Griffith

Hello Griffith! Olemuselt meenutab Grififth natuke Moreed. Rahvaarv on 26000, tänasel päeval on ca 60% elanikest Itaalia tagataustaga. Itaallaste mõjutuste tagajärjel kasvatatakse palju puu- ja juurvilju ning linn on tuntud suurte veiniistanduste tõttu. Tuntuim neist on Casella wines. Väga populaarne ka seljakotirändurite ja eestlaste seas. Hooaeg algab jaanuarist ja kestab mitu kuud. Selleks, et Casellasse tööle saada, peab mitu kuud varem tööle kandideerima ning ainult valitud kandidaadid kutsutakse vestlusele, kuid kui juba tööle õnnestub saada, siis töö on stabiilne ja palk üle keskmise hea. 

Meie maandusime Mia motellis. Mainin siinkohal ära, et motelli manager oli oh üllatust, pärit Itaaliast. Kahele inimesele tuba, koos vannitoaga, terveks nädalaks on 320 dollarit. Pidevalt käib koristaja, eraldi hoones on suur köök, kõige eluks vajalikuga, kogu motelli ala katab kvaliteetse leviga wifi ning olemas on korralik bassein, kus end jahutamas käia. Meile jättis positiivse mulje. Esimestel päevadel olime üsna optimistid töö suhtes. Külastasime erinevaid tööagentuure, vestlesime, jagasime enda elulookirjeldusi ja kontaktandmeid. Panime töökuulutuse www.gumtree.com.au lehele, käisime erinevates  firmades koha peal tööd küsimas. Ahjaa, põnev lugu juhtus linna raamtukogus. Käisime nimelt enda elulookirjeldusi ja passikoopiaid välja printimas. Administraator võttis mälupulga ja pani dokumendid printima. Samal ajal printis mingi mees suuremahulist lõputööd vms. Pakkis oma lehed kokku ja jalutas minema. Kui oma dokumente peale teda printerist võtma hakkasime, selgus tõsiasi, et noormees on kogemata enda lõputööga kaasa saanud punapäise Eesti tüdruku passikoopiad. Administraator naeris ainult selle peale, et passikoopiad koos isikuandmetega täiesti võõra inimese kätte olid sattunud. Seisime siis seal murelike nägudega, kuid õnneks sekkus olukorda raamatukogu teine tööline, kes asus koheselt seda meest otsima. Jalutas välisuksest välja ja mõne minuti pärast naasis tagasi, sõrmede vahel Merksi äsja välja prinditud passikoopiad. Meil oli õnne, et sõbralik naisterahvas suutis selle inimese väljast parklast üles leida.

Merks meie toa ukse ees, valmis vastu võtma elu väljakutseid :)

Köök

Lemmik koht Griffithis - Mia motelli bassein

Ühel päeval läksime toidupoodi. Lukustasin uksed, kuid meie autole meeldib pirtsutada ning  tagumine uks ei jäänud lukku, ta teeb vahepeal niimoodi millegi pärast. Merks läks siis poodi ja mina jäin autot valvama. Veidi aega hiljem parkis meie kõrvale auto, kust hüppas 5 noort tüüpi välja. Samal ajal rääkisin ma eesti keeles telefoniga. Vaatasid mind maru imelikult ja üks poiss teretas mind eesti keeles. Merks tuli poest tagasi ja rääkisin loo ära ning otsustasime nad ära oodata, et uurida, kellega tegu. Olidki 5 eesti kutti ja ütlesid, et seal, kus nad elavad on kokku 16 eestlast. Imestasid, et miks me Griffitisse tulime, kui meil farmipäevad tehtud on. Väitsid, et tööd on täiega raske leida ning soovitasid edasi liikuda ja mujalt otsida. See tõmbas natuke meie optimismi maha, kuid otsustasime siiski mitte alla anda ja edasi uurida. Rääkisid, et arbuusi ja mango farmis on võib-olla korjamistööd, kuid see töö pidi üsna kurnav ja kehvasti tasustatav olema.

