Back in Toowoomba - FINISH

Melbournist Toowoombasse sõitsime 2 päeva. Tegime teekonna enam vähem pooleks. Kumbki päev sõitsime ca 800km. Ööbisime Dubbo linnas, peavarju pakkus Ibis Budget Motel. Väga normaalne ja taskukohane. Puhas, aiaga piiratud tasuta autoparkla, bassein, hea kvaliteediga wifi. Hind 69 dollarit öö. Mingi hetk vilgutasid vastutulevad autod tulesid, varsti nägime keset maanteed suurt lehmakarja ca 5 km ulatuses, veits veider. Veel märkasime 2 jalutavat graatsilist emu, maas lebavat surnud vombatit ja muidugi nagu igal pool palju känguru korjuseid. 

WELCOME TOOWOOMBA. Gpsi võis välja lülitada ja kohe kodune tunne tekkis. Mina sain kohe järgmisest päevast Ingoga tööle minna. Merks helistas Withcoti ülemusele ja küsis tööd, vastus oli igati positiivne. Jamie tundis Merksi kohe ära ja oli nõus hea meelega teda tööle võtma. Maandusime backpackerite hostelisse Place2stay, kus on mitu kuud elanud ka meie väike sõbrake Ingo. Mõtlesime, et elame nädal või kaks ajutiselt siin, kuni mõne mõnusa shared house leiame. Aga nagu välja tuleb, siis elame siin siiamaani ja arvatavasti kuni meie Austraalia seikluse lõpuni :) Algselt saime väikse ja kõleda toa, kus ei olnud aknaid ega mööblit, õhku ei olnud ja midagi roosilist ei paistnud. Õnneks avanes varsti võimalus paremasse tuppa kolida, kus elutseme praeguseni. Siin on aken, külmkapp, riiulid, riidekapp, laud, tool, kaks väikest kummutit ja muidugi hostelile omased kaks kahekordset narivoodit. Elame Merksiga toas kahekesi, see oli üks peamisi tingimusi hosteli manageriga, miks me siia üldse nõus olime jääma. Peale paaritunnist suurpuhastust tundus tuba täitsa okei :) Üüri saab maksta kahel erineval moel. Ühe nädala kaupa makstes on rent 130 dollarit per nägu, kuu aega ette makstes on summa 400 ehk 100 doltsi per nägu nädal. Kerge kalkulatsioon näitab, et kuu kaupa makstes säästame kahe peale 240 dollarit. Oleme ka seda kirjumirju värvikirevat hostelielu maitsta nüüd saanud :) Üritame veidike seda eluolu ja kogetud tundeid mõne sõnaga kirjeldada.

Suursündmustest või märksõnadest väärib kindlasti välja toomist: Andre sünnipäeva tähistamine ja Gold Coastil käimine, vastlapäev ja käepäraste vahenditega kuklite vorpimine, esimest korda elus nii minul kui Merksil golfi mängimine, eestlaste kamp versus ülejäänud rahvused hostelis :), Merksi sünnipäev ja Sunshine Coastil käik.

Mina töötasin Ingoga ehitusvaldkonnas. Iga hommik sõitsime ca 50km Pittsworthi ja õhtuti sama teekond tagasi Toowoombasse. Ei saa üle ega ümber kanade, nimelt alustasime oma Austraalia seiklust Merksiga kanatapjatena ning nüüd lõpetan kanafarmide ehitamisega :) Enamus aega tegelesime vundamendi ettevalmistustöödega, tegime saalungeid, kile, armeerisime ja valasime ka madalaid seinu. Paar nädalat saime ka natuke puhtamat ja paremat tööd teha, uksi paigaldada ja seinu püsti panna. Seltskond oli täitsa mõnus ja humoori taustal läksid päevad kiiresti. Selleks, et siin kuklapoolel ehitusvaldkonnas tegutseda, peab sul olema white card ehk tööturvalisuskaart (nagu Soomes roheline kaart). Teha seda on aga palju lihtsam ja odavam kui Eestis. Selleks on online kursus, mille tegemiseks kulub ca 4h, mina tegin sead selle saidi peal  https://www.eot.edu.au/account. Maksis see 40 dollarit. Selle juurde kuulub veel kaks lolli bürokraatlikku nõksu. Peale küsimustele vastamise peab juurde lisama passi koopia ja kellegi kõrvalise isiku kirjaliku tõendi, kes väidab, et oli sinu kõrval, kui küsimustele vastasid.  Need mõlemad kirjalikud paberid peavad aga olema sertifitseeritud, ehk peal peab olema ametniku tempel ja allkiri. Ametnikuks võib olla postitöötaja, apteeker, politsei jne. Mina lasin suvalises apteegis seda teha. Täitsa ajuvaba värk :) Tegelikult alguses mul ei olnudki üldse white cardi ja üks päev tuli mingi tädi töö juures minu juurde ja küsis kaarti, kuna mul seda ei olnud ette näidata, siis saadetigi mind poole päeva pealt koju. Päris karm värk. Samal päeval tegin kursuse ära ja järgmine päev olin juba tööl tagasi ja asi korras.

