime hommikuses vahtuses, mis algas kell 5 ja lõppes päeval kell 13.30. Asja irooniline pool on see, et pidime pookima tomati taimi. Toon välja fakti, et Andrel kehtib tomatite vastu nulltolerants, ehk ei söö neid. Kuna sportlik huvi selle toiduaine vastu puudub, väljendus see minu töö kiiruses. Kui Merks tegi näiteks ca 12 resti päevas(120 taime ühes restis), siis minul oli 6-7 resti avg. Suitsetajad näiteks seda tööd teha ei tohi, tomatitaimed on väga tundlikud, suitsetajalt hakkab levima nakkus ja taimed kärbuvad.

Üldiselt on levinud arusaam, et Austraalased on väga sõbralikud ja abivalmid. Natuke aega siin elades oleme mõistnud, et nagu igal pool mujalgi, on siin samuti toredaid inimesi ja siis neid nö mitteniitoredaid. Päris levinud mõiste on kahepalgelisus. Naeratatakse ja tuntakse huvi, et kuidas läheb, aga samas räägitakse selja taga. Pookimine oli kohati üsna igav tegevus, lõika ziletiga üks taim nurga all pooleks, seejärel teine taim samamoodi ja ühenda need klambriga omavahel. Seda tegime väikses ruumis, kus igal ühel oli ruutmeeter ruumi, ca 20 inimest koos. Esimene päev oli ikka uus ja natuke põnev, valged katteloorist kitlid seljas ja sinised mütsid peas, raadio taustaks mängimas. Teine päev tundus päev juba natuke pikem. Kolmas päev avastasime, et asi on ikka vist selles, et üks pontsakas austraalia tüdruk, kes meenutas põrsast, kruttis raadiosageduse kogu aeg oma lemmik kanalile. See lemmik fm sagedus oli nimelt aga kantriraadio, kust ei tulnud sõnakestki juttu ega uudiseid, vaid järjepanu ainult kauboihümne. Kergelt öeldes hakkas see meile Merksiga natuke ajudele käima. Kolmanda päeva poole peal läksin selle põssa juurde ja palusin viisakalt, et kas oleks võimalik vahelduseks ka mõnda teist raadiot kuulata. Selle peale neiu naeratas mulle ja vastas lakooniliselt ühe lausega:’’ Ei, mulle meeldib see muusika!’’ Olin üllatunud veidi, kuid ei jätnud samuti jonni. Palusin korra veel, et äkki ikka vahetaks sagedust, et teised tahavad võib olla vahelduseks midagi muud kuulata. Selle peale soovitas neiu mul kõrvaklapid pähe panna, et paljud kasutavad neid. Õnneks suutsin kohe kiirelt reageerida ja vastata nii, et tal polnud midagi muud öelda. Töö ajal on meil nimelt telefonid keelatud, igal pool on isegi kleepsud väljas. Vastasingi, et kahjuks ei ole ülemuste poolt lubatud neid kasutada. Selle peale vahetas ta raadio teisele sagedusele ja keeras vihaselt selja minu poole ning pani provokatiivselt ise klapid pähe. Teine kord, kui taipasin, et siin töötavad ikka imelikud tädid oli siis, kui kantrimuusika ajudele käis ja otsustasin peletada ajutrauma saamist ise palju rääkides. Mingi hetk aga nägin paar meetrit eemal ühte Filipiinidelt pärit vanaprouat mind vihaselt põrnitsemast ja omaette podisemast. Rääkis täpselt nii valjult, et ma teda ikka kindlasti kuuleksin, et niigi raadio möirgab põhjas(kuigi mängis täiesti normaalselt) ja et kas ma pean siis niimoodi veel röökima, et tema saavat hirmsad peavalud sellest. Hiljem tuli üks Taiwani tüdruk Merksi juurde nö hoiatama, et ütle Andrele edasi, et ta ei räägiks nii palju ja nii kõvasti, kui ta probleeme ei taha. Noo näiteks sellised pseudoprobleemid sisustavad vahest meie põnevat elu siin mandril.