Käisime mahla tehases tööd küsimas. Kõigepealt viisime lihtsalt oma CV-d. Järgmine päev helistasin ja küsisin uuesti üle, egas miskit pakkuda pole. Vastati, et hetkel ei ole vabu kohti. Motelli manageriga rääkides selgus, et omanik on itaallane ja tema tuttav. Helistas ja leppis kohtumise meile kokku. Sõitsime uuesti tagasi lootuses ülemusega isiklikult rääkida. Kõige pealt istusime kontori ooteruumis 10 minutit, siis saatis sekretär meid kuhugi keset tehast soojaku juurde, kus ülemus pidi meid ootama. Kohale jõudes istus väikses kitsas putkas 4 kriminaalse välimusega päti stereotüüpi. Kõige kõrgem nina oli paks, kiilakas ja kole itaalia mees, kes ei suutnud isegi püsti tulla, et meid kättpidi tervitada. Lihtsalt istus ja päris, et kust me pärit oleme ja mida Eestis tegime. Ülejäänud kolm meest  vahtisid suu ammuli kleidiga Merksi. Küsis veel minu käest, et kas traktoriga sõita oskan ja oligi kõik. Võttis mu telefoni numbri ja lubas järgmine päev helistada, et arvatavasti uuest nädalast on tööd. Ei midagi töö iseloomust, töötundidest ega palgast. Maru kahtlane värk tundus jälle :) Ootasime kõnet, kuid kõnet ei tulnudki ja parem oligi vist, sest peale sellist kohtumist ei olnud väga isugi sinna tööle minna. 

Neljapäeval saime ühest tööagentuurist kontakti, kes organiseeris inimesi mingisse taimekasvatus farmi, mis asus Griffitist 25km väljas. Saime teada, et töö on suuremalt jaolt tüki hinnaga, kuid vahepeal ka tunnihinnaga. Kuna olime varem taimedega tegelevas firmas töötanud, siis otsustasime, et proovime ja vaatame, mis see endast kujutab. Mine sa tea, äkki on tõesti hea ots. 

Pidime 15 jaanuari hommikul kell 5 Backbackerite hosteli ees olema, teadsime ainult kellaaega ja kohta kus olla ning seda, et töökoht on linnast veidi väljas ja tegeleb taimede kasvatamisega.  Äratus kell 4 hommikul. Enam ei mäletanud, mis tunne vara ärkamine üldse on. Saime siis teada, et hea tunne see pole. Tavaliselt on meil kombeks igale poole veidi hiljaks jääda, kuid seekord olime tublid ja 5.00 olime kohal. Ootasime 10 minutit, siis jõudis maja ette tööliste buss. Ootasime veel natuke, vaikselt loivasid sulelised ja karvased bussi peale. Ootasime veel natuke, kell oli juba 5.30, siis juba torisesime Merksiga, et kaua see jant kestab. Lõpuks hakkasime liikuma 5.40, olime tusased, et uneaega lihtsalt niimoodi rööviti. Sõitsime bussi järel enda autoga. Tee peale jäid tohutud viinamarja ja apelsini istandused, no ikka kilomeetrite kaupa. Siia piirkonda on väga palju Austraalia veinitootjaid kogunenud. Lõpuks jõudsime kruusa tee peale. Järsku pidurdas buss hoo maha. Tee kõrval seisid ohutuledega kaks autot. Ühtäkki nägime enda auto kõrval suurt känguru, kes üritas eemale hüpata, kuid jalad ei kandnud. Üsna kurb vaatepilt, Merksi vasikasilmad tõmbusid kergelt märjaks. Mõistsime, et känguru oli äsja autole ette hüpanud. Sõiduautol oli stange ja esituli puruks, kuid inimesed õnneks terved. Nüüd siis teadmatus töö ees ja veel selline emotsioon sõidu pealt, tõotas tulla hea päev. 