Kuna disc golfi Austraalias praktiliselt ei mängita, siis otsustasime, et proovime selle päris golfi siis ära. Telekast vaadates tundub see mäng kuidagi lihtne ja veidi igav. Reaalsus on hoopis midagi muud, mida ette kujutasime :) See on ikka väga tehniline mäng, pallile pihta saamine oli juba kõva saavutus. Kaotasime korralikult palle võpsikusse ära, kuid õnneks oli põnev teiste ära kaotatud palle otsida ja endale nihverdada. Tegime läbi täispika raja ehk 18 rada. Huumorit sai rohkem kui tõsist mängu. Poole raja peal jäime veel paduvihma kätte. Kükitasime nagu väiksed vombatid krimpsus nägudega puu all ja lõdisesime külmast. Õnneks oli see kõige hoovihm ja saime läbimärgadena vahvat mängu jätkata. Varustuse laenutus maksis umbes 25 dollarit.
 

Merksi stiilinäide

See talv jäi meil Eestis vahele ja lund ei näinud ka. Vastlapäeval ei saanud pikka liugu ka lasta, kuid kukli isu tundsime küll. Meisterdasime käepäraste vahenditega miskit vastlakukli taolist valmis. Selleks kasutasime hot shoti vahukoort ehk purgis rõhu all olevat vahukoort, isegi moosi panime vahele.

Veebruaris tähistasime Andre sünnipäeva. Käisime Gold Costil Surfer Paradise`is. Lebotasime rannas ja sõitsime bodyboardidega. Käisime Vapianos pastat söömas ning õhtuks sõitsime tagasi Toowoombasse. Meiega ühes paadis oli veel üks Rootsi paarike. Noored 18. aastased, tüdruk 185cm  ja poiss üle 2 meetri pikk. Õhtusesse joogimenüüsse kuulusid hot shotid ja pitsist viin. Tegin kaks ringi hot shotte ja siis võtsime pitsist viina ning vahepeal tegin veel 2 ringi hot shotte ja siis jällegi viinapitsid, selline sobilik kooslus :) Rootslased polnud varem kumbagi proovinud ja olid alguses kategooriliselt vastu, kuna esiteks nad ei joonud üleüldse kohvigi. Peale ühte hot shoti ringi ja paari viinapitsi olid käed aga pikalt ees ja soovisid ainult juurde. Lõpuks olid nad muidugi vastavas konditsioonis ka :) Merksi ja Ingo käest sain kingiks uue vihase pardli, mis mu tihedad ja süsimustad vuntsid maha niidab nagu vikat kergelt kastese heinamaa. Tort oli ka uhke. Aitäh. Pidu oli vinge, käisime isegi väljas klubis ja puha. 

Vahepeal pidi autot remontima, õnneks falconi jupid väga kallid ei ole ja sai asjad tehtud. Piduriklotisd olid läbi ja mingi aeg andis roolivõimupump otsad. Peale pumba vahetust oli tõrge ja automakk nõudis koodi. Fordi raadio koodi aga mul ei olnud, netist ka nii vana mudeli koodi ei leia. Proovisin veel mingeid numbreid, kuni lõpus enam error eest ei läinudki  ja nõnda siis pidi Merks tööle sõites vaikust nautima. 

