Postitus nr. 10

25.09 Merksil oli hommikul väike ärevus sees, sest ta pidi üksi autoga tööle sõitma. Vähe sellest, et Merks sai erinevalt minust reedel tööd, pakuti talle veel võimalust ületunde teha kella 6ni. Mina sain aga Brisbanes külma, nohu ja kurk valus ning üleüldse kehv enesetunne. Päeval jalutasid Ingo ja Siim minu juurde meie uut elamist uudistama, Siim tõi kilekotiga mesikäpa komme. Hiljem läksime niisama linna peal tsillima. Mingi hetk autoga sõites hakkasid sireenid kuskil järsku valjult tööle, kohe ei saanudki aru, et mis ja kus. Meie taga oli valge toyotaga erapolitsei. Jäime tee äärde seisma, auto piirati kolme erariietes politsei poolt ümber, kõigil relvad vööl. Kellelgi ei olnud õrna aimugi mille pärast :) Politsei näitas ametimärki ja küsis kas Ingo teab, miks ta kinni peatati üldse. Põhjuseks oli see, et ta hoidis sõitmise ajal telefoni käes, nimelt ta vaatas gpsi sealt, et kuhu sõita. Kontrolliti dokumente, kirjutati üles elukoht ja küsiti töökohta. Öeldi, et sõitmise ajal telefoniga tegelemine on tõsine rikkumine. Kästi klaasi külge paigaldada spetsiaalne hoidik või kõrvalistujal gpsi hoida ja teed juhatada. Sellise asja eest taheti 350 dollarit trahvi teha ja öeldi, et neil on õigus rahvusvaheline sõiduõigus ära keelata. Vot nii karmid mehed. Õnneks piirduti lõppkokkuvõttes hoiatusega ja öeldi, et järgmine kord enam nii hästi ei lähe. See tundub juba nagu aamen kirikus, et kui Ingoga kokku saan, siis midagi põnevat kohe toimub :) Järgmine päev läksime tööle ja nagu kiuste hakkas peale lõunat vihma sadama. Hästi see igastahes tervisele ei mõjunud, sest pühapäeval tööle ei jõudnud, vaid olin nina kinni ja kurk valus, palavikuga voodis pikali. Olin veel ka esmaspäeva voodis ja ravisin (sõin viinamarju, mandariine, jõin mahla ja teed, vaatasin eesti saateid etc). Merks rügas mõlemad päevad tööd teha! Keegi peab ju perekonnas raha ka teenima. 

Hadasiga tööl

Räägin põgusalt uuest majast ja inimestest, kellega koos elame meie uues kodus. Maja on palju suurem kui eelmine, 4 magamistuba, 2 vannituba, suur elutuba ja köök. Täitsa õdus ja hubane. Kõik elanikud siin peale meie on Taiwanist. 2 ’’sõbrannat’’, kes elavad koos ühes toas ja tunduvad olevat rohkemat kui lihtsalt sõbrannad. Ühe tüdruku nimi on Kiki, keda ma muidugi esimene õhtu peale tutvumist Tikiks  kutsusin, aga õnneks Merks parandas mind kiirelt. Hea, et Kiku ei öelnud. Nüüd on meil vähemalt sõber Eestist Kiku ja sõbranna Taiwanist Kiki. Peaks neid omavahel tutvustama vb kunagi. Teine tüdruk tundub rohkem poiss olevat, aga vist ei ole, sest Merks ütles, et ta kannab spordirinnakat. Siis on veel üks pisike veider hiire ja kala ristsugutise näoga poiss Glen. Eelmisest kodust võtsime veel kaasa Hangi ja Wendy, et hubasem oleks :) Kui üldiselt kissis riisisööjad räägivad üsna kehvasti inglise keelt ja pole väga suhtlemisaldis, siis Kiki räägib väga hästi ja on avatud ja sõbralik. Neil kõigil on oma isiklik spetsiaalne riisikeetmismasin,  Kiki ütles, et nad on kõik sünnist saati sellisega riisi keetnud, mõtlesime, et peaks ka sellega proovima, sest tundub palju mugavam kui tavalises kastrulis. Veel on meil siin ilus suur oranz kass, täpselt nagu Garfield. Olevat 2 nädalat kadunud olnud, kuid koos meiega ilmus ka kass uuesti välja. Ei teagi, kas on mingi naabri kass või kodutu, aga vähemalt on ta pehme, karvane ja ilus. Täna panin autol paagi täis ja rehvidele õhku juurde, vasakpoolses esimeses oli alla 2 parri, et te ikka asjadega kursis oleks. Ja täna jäime jälle korraliku paduka kätte Ingoga, põhimõtteliselt mõne sekundiga olime läbimärjad, isegi rahet tulistas taevast alla, müristas ja välku lõi. Merks nautis vihmasadu varju alt, kuivas ja soojas. Peale vihma tõmbas Inks Merksi punase fliisi selga, auto peale kõndides tundus meie mõlema välimus Merksile millegi pärast humoorikas, eks otsustage ise. 