Jõudsime lõpuks kohale. Keset eimidagit asusid suured põllud, pikad 100-200 meetrised puuistikute vaod ja mõned suured kaarhallid. Rahvast muudkui vooris kohale, busside kaupa. Tundus ca 80 inimest ikka olevat. Korralik punt oli koos muidugi: ca 10 mongolit, kusjuures naljakas oli see, et kõik kandsid nö suusamaske v buffe, palju hindusid ja vähemalt pooled olid sakslased ning kõik nad tundusid maru kahtlased meile tolerantsetele eestlastele :) Jube külm ja tuuline ilm oli. Merksil olid muidugi lühikesed püksid ja kananahk jalas. Vaatepilt ei tõotanud palju head, siis vurasid järsku ette traktorid, taga suured metallkärud. Nii oligi, kõik inimesed ronisid sinna peale, söögikotid ja joogipudelid kaasas. Meie juurde tuli ülemus ja käskis enda džiibi kasti hüpata. Sõitsime mööda põldudevahelisi teid ca kilomeetri, nägime ühes põlluotsas välikäimlat ja teises samasugust. Ühesõnaga oligi nii nagu kartsime, et olmeruumi koos vajaliku varustusega polnud, traktori järelkäruga veeti inimesed põllu peale ning terve päeva olidki kuuma päikse all, isegi lõuna oli põllu otsas mätta peal. 

mõned mandlipuude vaod olid pisut heina kasvanud

Kolleegidega lõunat nautimas

Olmeruum

Ülemus oli enamvähem vinksvonks kutt ja seletas väga kenasti firma eetikast ja ajaloost, seejärel seletas ja näitas ette töö ülesanded. Kuna oli esimene päev, saime teha tunnihinnaga, et harjuksime ja õpiksime rahulikult asja õigesti tegema. Tegelikult tehakse enamus ajast tükihinnaga tööd. Pidime siis pisikesi poogitud mandlipuude vagusid heinast puhtaks tegema ja lõiketangidega lisavõrseid ära lõikama. Aga need vaod olid nagu heinamaa ja seda jämedat umbrohtu andis välja kakkuda. Nii siis päev otsa, 6.30 kuni 4.40. Vahepeal kaks 15 minutitlist pausi pluss 30 min lõuna. Pauside ja lõuna aeg läks käima juba siis, kui vagude vahelt põllu otsa kõndima hakkasid. See on üks igavamaid ja tüütumaid töid, mida me elu jooksul teinud olime. Supervisorid on tavalised õhku täis backpackerid, kes ei räägi viisakalt ja inimlikult, vaid hauguvad ja klähvivad nagu külakrantsid. Kui vagude vahelt heinu kokku tõmbasime, siis seisatasin ja sügasin tolmuseid silmi ca 10 sekundit. Üks saksa backpackerist supervisor käratas 20 meetri kauguselt iniseval hääletoonil:’’Ega need heinad ise ei liigu, et hakka aga tööle, ei seisa niisama’’. Läksin kergelt öeldes natuke närvi. Eriti veel peale seda, kui nägin kuidas ta lähedal oleva ülemuse juurde kõndis ja midagi kõrva sosistas. Peale mida ülemus muidugi minu juurde kõndis. Kõige pealt hakkas seletama, et vaata, seda tööd tehakse väga kiiresti. Üritas ette näidata, aga hästi ei õnnestunud, sest sai aru, et vagude vahel oli palju heina püsti ja rehaga võimatu kokku riisuda. Käskis mul järgmise vao võtta ja saatis Merksi ka uue vao peale kui aru sai, et me ilmaasjata seal ei passinud. Ühesõnaga selline orjalaagrimaiku ettevõtmine. 