Hostelis oli päris suur eestlaste kollektiiv: mina, Merks, Ingo, Kristjan, Avo ja Maigi. Alguses oli veel Siim ka, kuid mingi aeg kolis ta koos oma jaapanlannast kaaslasega ära Milmerrasse. Mingi hetk võttis minuga ühendust sõjaväekaaslane Kristjan, kellega me olime eelnevalt juba mitu korda hüvasti jätnud. Ütles, et neil sai mandlitehases tolmu sees töötamisest kopp ette ja otsivad uut tööd. Ma olin just uurinud vabade tubade kohta shared houses, kus me septembris ja oktoobris elasime. Merks uuris kohe Withcotist ülemuse käest, kas usinaid töömesilasi oleks juurde vaja. Ei möödunudki kaua aega ning Maris ja Kristjan tulidki Toowoombasse, kus neid ootas ees eestlaste seltskond, elukoht shared houses pluss töökoht.  Nüüd oli eestlaste punt eriti suureks paisunud :)

Ahoi Ahoi Merks siin pool. Tahtsin jagada Teiega seda, uskumatut olukorda, mis leidis aset  24.veebruaril, täpselt Eesti Vabariigi aastapäeval. Nimelt sai teoks minu suurim hirm, kohata Austraalias madu. Niisiis, olin parasjagu oma kahe töökaaslasega mäest üles lükkamas taimedega käru. Üles kõndides vaatasin ma ainult enda ette kaugusesse, kui ühtäkki nägin jala all midagi väänlemas. Suurest hirmust ei suutnud ma öelda ühtegi sõna, vaid hakkasin lihtsalt paaniliselt keksima. Töökaaslased ei saanud esialgu aru, mis toimub. Üks nendest töötajatest kardab samamoodi paaniliselt usse, ainuke vahe on selles, et tema on täiskasvanud mees. Kui lõpuks suutsin välja öelda sõna "snake", siis hakkas ka tema paaniliselt jooksma. Mõned sekundid hiljem maha rahunedes, otsustasime tagasi minna ja vaadata, et mis sorti ussiga on tegu ja et kas ta ikka elab. Kaugemalt vaadates tundus, et uss lebab keset teed ja on surnud, kuid ei, see vend lihtsalt ootas meid tagasi. Teine töökaaslane oli noor 18. aastane kutt, kes oli palju julgem ja lihtsalt lömastas selle ussi. Siinkohal vist tasuks mainida, et tegu polnud mingi suure hiiglasliku maoga vaid 50-60cm pika ja peenikese Yellow Faced Whip snake`iga (samuti mürgine). Oli vist õnnelik õnnetus ja unustamatu kogemus :) Tänan tähelepanu eest!

Märtsis tähistasime Merksi vananemist Sunshine Coastil käimisega. Jällegi rannamõnud ja bodyboardid. Õhtusööki nautisime Lõuna-Ameerika restoranis Machu Picchu. Mõlemate sünnipäevadel käisime ookeani ääres enamuses eestlaste pundiga. See aasta oli Merksil suur kõrvarõngaste sadu. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, kuid 90 protsenti kingitustest olid kõrvarõngad. Ema saatis Eestist kõrvarõngad, töökaaslased kinkisid kõrvakad, Kristjan ja Maris kinkisid ehteid, kus olid ka kõrvarõngad ja mina kinkisin ka veel pealekauba. Müstika. Õigel sünnipäeva kuupäeval pandi Merksi põlved täitsa värisema. Nimelt võttis üks Merksi tore töökaaslane Asleigh vaikselt sünnnipäevalaulu üles ning paarkümmend ülejäänud kolleegi ühinesid temaga. Merks oli sellest toredast žestist härdunult üllatunud ja heas tujus, sellest mulle rääkides isegi pisarad silmis :) Õhtul pärast tööpäeva sai koos söödud maitsvaid kooke ja taaskord eestlaste kombel tervituspitsi võetud. Tundus, et Merks jäi oma sünnipäevaga väga rahule :)