Järjekordne postitus

 23.09 5.51 äratuskell me trumminahku purustas, kuid üles tõusta üks meist ikkagi unustas, nagu ikka.  Merks tõusis üles ja läks sättima, mina jäin veel voodisse nagu ikka. Kui kuulsin, et veekeetja lüliti välja hüppas, siis ajasin end püsti, et kohvi minna jooma, nagu ikka. Tööle jõudes avastasin, et ohhoo minu nime ei ole stendil kirjas, et kus osakonnas töötan, see ei olnud nagu ikka. Läksin Jamie juurde asja uurima. Ta saatis mind craftimisse, ehk Merksi osakonda, kus taimi kokku opereeritakse. Õnneks ei pidanud ma seal seda tööd tegema. Supervisoriga rääkides selgus, et miski pärast on craftimises mega suur ports töölisi aga tööd tegelikult vähe. Nii ma siis liigutasin taimi ühest kohast teise, pesin betoon põrandaid survekaga ja tõstsin taimi kasvuhoonest välja ja tagasi kasvuhoonesse. Tuli välja tõsiasi, et kell 11 saadetakse kõik ära koju. Egas midagi.

Aa, mainin vahepeal ära veel selle, et Darlings Downsi regioonis, kuhu ka Toowoomba ja meie kuulume, anti välja ussihoiatus. See tähendab siis seda, et ilmad on järsult soojaks läinud ja kõik libedad vingerdavad vahvad sellid muutuvad oodatust palju kiiremini aktiivseks. Sellega seoses veel see jutt, et töö juures töötab üks aussi tüüp Steven, kannab krossiriideid ja sõidab ka, mitte aind ei kanna riideid. Rääkis Ingole, et tal on kodus 7 madu, mõned skorpionid ja paar tarantlit. Kunagi olevat sõbrad külla tulnud ja viskasid ühele kamraadile vimpkat. Istusid diivani peal ja Steven lasi vaikselt oma kõige suurema ca 2,5 meetrise püütoni tuppa lahti. See puges sujuvalt ühele sõbrale diivani peal jalge vahele, kui sõber avastas, siis kõik ütlesid, et ole aind rahulikult, kuid sõber hakkas rabelema ja püüton hammustas. Teine lugu siis selline, et kunagi oli tal kass olnud. Ühel päeval tegi kass aga saatusliku vea, nimelt kergendas ennast number 2 näol peremehe padja peale. Steven läks aga nii närvi, et võttis kassi ja viskas püütoni puuri. Peale seda kassi enam neil ei ole.  Sellised armsad lood, kahtlustan, et tema juurde külla vist ei ole aega minna. Ühel lõuna pausi ajal näitas pilte ka madudest, ühel pildil oli suur madu tema 4a tütre käte vahel. Nunnud koduloomad.

Ingo pidi peale lõunat Brisbane sõitma Siimule vastu, kellel juba hommikul kell 6 teraslind maandus. Otsustasime, et kuna tööd ei ole, siis lähme ka pead veidi tuulutama. Asusime peale lõunat Ingo camryga teele. Tee peal saime kõik sõnumid, mis just head meelt ei valmistanud. Nimelt sõnum sisaldas infot, et see nädal ei olegi üldse rohkem tööd :( Jõudsime Brissi ja korjasime Siimu peale. Pakkusin välja variandi, et käia Mount Coot-Tha Lookout`is. Olime Merksiga seal käinud, Keidi viis meid esimesel õhtul sinna, kui me saabusime. Tol korral oli hästi külm tuul ja polnud aega ilusat linnavaadet rahulikult nautida. Vihmasadu lakkas ja oli üsna okei Brisbane päevasel ajal kõrgelt mäe otsast kiigata. 