Viimased kaks tundi venisid nagu ma ei oskagi mingit sobilikku sünonüümi tuua võrdluseks aga no need kaks tundi kestsid lihtsalt terve igaviku. Ülemus rääkis, et tal oli kunagi eestlannast naine, kes samuti samas farmis tööl oli backpackerina. Päeva kõige humoorikam osa oli see, kui ülemus teavitas, et mäletab ühte eetikeelset lauset. Ootasime igasuguseid erinevaid võimalusi, aga seda, mis tema aussi aksendiga ütles, ei osanud küll oodata. Naine oli õpetanud nimelt ütlema lause:’’ Lähme duši alla ja peseme Su puhtaks’’. See ajas naerma küll, kui oled kuskil Austraalias pärapõrgus, puudeistikute põllu peal käpuli maas ja 10 mongolit ümberringi samamoodi käpuli ning austraallane sulaselges eesti keeles midagi sellist lausub :) Tagasi sõites olime mõlemad kindlad, et ei viitsi siia pikemaks ajaks tööle jääda. Otsustasime veel järgmine päev ka käia, sest pidime paberimajanduse ära täitma ja tagasi viima, et palka kontole saada ilusti. Vähemasti saame nende kahe päevaga nädala elamiskulud kaetud, seni kuni midagi paremat leiame. Tundub, et oleme eelneva kahe hea töökohaga ennast ära hellitanud ja nüüd pirtsutame. Aga ei näe mõtet vireleda ka, kui ikka asi täitsa vasatukarva mõlemale. Vähemalt pidasime juba päeva vastu, kanafarmis töötatud 45 minutiga võrreldes on see hea saavutus :) Järgmine päev oli kõik endiselt sama, ööga polnud mitte midagi muutunud. Küürutasime, põlvitasime, roomasime, istusime, kükitasime ja virisesime päev otsa. Ülemus käis kõigi uute tööliste vaod läbi ja õpetas, kuidas õigesti teha. Andre oli ainuke ca 15 inimese seas, kellele ülemus ütles, et suurepärane, pole ühtegi etteheidet ning jalutas edasi järgmise juurde. Sellest hoolimata tänasime ülemust antud võimaluse eest. Ütlesime, et töö on midagi muud kui ootasime ja kahjuks esmaspäevast me tagasi ei tule. Oli õnneks mõistev mees ning meie teed läksid viisakas võtmes lahku. Nüüd siis edasi otsima ja ajusid ragistama. Pühapäeval sirvisime töökuulutusi, aga Griffithis normaalse töö leidmine tundus võimatu missioonina. Esmaspäeva hommikul pidime motellist välja registreerima. Otsustasime, et sõidame Melbourni ja proovime seal õnne. Kristjan ja Maris olid samuti Melbournis ja otsisid samamoodi tööd nagu meie. Broneerisime airbnb kaudu linna korteri 4le inimesele. Tundub, et tööotsimise perioodi peame võtma kui puhkust, selline mõtteviis peletab vähemalt stressi :)