Kui mina sain lõpuks tööle juba tuttavas valdkonnas ehitusel, siis Merks oma päris ametit: juuksur, kuskil salongis praktiseerida ei saanud. See aga ei tähenda, et ta juuksuritööd ei teinud. Hostelis sai ikka kõva häälega välja reklaamitud, et Merks on superhea juuksur. Huvi oli üsna suur ja haltuurat oli päris palju. Reaalselt oli tegelikult hosteli tagahoovis salong vahelduva eduga ikkagi avatud. Nii, et kallid Merksi Eesti kliendid, teie juuksur ei ole rooste läinud, vaid salaja on ta ikka natuke trenni teinud. Üritasime ikka hipidel ja karvastel ränduritel silma peal hoida ja Merks tegi neist ikka tsiviliseeritud ja ilusad inimesed :) Kusjuures paljud väitsid, et tulemus on palju parem kui Austraalia kohalike juuksurite lõigatud. Eesti kvaliteet üle maailma tuntud! Juuksuri amet polnud ainuke, mis Merksil oli. Lisaks sellele oli ta veel hosteli muruniitja, see meenutas talle natuke kodust Eestit. Esimest korda raha talle ei makstud. Teine kord pakkus hosteli manager talle juba raha, sest nägi, et teenus oli korralik ja kvaliteetne. Mina oli võrreldes Merksiga korralik laiskvorst, mina haltuurat ei teinud. Tagahoovis tõmbasin ära vajunud võrkpalli võrgu ainult pingule ja töö juurest varastasin märkelinti, millega said piirid maha veetud. Edendasin nõnda veidike sporditegemist hostelis. 

Kuldklient, kuigi kõige pirtsakam

Saime õnneks oma vana värvikooruva punase Ford Falconi ka lõpuks maha müüdud, napilt 6 päeva enne lennuki peale minemist. Anna andeks, et me sinu peal ei maganudki lõpuks ühtegi ööd. Olid küll pirtsakas ja põhjustasid tihti peavalu, kuid õnneks tähtsatel hetkedel meid hätta ei jätnud, aitäh Sulle. Ma ei saa aru mismoodi, aga Austraalias olles aeg lihtsalt liigub kiiremini kui kodus Eestis. 

Kogu meie 8 kuu pikkune eluolu ja toimetulemine ning enese proovilepanek on olnud igati positiivne ja vinge kogemus. Aitäh kõigile toredatele eestlastele Toowoombas, kes muutsid meie viimased kaks kuud mõnusaks ja meeldejäävaks! Ärasaatmispidu oli täiega ülbe ja olgem ausad, ega keegi ennast tagasi ei hoidnud, suured tänud, et andsite endast maksimumi :) Suur aitäh Kristjanile ja Marisele toreda lahkumiskingituse eest, tort oli vinge ja maitses väga mõnusalt. On olnud igati meeldiv rännak ja tore tutvumine selle mandri inimeste, nende toimetuste ja kultuuriga. Aitäh ussid ja ämblikud ning muud põnevad loomad, et meid terveks jätsite. Oleme nüüd loodetavasti sammukese edasi paremuse poole liikunud oma hirmudest üle saamisega. Selja taga on 15 erinevat ööbimiskohta, väga palju toredaid inimesi, kellega tutvusime, tohutult uusi kogemusi ja emotsioone, mis meid on rikastanud, sama palju arusaamatusi, mida on põhjustanud see kuradima keeruline ja teistsugune Austraalia inglise keel ning miljon muud vinget asja, mis jäävad meie südamesse ja mälestustesse elu lõpuni. Oli tore, tsaupakaa, me nüüd lähme ja seilame elumerel edasi! 

Põige Melbourne

Vahepeal on nii mõndagi põnevat juhtunud. Oleme teadatuntud uimakotid ja hilinejad, seega üritame siis lühidalt ja kokkuvõtvalt paari sõnaga oma lähiminevikku nüüd kirjeldada. Südametunnistus ei luba blogikirjutamist täitsa katki jätta, parem suure viivitusega kui üldse mitte. Kõigepealt rändame tagasi Melbourni, täpsemalt 18 jaanuar 2016. 

Tee peal peatusime Macdonaldis nagu ikka, sest normaalset toitu on Aussis tee peal praktiliselt võimatu leida. Vähemalt kohtasime selliseid toredaid masinaid. 