Kõik muutusid juba närviliseks ja pahuraks. Lihtsalt kõhud olid nii tühjad. Toksisime suvalise söögikoha gpsi sisse ja asusime teele. Valgusfoori taga punase tule ajal seistes hakkas kapoti ääre alt vaikselt tossu välja ajama. Teavitasin tähelepanekust Ingot. Te oleks pidanud seda nägu nägema, kui ta küsis, et kas see tuleb meie autost? Asja muutis eriti naljakaks see, et kui Toowoombast teele asusime, siis ma veel küsisin Ingo käest, et kas sa auto vedelikke kontrollinud oled. Vastus oli negatiivne, pidime siis kohe järgnevas tanklas kontrollima, kui kütust juurde võtma pidime. Kui esimesest tanklast kütus võetud ja juba maanteel vurasime, selgus tõsiasi, et vedelikke Ingo jälle ei kontrollinud. Edasi sõites oli see pisiasi juba meelest läinud. Nüüd oli jahutusvedelik täiesti nullis ja ootasime punase foori taga, et esimesse võimalikku kohta parkida. Seekordne punane fooritule tsükkel venis tavapärase minuti asemel tunde järgi umbes poole tunniseks :) Lõpuks saime auto pargitud ja seisma jäetud. Nii kui kapott üles sai, vuhises kogu toss sealt välja. Tõime esimesest ettejuhtuvalt kontorist( päikesepaneelide lahendusi pakkuvast firmast) kahe plastikpudeliga vett mitu tiiru edasi tagasi. Samal ajal lendas üle meie peade 4 sõjaväe helikopterit ja seda mitte üks kord, vaid 3-4 tiiru järjest.

Mootor maha jahtunud ja veepudelid tagavaradega autos, sõitsime edasi süüa otsima. Sõitsime Wheel of Brisbane juures olevasse Queensland Performing Arts Centre maaalusesse parklasse, kus maksis keskööni parkimine 15 doltsi. Enne parklat ületasime veel mööda silda Brisbane jõge, täpselt samal ajal tegi üks sõjaväekopter seal rahvale showd hästi madalal. Jõe kaldal vaateratta all oli suur melu, hästi palju söögikohtasid ja muusikat, sattusime linna õigel ajal, kui festival käib. Sõime kõhud täis ja hakkasime liikuma, siis aga astus meie juurde värviline kloun. Jagas kõigile kätte pallid ja õpetas ca 10 min žongleerimist. Tegime mõned pildid ja videod õhtusest ilusast Brisbanest ja hakkasime Toowoombasse sõitma. 

Täna käisime natuke linnas jalutamas ja lillefestivali vaatamas. Toowoombas on hästi palju parke, mis on täis kauneid lilleseadeid. Lilledel ja puudel on küljes tutvustavad kirjad. Leidsime männid ja tammed ka, aga Eesti omadega võrreldes ikka hoopis teistsugused. Ostsime jäätist ja nautisime pargi pingi peal mõnusat päikesepaistet. Pakime vaikselt asju kokku ja õhtul kolime uude majja. Uues kodus on õnneks veel hubasem ja mis kõige parem, saame suurema ja valgema magamistoa. Tänase päeva hea uudis on see, et meile helistati töö juurest ja küsiti, et kas saame ikkagi nädala lõpus tööl käia. Merks vana töömurdja läheb juba homme tööle ja paneb reede, laupäev ja pühapäev jutti, mind taheti nädala kaheks viimaseks päevaks. Makaronidest, kartulist ja lihast sai villand. Tegime täna lõhet majoneesiga ja riisi kõrvale, esimest korda siin olles kala. Oi te ei kujuta ette, kui mõnus see oli, mõlematel naudingust silmad pahupidi peas. 

Paksuga

Elu nagu filmis..