Tore on see, et ilmad lähevad jäjest tasapisi soojemaks. Enam ei pea riietega magama, õliradiaatori uugamine tagataustaks. Ära sa märgi, nüüd on isegi nii kuum, et pidime väikse tuulegeneraatori 12 dollari eest tuppa soetama. Mulle meeldib ta kahel põhjusel, esiteks jahutab ta suurepäraselt kuuma ilma korral, teiseks lehvivad Merksi juuksed tuule käes nagu Eda-Inesel, kui ta 2006. aastal eurolaulugu ’’Iseendale’’ esitas. Meie auto vajab samuti jahutust nagu meiegi. Nimelt soojade ilmadega kipub mootor päris kuumaks minema ja jahutusvedelikku tilgub kuskilt vooliku vahelt. Pidevalt peab juurde valama, poisil on korralik janu. Üks päev sain siis hakkama, nimelt ei viitsinud mootori jahtumist oodata ja keerasin korgi liiga vara maha. Ilus oli vaadata seda rohelist purskaevu. Mingid juhtmed said niiskust ja ohutuled otsustasid 2 päeva omavoliliselt vilkuma hakata siis kui ise heaks arvasid. Õnneks kuivas kõik kenasti ära ja kaasliiklejad ei pea enam mõistatama, kuhu poole me keerata tahame.

See nädal oli aga töö juures üsna vaikne. Käisime pendeldades tööl, üle ühe päeva. Tööl, vaba, tööl, vaba, tööl vaba. Reedel olime kodus, õnneks helistas kontaktisik tööagentuurist ja pakkus paariks tunniks haltuurat. Käisin ja aitasin kolimisfirmal veoautot tühjaks tõsta 3 tundi. Et elu aga liiga igavaks ei muutuks meil, saime õhtul natuke kehva sõnumi. Järgmine nädal ei ole meil tööd. Tegelikult juba see nädal tuli kolleegidega rääkides välja, et november ja detsember pidavat üsna vaiksed olema. Tegelikult midagi sellist oli oodata. Samas pakkus ta varianti, et järsku saame Brisbane kuhugi tehasesse tööintervjuule. Laupäeval ootas meid siis viimane tööpäev Withcott Seedlingus. Stendil tööliste nimekirjas oli tööpäeva alguseks märgitud 7am, kuna eelnevatel nädalavahetustel oleme täheldanud, et vanad olijad on juba kella 6ks kohale läinud ja lisatunnikese kirja saanud, siis otsustasime täna ise ka seda proovida. Olime võib olla kilomeetrikese sõitnud, kui järsku auto mootori temperatuur lakke tõusis. Asi tundus kahtlane, sest eelmine päev olin just jahutusvedelikku juurde valanud. Hakkasin sujuvalt kõrvaltänavasse keerama ja opsti, auto otsutas ennast välja lülitada. Otsustasin, et ootan natuke kuni mootor jahtub, omaette mõtlesin veel, et jahutusvedelikus ei saa asi olla ju, kuna valasin seda just eile juurde mitu liitrit. Keerasin korgi maha ja proovisin juurde valada ja ennnäe imet, muudkui valasin ja valasin ja lõppu ei paistnud tulevat, kuid siis märkasin, kuidas enam vooliku vahelt ei tilkunud, vaid lausa voolas jahutusvedelikku. Selge pilt. Mis siis ikka, helistasime Ingole laupäeva hommikul kell 6, mõnus puhkepäeva üllatus äratus. Sõitsime hosteli juurde, jätsime oma punase välgu teepervele ja laenasime Ingo autot tööle minekuks. Lõuna ajal helistasin remondimehele ja leppisin pühapäeva lõunaks aja kokku. Loodetavasti saame ikka oma ustava ratsu terveks ravida, et teekonda koos jätkata. Peale tööpäeva juhtus parklas veel väike vimka. Nimelt panin korraks auto taha maha meie toidukoti ja jäime kolleegidega lobisema. Muidugi unustasingi selle koti sinna ja sõitsime sellest julmalt üle, muhe tõmmu nahatooniga õllekõhuga traktori juht Evans viipas küll autost meile, et pidage kinni, aga siis oli juba hilja. Kinni pidades kihistas ta juba naeru ja kui autotahavaate peeglist ise seda nägime, siis oli johhhaidii efekt. Tööpäev algas purakaga ja tööpäev lõppes purakaga.

Nüüd siis vaja ainult auto ära remontida, uus toidukott sebida, töökoht leida ja vastavalt sellele, kus tööd saame, siis ka elukoht, nö mõned pisiasjad :) Läheb jällegi põnevaks, et kuhu, kuidas ja kus. On lootust, et pääseme rutiinist ja tekib uusi olukordi, mida blogimaterjaliks vormida kannatab. Seniks kniks ja kummardus tähelepanu eest ning peatse jällenägemiseni!