 

 

meie truu sõber, puhkuse 5 nädalaga ca 6000km

Airbnb kaudu broneeritud korteri omaniku telefon on väljas, samuti ei vasta sõnumitele. Arvatavasti on hetkel lihtsalt hõivatud ja loodame päeva peale ikka ühendust saada. Sõit Melbourne’i sujub heas meeleolus ja peaaegu ilma komplikatsioonideta. Linna sisse sõites läheb mootor keema ja peatume tee servas. Kapoti avades ja veidike inspekteerides selgub, et paisupaak on mõres ja vooliku juurest niriseb jahutusvedelik korralikult välja. Ootame 15 minutit, valan vett juurde ja meie retk saab jätkuda. Kusjuures mootor läks keema 4km enne sihtpunkti :) Jõuame korteri ette, kus Maris ja Kristjan oma punase Hyundai linnamaasturiga meid juba ees ootavad. Nali naljaks, kuid me ei saa ikka korteri omanikku kätte. Ei maile saates, sõnumineerides ega helistades. Sellest hetkest algas meie 7 tunnine ajurakkude ja närvikavade proovilepanek. Helistasin kliendiabi numbrile, millele vastas tore naisterahvas, kelle emakeel polnud inglise keel. Rääkisin meie probleemi ära ja klienditeenindaja oli väga abivalmis ja sõbralik. Palus meil lähimasse kohvikusse minna ja lubas tunni aja jooksul omanikuga ühendust saada. Veidike üle tunni möödudes helistas tagasi ja väitis, et ei saanud omanikku kätte ja proovib veel 30 minuti jooksul kontakti saada. Seekord lubas klienditeenindaja meile, et kui ühendust ei saa, siis aitab ta meil alternatiive leida ja rahustas, et peavarjuta me ei jää. Halb variant oli see, et kui meie temaga ühendust tahtsime saada, siis pidime helistama üldtelefoni peale, millele vastas iga kord uus inimene. Pidime vähemalt 4 korda kogu oma loo otsast lõpuni rääkima, kuni meid õige inimesega ühendati. Õige kontaktisik ei rääkinud aga sugugi ideaalset inglise keelt, meie ka pole päris inglased, vahest ei saanud mitte midagi aru, vahest mõistsime teineteist valesti ja vahest olime lihtsalt näost sinised, sest klienditeenindaja oli natuke uimane ja mitte kõige kirkam kriit karbis. Lõpuks siis selgus, et broneeritud korterit me ei saa ja peame midagi muud otsima. Klienditeenindaja saatis maili peale airbnb kuulutusi, mis olid asukoha lähedal ja sama hinnaklassiga. Nendest aga ükski meile ei sobinud, kuid kui maili tagasi saata tahtsin, ei läinud kiri läbi üldmaili peale. Lõpuks otsisime ise sobilikud elukoha variandid välja ja saime kuidagi maili neile toimetatud. Väljas hakkas juba vaikselt pimedaks kiskuma ja olime väsinud. Peale segaseid meili vestlusi ja telefonitsi selgitamisi jõudsime lõppude lõpuks kokkuleppele. Saime broneerida uue korteri, mis maksis põhimõtteliselt poole rohkem. Airbnb tuli meile vastu ning oli nõus lisakulutused hüvitama. Algselt maksime 4 päeva eest privaatses kahe magamistoaga korteris ca 500 dollarit 4 peale, kuid nüüd saime palju uhkema kahe korruselise tutika korteri, millel katuse peal veranda ja BBQ ala ca 1000 dollari eest, millest airbnb siis 500 dollarit hüvitas. Viimaks puhaste linade vahele pikali visates olime väsimusest kurnatud, kuid rahul, sest elamine oli seni ööbitud kohtadest vingeim. Kuigi lõppude lõpuks läks kõik hästi, ei soovita sellist 7 tunnist tramburaid küll kellelegi. Nelja rahuliku ja vaoshoitud eestlase krussis närvid oleks ääre pealt peast välja hüpanud. 