Ahhoi eesti keele oskajad, kes te mõnusat sügist seal naudite. Elus ja terved! Oleme sukeldunud töörutiini ja kahjuks pole Teile jagada hingematvaid kaadreid kaunist loodusest või ’’madu ümber Merksi kaela ja hiigel tarantel õla peal’’ pilte. 
 Päevad lähevad järjest soojemaks ja üha enam hakkame mõistma oma kolleege ja töökultuuri ettevõttes. Kõige rohkem on selgeks saanud see, et töö juures on korralik ussipesa :) (enamus kolleegid on naised). Käib ikka selline tagarääkimine, et hoia ja keela, nüüd on juba selge, kes kellele poeb ja kellega ei tohi mitte mingil juhul isegi sõnakestki vahetada. Inimesi on igalt poolt: Filipiinid, Saksamaa, Iisrael, India, Sudaan, Hispaania, Jaapan, Taiwan, Iirimaa, Eesti ja austraalased ise. Eks ikka nalja ka saab vahepeal, päris kivinäod ei ole kogu aeg. Ühel päeval suutis Ingo korraliku puraka panna. Nimelt harvendasime taimi, ühesõnaga olime väikse grupiga ja igal ühel oli oma rida, mida teha. Meie grupis oli üks noor 21 aastane Austraalia tüdruk ja tema ema(mõlemad üsna kenad ses suhtes). Ingol sai oma rida tehtud ja kõndis kindlal sammul selle tüdruku ema poole. Peatus tema ees ja ütles kõva häälega ainult ühe lause:’’ I cum to you’’ Ingo muidugi mõtles selle all, et ta tuleb selle reaga talle lihtsalt vastu, kuid mina sain hoopis teistmoodi asjast aru. Peale 5 minutit naermist, nii, et tatti ninast purskas, küsis Ingo minult, et mida ma nii kõvasti naeran. Ta ei saanud ise arugi, et oli kahetimõistetavalt ennast väljendanud. Seejärel läks ta selle naise juurde ja ütles:’’ Sorry for my bad language’’, mille peale naine õnneks naerdes vastas:’’It’s horrible’’. Üks teine päev tegin tööd koos Taiwanist pärit Hung-Lee’ga, keda kutsun Hungry’ks, siis veel Mac Pac( päris nimi), kes sündis Sudaanis, 2. aastaselt kolis Keeniasse ning 12. aastaselt Austraaliasse ja austraalanna Emm’iga. Mac on pruun kitsehabemega noor tüüp. Töö käigus küsis Ta minu käest, et kas ma tean, kes on Bruce Lee(arvan, et see küsimus oli tingitud sellest, et meie pundis oli üks kissis silmadega Taiwani kutt)? Vastasin, et tean ikka, et see on see karate vend, kes tegi mitu tuhat kätekõverdust järjest. Selle peale ütles ta, et seda fakti ta küll ei tea, aga et ta on teadlik, et kui Bruce Lee filme üles võeti, siis kaameramehed käskisid tal aeglasemalt liigutada, sest nad ei saanud tema lööke video peale, kuna ta tegi neid liiga kiiresti :) Iisraeli kutt Julian on ka kossu huviline nagu mina, temaga saame vähemalt iga päev korvpalli EM-st lobiseda, et kuidas Eestil läks ja mis seis Iisraelil on. Tal on huumorisoon ka vähemalt õige koha peal nagu minul, ehk siis ta saadab vahepeal vähemalt mulle õhusuudlusi, kui golfikäruga minust mööda kihutab, nii, et porilombist muda pritsib (kasvuhoonete vahelised vahemaad on üsna suured, siin kasutatakse neid liiklemiseks), mina püüan selle muidugi kinni ja panen taskusse ja saadan õhusuudluse talle vastu tagasi. Kui Iisraeli tüdruk Amit hommikul autosse istub, siis soovib ta meile ilusti ’’Tere hommikust’’ ja kui peale aevastust talle ’’terviseks’’ öelda, siis vastab kenasti ’’aitäh’’. Meie oskame tema keeles öelda kahte sõna: jelda jafa(ilus tüdruk). Põhiline  info, mida ma Eestit tutvustades veel ütlen on muidugi see, et skype loojad olid kaks eesti kutti. Päris paljudele olen õpetanud ka ilusad eestikeelsed sõnad kaksteist kuud. Enamusele pakub ikka nalja, kuidas inglise keeles kõlab :)

Merks ja Amit

 Jutujätkuks veel see ka, et Ingo ostis lõpuks auto endale. Toyota camry, 1997a, valge ja automaat. Auto müüja oli Liibanonist pärit, kes kehva olukorra pärast enda riigis siia kolis perega. 

 