Puhkuse kolmas nädal - Coffs Harbour & Sydney

Sõit Coffs Harbourile läks üsna kiiresti, teed olid mägised ning vahetult enne sihtkohta jäid silma suured banaani istandused. Kohale jõudes läksime kõigepealt backpackerite hostelisse, sealt öeldi, et neil on kõik toad kinni. Kehitasime õlgu ja mõtlesime, et mis seal  ikka, lähme võtame siis motellitoa. Sõitsime järjest motelle läbi, kuid kõik motellid olid välja müüdud ja vabu kohti ei olnud. Praktiliselt kõikide motellide juures rippusid sildid NO VACANY. Vähemalt 20 motelli  käisime läbi, mõnes üksikus olid vabad toad aga hinnad olid ca 200 dollarit öö. Sõitsime karavani parki, mis asus kohe ookeani ääres, nimeks Park Beach Holiday Park. Arvasime, et seal ikka saame mingi kämpingu v karavani ööks. Kujutate pilti, ka seal ütles administraator, et NO VACANCY. Tekkis juba väike ahastus, et kuidas see võimalik küll on. Järsku hõikas teine klienditeenindaja, et äkki ikka on üks vaba koht. Tuli välja, et 2 tundi  tagasi olid ühed inimesed just ära läinud. Põhimõtteliselt saime viimase koha. Muruplats, kuhu sai auto parkida ja telgi üles panna. See maksis 62 dollarit öö. Me pole ühtegi korda Austraalias olles veel telgis või autos maganud. Nüüd siis oli meid ootamas esimene öö telgis. Õnneks saime auto ostuga igasugu asju kaasa, sealhugas telgi, mida me kunagi lahti polnud võtnud. Kõigil ümber meie olid uhked haagissuvilad, gaasipliidid, külmkapid. Oma pisikest räämas telgikest üles sättides selgus, et üks ukse lukk on katki, peal olid augud, mida macgyveri teibiga lappisin ja vähe vildakas nägi välja. Hoidsime hinge kinni, et jumala eest vihma sadama ei hakkaks. Meie kasutada olid vetsud ja duširuumid, suur köök, bassein ning terve ala peal wifi. 

Koduke üles sätitud, seadsime sammud randa. Ookean oli meist minutilise jalutuskäigu kaugusel. Ilm oli super ja päike sillerdas taevas, avanenud vaatepilt oli lummav. Julgen väita, et see oli üks ilusamaid rande, mida me näinud olime. Paarikümne meetri kaugusel vees oli suur kivimürakas, mille kummaltki küljelt suubusid lained kahelt pool risti kokku randa. Samal ajal kui käterätikuid maha laotasime maandus järsku langevarjur 10 meetrit meie kõrval randa. Pilgud üles tõstes nägime veel 4 hõljuvat langevarjurit. Patrullitud rannast veidi eemal mässasid 2 skuutrit lainte vahel. Ranna paremat äärt piiras pikk kivist muul. Lained olid mõnusalt pehmed, mille sees oli ideaalne bodyboardidega sõita. 

Õhtul läks Merks kööki tatart keetma ja mina istusin telgi kõrval rannatoolis, rüüpasin õlut ja kuulasin muusikat. Puhkus nagu filmis. Minu juurde jalutas kõrval olev naabrimees. Esimesed sõnad, mis ta ütles olid:’’Pretty basic­’’(üsna elementaarne). Ta pidas vist silmas meie vildakat ja teibiga lapitut telki :) Tegelikult oli sõbralik vanamees, ajasime juttu ja järgmine hommik andis meile kohviautomaadi jaoks isegi 8 dollari väärtuses münte. 9 ajal õhtul hakkasime siis mõtlema, et kus me Sydneys elama nädal aega. Avasime läpaka ja sealt vaatas vastu selle sama koha lehekülg, kuhu end sisse olime seadnud. Olin eelmine õhtu googlist kämpinguid sirvinud ja viimane lehekülg, mis lahti oli jäänud oligi seesama Park Beach Holiday Park. Imelik, justkui saatusega ette määratud. Avasime seejärel jälle oma lemmiksaidi airbnb.com.au ning peale tund aega otsimist leidsime ilusa ja taskukohase elamise. Õnneks omanik reageeris broneeringule paari minutiga ja probleem oli lahendatud. Ronisime punasesse telki oma Kmartist ostetud magamiskottidesse, sulgesime silmad ning palusime jumalat, et ta meile vihma ei saadaks. Tegelikult korraks tibutas öösel küll, aga õnneks korralikku sadu ei tulnud.

Järgmine hommik pakkisime oma laagri kokku, sõime kõhud täis ja istusime autosse. Täpselt siis, kui olime autosse istunud ja asusime administraatorile võtmeid viima, hakkas paduvihma sadama. Lucky us! Edasi ootas meid 550 km pikkune autosõit Sydneysse. Sõit oli väsitav ja pikk, sest kogu päev sadas lakkamatult ning väga palju oli teetöid, kus olid kiirusepiirangud. Tee oli tegelikult põnev, ca 80 km enne Sydneyt läks väga ilusaks. Sõitsime mägisel alal, kus autotee kulges kaljude vahel. Kahju ainult, et seda silmailu rikkus tihe vihmasadu. 