Melbourn on vahest üks euroopalikum Austraalia linn. 4,3 miljoni elanikuga on ta suuruselt Austraalias ja okeaanias teisel kohal. Väga palju on tänavakunsti, seda siis graffiti näol. Tänavad on puhtad ja atmosfäär mõnus. Meile Merksiga meeldis Melbourne palju rohkem kui Sydney. Samal ajal kui me Melbourni külastasime, toimusid seal maailmakuulsad Austraalia lahtised ehk Australian Open Tennis Championships 2016, kus võistles ka meie oma Anett Kontaveit. Kahjuks vaatama ei jõudnud, kuid melu linnas oli meeletu ja tänavad lippudega fänne paksult täis. Igaõhtuseks traditsiooniks kujunes õudukate vaatamine. Vaatasime 4ksi selle kurikuulsa Austraalia backpackerite mõrtsuka filmi ’’Wolf Creek’’ ka ära. Hea, et tegime seda Melbournis linnas korteris, mitte kuskil outbackis võsa vahel telkides :)

Palju energiat kulutasime tööotsingutele. Kandideerisime kõikvõimalikesse kohtadesse, helistasin erinevatesse firmadesse, käisime tööagetuurides. Müstilisel kombel ei näkanud kohe üldse. Ainukesed reaalsed variandid olid lühiajalised otsad, kuid otsisime kindlat tööd vähemalt 2,5 kuuks. Raskeks tegi asja ka see, et soovisime kahekesi samasse kohta tööle saada. Üksinda oleks asi palju lihtsam kindlasti. Samamoodi olid tööotsingutel ka Kristjan ja Maris. Neil oli põhirõhk Mildura mandlitehase peal, kuhu nad kandideerisid ja vestlusel käisid ning ootasid nüüd positiivset vastust. Selleks, et stress üle pea ei kasvaks käisime ikka vahest pead tuulutamas ja ringi vaatamas. Elasime üsna lähedal Saint Kilda Beach’ile. Käisime seal jalutamas ja muru peal pikutamas ning jäätist söömas. Ei ole ilus rand, suitsukonid vedelesid muru peal igal pool ja vesi tundus suht pruun ja sopane. Kindlasti mängis siin rolli asjaolu, et praktiliselt ranna kõrval oli sadam. Samast sadamast saab sõita Tasmania saarele. Suur tahtmine oli minna, kuid pidime endale pidevalt meelde tuletama, et peame tööle saama ja raha koguma hakkama, mitte edasi kulutama, kuni näpud täitsa põhjas.

Ühel päeval võtsime ette ja otsustasime väikse autotripi teha. Ees ootas meid 243 kilomeetri pikkune Great Ocean Road ehk maantee, mis kulgeb mööda rannikuäärt, kus avanevad kaunid vaated ja põhisihtpunkt Twelve Apostels. Great Ocean Road on ehitatud aastatel 1919 kuni 1932 sõjast tagasi tulnud sõdurite poolt Esimeses Maailmasõjas langenute mälestuseks. See on maailma kõige suurem sõjaohvrite mälestusmärk. Kosutava supluse otsustasime teha Lorne Beach’il. Kristjan ja Maris polnud varem bodyboardidega sõitnud. Meil olid enda Kmartist ostetud 29 dollarilised lauad kaasas ja laenasime neile, et nemad ka maitse suhu saaks. Läkski nii nagu arvasime, peale kümmet minutit mõlemal näod särasid ja kõlas küsimus, et miks me küll varem seda teinud ei ole :) Missioon täidetud, 2 eestlast nakatatud bodyboardi viirusesse. 

Mõlemad juuksuris tagaotsitavad ja 12. Apostlist seisab reaalselt püsti praegusel hetkel ainult 8

Nädala teises pooles kolisime linnast natuke eemale mägede vahele. Seal oli rahulik ja samuti odavam kui keskuses elada. Me ei viitsinud päevad läbi toas vegeteerida ning käisime kaks päeva järjest Torquay rannas, mis asus 180km meie elukohast. Pidime sellepärast nii kaugele sõitma, et see oli lähim ilus rand, kus head lained on. Melbourni linnas olevas Saint Kilda rannas laineid ei ole, sest Melbourne eraldab ookeanist Port Phillip’i laht. Kaardi pealt vaadates mõistsime, et laineid ei ole mõtet siin oodata. Isu ookeani ja bodyboardide järgi oli aga nõnda suur, et ei pidanud paljuks seda maad sõita. Kristjan ja Maris ostsid ka endale bodyboardid. Rand oli super ilus ja lained mõnusalt pehmed. 