Kohale jõudes võttis meid vastu vene aksendiga hästi inglise keelt rääkiv kutt. Tutvustas ennast kui John. Õiget nime me teada ei saanudki. Meie sisetunne oli õige, ta oligi venelane, kes elas koos austraalanna Tina’ga kellega nad kohtusid New Yorkis. Maja oli pisike ja harju keskmine. Olime natuke pettunud, sest piltide peal tundus elamine väga suur ja avar, kuid tegelikkus oli midagi muud. Neil oli 4 magamistuba ja 3 tuba olid kogu aeg välja renditud, põhimõtteliselt oli see nagu shared house. Perenaine Tina oli tüütu ja ninatark. Kui temaga köögis kokku sattusin ja viisakusest ühe küsimuse küsisin, siis tuli sealt ilma liialdamata tunni ajane monoloog. Üritasime Merksiga Michael Jacksoni moonwolki tehes vaikselt ära hiilida, kuid ta oli üsna osav ja hoidis meid hästi oma lõa otsas. Piilusime Merksiga teineteise poole ja pööritasime silmi, et kas tõesti on võimalik, et inimene suudab meid surnuks rääkida. Mööda elamist jooksis veel ringi pisike taskukoer, kellele Tina pidevalt riideid selga toppis. Õnneks voodi oli mõnus ja magasime nagu beebid, tunduvalt paremini kui eelmine öö telgis :) Järgmine päev sadas samuti päev otsa paduvihma. Istusimegi päev otsa toas ja lihtsalt puhkasime. Otsisime soodsaid lennupileteid tagasisõiduks ning pidasime plaani, mida Sydneys teha. 

Järgmine hommik oli juba ilus ja läksime linnaekskursioonile. Otsustasime minna oma silmaga kaema kurikuulsaid ehitisi: Sydney Opera House ja Harbour Bridge. Sõitsime Mrs Macquarie’s Chair juurde, kust avanes suurepärane vaade. Parkisime auto Royal Botanic Gardens’i kõrvale. Parkimine maksis 7 dollarit tund. Selleks, et aga Macquarie’s Chair’i juurest suurehitistele lähemale kõndida peab sisenema botaanika aeda, mis on aiaga piiratud. Jalutuskäik oli tõsiselt kaunis ja meeldejääv, sest avanenud vaated olid võimsad. Rahvast oli mõnusalt, Opera House kõrval kanali ääres oli rahvast täis kohvik, kust sai nautida vaateid kesklinnas asuvatele kõrghoonetele, Harbour Bridige’le kui ooperimajale endale. Tekkis koheselt võrdlusmoment Oslo Ophera House’ga, kus Merksiga mõned aastad tagasi käidud sai. Mõlemad on veekogu kaldal, mõlemad on valget värvi ja mõlema juurest avanevad kaunid vaated kõrghooneid täis kesklinnale. Taani arhitekti Jørn Utzon’i loodud Sydney ooperimaja on eksperssionistlikus stiilis, õrn, elegantne ning samas dünaamiline. Seevastu 2008 aastal avatud Oslo ooperimaja on Skandinaaviale omaselt moderne, tugev, jäise olekuga ning võrratult kena.  Lisan võrdluseks Oslo ooperimaja pildi lingi: http://www.telegraph.co.uk/culture/culturepicturegalleries/10663967/The-worlds-most-spectacular-theatres.html?frame=2836100

Üritasime lahedad olla ja tegime ca 15 minutit maailmakuulsate hoonete taustal hüppepilte. Tundus veidi imelik küll, kui inimesed möödudes jõllitasid, kuid olime nõus ülla eesmärgi nimel selle tähelepanuga leppima. Peale hüppetrenni otsustasime tagasi auto juurde jalutada, sest parkimisaeg hakkas tasapisi täis tiksuma. Oh häda, tuldud teed, mööda kanali äärt ei saanud aga enam tagasi. Botaanika aia väravad olid kinni pandud ja pidime suure ringiga auto juurde tagasi kõndima. Jalutasime linna suunas tükk aega, kuni mingi hetk saime mööda aia äärt tagasi kõndida. Ühtäkki lõppes aga kõnnitee ära ja algas tunnel. Pidime otsa ümber keerama ja uue tee leidma. Telefonis google maps lahti ja edasi. Muutusime juba närvilisteks, sest teadsime, et parkimisaeg saab mõne minuti pärast läbi ja väljas läks juba pimedaks. Lisasime hoogu, Merksil jalanõud hõõrusid, kiirkõnniga oli mõlemal higi väljas. Merks tahtis juba taksot tellida, sest me polnud kindlad, kas kõnnime õiges suunas ja muretsesime, et äkki puksiiritakse meie ford ka minema. Otsustasin, et proovime ikka omal jõul kohale jõuda. Lõpuks saime juba tuttava tee peale, kus eelnevalt autoga sõitnud olime. Lõpuks väsinuna kohale jõudes olime rõõmsad, sest autot ei oldud ära viidud. Siis lugesime aga parkimissildi pealt, et kella 8st õhtul on parkimine tasuta, ühesõnaga muretsemine, kiirustamine ja 3km kiirkõndi oli täitsa ilmaasjata. Sealt kaudu minnes vaadake kindlasti ennem botaanika aia lahtioleku aegu, kui just ei taha mitme kilomeetri pikkust ringi tagasi jalutada hiljem :)

 

Elasime Sydney äärelinnas Canterbury linnaosas, mis on üsna multikultuurne ja kus on palju hipstereid. Tänavad tundusid suht räämas ja mustad, prügi vedeles igal pool. Kesklinn ehk CBD on muidugi puhas ja ilus, täis moodsaid kõrghooneid. Lähim toidupood meile oli Aldi. See on põhimõtteliselt nagu  Eesti säästumarket. Valik on suht kesine, imelikud tundmatud brändid ning kahtlane klientuur. Üsna lähedal meie majale oli pisike postkontor, kus klienditeenindaja oli Indiast pärit. Käisime seal Eestisse pakki saatmas. Võtsime riiulist postkaardi, Merks täitis selle ära ja pakkis ülejäänud asjadega karpi. India kutt kasseeris raha, pani kleepsud peale ja asi korras. Postkontorist 100 meetrit eemal tuletasin Merksile meelde, et kuule, sa ei maksnud ju postkaardi eest. Merksi südametunnistus ei saanud rahu ja ta jooksis tagasi asja klaarima. Seisis tükk aega pikas järjekorras, rääkis oma loo ära ja maksis paar dollarit ning sai südametunnistuse vargusest puhtaks.

Peale päikesetõusu sättisime end jälle teele. Seekord oli sihtkohaks Palm Beach, Sydneyst umbes 65km eemal. Enamus eestlasi teab seda randa rohkem Summer Bay nime all. Kellel ikka veel midagi tuttavat ei tundu, siis see koht on võtteplats Austraalia seebiooperile ’’Kodus ja Võõrsil’’. Koht ei tundunud midagi erilist, nagu Austraalia liivarand ikka. Lained olid muidugi päris jõhkrad.  Lihtsalt see teadmine, et jalutan sama liiva sees, kus Alf, pani südame kiiremini põksuma. Käisime ujumas, tegime bodyboardidega mõned sõidud ja ostsime Summer Bay kohvikust Fish and Chips’i. Siinkohal mainin ära, et Austraalased tunduvad toidu menüüde koha pealt väga vaimuvaesed. Vahet pole, kuhu lähed. Igal pool on ikka põhiline fish and chips, steak või beef burger with chips. Üleüldse on märksõnad kiirtoit ja fritüür. 