Liikusime viimased päevad Kristjani ja Marise autoga, sest meie falconi jahutusvedeliku paisupaak nirises läbi ja ei tahtnud riskida mootori ülekuumenemisega. Merks rääkis oma sõbrannaga Katriniga, kes samuti Melbournis oma kutiga elab. Tema käest saime teada, et kuskil meie lähedal pidavat asuma hea lammar www.jollysupullit.com.au kust odavalt varuosasid saab. Sõbranna jutu järgi pidavat see koht tema kuti jaoks justkui paradiis olema. Nimelt see on selline omapärane lammar, et sissepääs maksab 2 dollarit. Võtad omad tööriistad kaasa, sissepääsu juures ütled, mis autole juppe otsid ja viisakas onu prindib sulle kaardi välja, kus sinu auto doonorid ära on märgitud. Otsisime siis selle koha üles ja oligi nii. Võtsime omad riistad kaasa, maksime 4 dollarit Kristjaniga ja enne sisenemist lasin veel klienditeenidajal tühja pudeli veega täita, et saaksin kontrollida, kas paisupaak ikka terve on ja vett peab. Jalutasime mööda autode surnuaeda ringi, ford falconeid oli ikka kõvasti, ca 7-8 vähemalt. Ei läinudki kaua aega, kui leidsime korraliku paisupaagi, kruttisime küljest ära ja läksime kassasse. Hind oli 21 dollarit, sobis küll. Eelnevalt vaatasime ebayst uue jupi hinda veel igaks juhuks, et mitte lüpstud saada. Õhtul võtsime autolt vana paagi maha ja uus külge. 15 minutit ja auto jälle kenasti korras ja valmis mööda Austraalia teid ringi vurama.

Koht, kus elasime oli veidike kahtlane, kui nüüd tagant järgi natuke mõelda. Omanikud olid ka veidrad. Alati kui me õhtuti tagasi jõudsime, oli omanikel meile midagi öelda. A la stiilis, et kui ikka ära lähete, lülitage kliima välja või ärge jätke telekat tööle. Köögis nõusid pestes mainiti kogu aeg, et saate korgi ette panna valamusse, et vett ei peaks raiskama ja sellises stiilis veel ja veel kommentaare. Nad olid tõesti äärmuslikult öko inimesed, veidi nõme tundus ka see, et nad käisid jutkui salaja luuramas meie tagant, kui me ära olime. Majas olev energia oli ka imelik, tundsime kõik 4 ennast mitte kõige mugavamalt. 

Töö leidmine ei sujunud sama hästi kui bodyboardiga laintes sõitmine. Olime küll kandideerinud paljudesse kohtadesse, kuid jääda lihtsalt vastuseid ootama, tundus lootusetu tegevus. Helistasin mingi päev Toowoombasse Ingole, et uurida, kuidas temal käsi käib ning kuidas olukord töömaastikul on. Teadsin, et ta töötab ehituse peal ja toetudes sügisel kuuldud juttudele, pidi Withcoti istikute firmas jällegi hooaeg algama(koht, kus sept-okt mõlemad Merksiga töötasime). Ingo pidi ülemusega rääkima ja teada andma mulle kui töökäsi juurde vajatakse. Ei möödunudki palju aega, kui sain positiivse vastuse.  Nüüd tuli langetada otsus. Minul oli töö olemas, Merksil aga mitte. Kas jääme edasi Melbourni ootama ja otsima või sõidame 1600km  Toowoombasse, kus mina saaks kohe tööle hakata ja Merksile peaksime töö otsima. Lõime siis plussid ja miinused kokku ning jõudsime otsuseni, et sõidame tagasi Toowoombasse. Jätsime jälle Marise ja Kristjaniga hüvasti ning lubasime kohtuda uuesti suvel Eestis nagu ka mitu eelnevat korda :)