Õhtul tagasi Sydneysse jõudes mõtlesime, et lähme vaatame kohalikku Bondi beach’i. Sinna sõites tabas meid aga korralik ehmatus. Nimelt viskas piduripedaal väikse vimpa, vajus praktiliselt alla ja võttis alles väga põhjast. Alguses tundus justkui polegi pidureid, kuid täitsa alla vajutades lõpp ikka töötas. Kohale jõudes autost väljudes tabas meid teinegi üllatus. Kapoti all asfaltil ilutses jahutusvedeliku loik, kuhu nirises aina juurde. Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et mis siis ikka. Jalutasime randa. Päris palju linnarahvast oli sinna kogunenud. Lainte sees mässas palju surfareid ja inimesed tegid rannas trenni. Bondi beach tundus mitte midagi erilist, ausalt öeldes kerge pettumus. Vähemalt on linnas rand olemas, kus saab ujumas käia ja surfata, ei pea kaugele linnast välja seiklema. Oli aeg pirtsutava ford falconi juurde tagasi lonkida. Avasin kapoti ja nägin, kuidas jahutusvedeliku paagi ja toru kinnituskohast immitses korralikult vedelikku. Hakkas kerge frustratsioon tekkima. Võtsin pagasnikust vana hea macgyveri teibi ja lappisin nii hästi kui võimalik kinni. Valasin vett juurde ning tundus, et toimib. Hirm oli veel pidurite pärast, kuid sõitma hakates tabas meid positiivne üllatus. Pidurid töötasid jälle, justkui oleks keegi hea haldjas käinud vahepeal pidureid õhutamas. Müstika, kõik toimis nagu poleks midagi juhtunudki. Sõitsime tagasi Sydney koju ja tee peal autoga mingeid anomaaliaid enam ei esinenud. 

Uus päev ja järjekordne avastusretk, seekord Blue Mountains. Seadsime esmaseks sihtpunktiks ca 100km sõitu Echo Point’i. Seal nad siis seisid vankumatult: Meehni(922m), Wimlah(918m) ja Gunnedoo(906m) ehk The Three Sisters (Kolm Õde). See on sinimägede kõige tuntum turistimagnet, mida külastab iga aasta umbes 2,2 miljonit inimest. Mägede kohal hõljub tõepoolest sinakas vine ning vaatepilt on ürgne ja võimas. Infopunktist ostsime proovimiseks vaakumpakendis känguru, emu ja krokodilli kuivatatud liha. 

 Edasi läksime Govetts Leap lookout’i. See oli tõeline silmailu ja elamus. Kaljunukist jooksis alla 180m kõrgune juga, kogu ala oli täis matkaradu, mida kahjuks uudistama ei jõudnud. Kellel vähegi võimlik, siis soovitan käia seal matkamas, pikniku varustus kaasa ja fantastiline päev on garanteeritud! 

Selja taha jäi 3 nädalat Austraalia idarannikut, külastatud sai tohutult palju kauneid kohti, kohtasime toredaid inimesi, saime vapustavaid elamusi/mälestusi kogu eluks ning korralik ports pildi ja videomaterjali.  Iga kulutatud dollar on olnud seda kõike väärt, kuid iga hea asi saab aga paraku mingi aeg otsa. On aeg kogutud energia ja laetud patareidega edasi liikuda. Sukelduda tagasi argiellu, seda muidugi peale seda, kui oleme leidnud elukoha ja töö, kus endid teostada. Võtsime vastu otsuse, et Sydneysse ei jää, vaid liigume 600km sisemaale Griffitisse õnne otsima. Mõeldud tehtud, edasi ootas meid sõit sinna ja tööotsingud. Enne minekut kujunes meie lemmiklauseks:’’Mai vici!’’ Täname Teid kaasaelamise eest ja aitäh lugemast..