Tööd on õnneks nii palju, et 19 päeva jooksul tuli 18 tööpäeva. Eelmine nädal töötasime 7 päeva jutti ning sellel nädalal saime alates kolmapäevast kuni reedeni lisatööd, ehk 7st 6ni töölusti, muidu lõpetame 3 ajal. Merks nägi ka lõpuks kasvuhoones mõnusaid pirakaid ämblikke. Nokitses juba tükk aega, kui ühtäkki avastas, et tema pea kohal on terve ämblike armee, kõik nii umbes rusikasuurused. Need ei pidavat õnneks mürgised olema. Järgmine päev õnneks tuli ülemus Merksile vastu ja ei pannud teda enam sinna hirme täis kasvuhoonesse.  Neljapäeval sadas päev otsa vihma, Merks oli kenasti kasvuhoones kuivas ja nautis töötegemist, mina olin aga päev otsa väljas vihma ja pori sees. Viimasel hetkel pakkus õnneks üks supervisor mulle enda veekindlat jakki, see oli kõvasti abiks. Jalad olid küll päeva lõpuks läbi vettinud ja suurest pahameelest läksime õhtul Kmarti ja ostsime mõlemale uued korralikud tööjalanõud. 
 Nädala sees tuli Maciga rääkides välja, et ta mängib ka korvpalli ja kutsus mind reedel trenni. Küsisin, et kui ma trenni tulen, kas olen ainuke valge seal ja kas jooksutossudega on väga imelik. Selle peale rahustas ta mind, et valged ja mustad mängumehed on segiläbi ja paljud on tavaliste spordijalatsitega. Trenn algas reedel 6 ajal, kuid me lõpetasime alles siis tööpäeva. Kiirustasime koju, panin oma lühikesed surfipüksid ja punased jooksutossud kotti ja kihutasin fordiga spordihoone poole, tee peal läks veel jahutusvedeliku tuli põlema. Jõudsin kohale natuke enne seitset, helistasin Macile, ta ei võtnud 3 korda kõnet vastu, valasin autole jahutusvedelikku juurde ning mõtlesin, et mis siis ikka, sõidan tagasi koju. Telefon helises, see oli Mac, kes hingeldades tagasi helistas. Haarasin oma musta seljakoti, peal kiri: ESTONIA, mille Tallinna sügisjooksult aastal 2010 luurekompaniiga meeskondlikus arvestuses võitsin, ja liikusin kiirel sammul spordihoone admin laua poole. Mac tuli vastu, rohelised Nike Jordanid jalas ja John Stocktoni särk seljas. Maksin oma 5 dollarit pileti eest ära ja suundusime garderoobide poole. Koridoris liikudes nägin aga läbi uste sees olevate klaaside korvpalli väljakuid. Ainuke asi, mida ma ei näinud oli valge mees korvpalli mängimas. Okei, tõmbasin oma cropi lühkad ja punased lunarglided jalga, hingasin sügavalt sisse-välja ja astusin võimla uksest sisse. Minu poole vaatas ca 20 musta meest, sellise pilguga, et kes see valge vuntside, habeme ja jooksutossudega tüüp on. Siis hõikas keegi: thats a friend of Mac, Estonian backpacker, they work together. Mõtlesin, et mida asja, kuhu ma küll sattunud olen :) Polnud korvpalli päris jupp aega käes hoidnud ja väike närv oli ikka sees. Lõppkokkuvõttes ei olnud üldse hullu tegelikult, kõik olid sõbralikud ja keegi nimelt küünarnukkidega ribidesse ei kõmmutanud. Peale esimest mängu sai selgeks, et euroopa korvpalli taktikaga küll kuhugi ei jõua, kõik mängisid ainult üks ühele ja põhiline oli taha hüppelt raske vise nagu ikka kombeks NBAs. Huvitav oli see, et meeskond, kes korvi sai, hakkas uuesti ründama. Ise jäin rahule, koppa ei saanud, pikali ei kukkunud, hüppeliigest välja ei väänanud ja mõned korvid viskasin ja löödi isegi plaksu kui mõne hea liigutuse tegin. Kahju ainult, et goprod kaasa ei võtnud, oleks hea pildi saanud, valge mees keskel ja 20 tumedat tüüpi selja taga :)

Salaja tehtud pilt

Laupäeva hommikul sai lõpuks natuke pikemalt magada. Merks oli nii armas ja kasutas mõned päevad tagasi ostetud visplit ning tegi hommikuks pannkooke moosiga. Peale mõnusat ärkamist läksime linna tuurile. Toowoombas on suur lillefestival, liiklus on päris hull, kõik võimalikud kohad on inimesi ja autosid täis. Homme lähme uudistama, mida põnevat tehakse. Merks ostis juuksevärvid ja tuleb välja tõsiasi, et kõikidele teistele oskustele lisaks, pean nüüd veel ka juuksur olema. Eks paistab, kui lähiajal tulevate piltide peal Merks kuidagi võõras või naljakas tundub, siis teate, et see olin mina, kes üritas loominguline olla. Varsti näen jälle üle pika aja oma punapead, kes praegu pigem selline kanapasakollakas on :) Eile saatis maja omanik meile sõnumi, et kahjuks ei me siin majas enam edasi pesitse, õnneks pakkuks välja variandi, et tal on mingi teine maja veel. Täna tuleb ta Toowoombasse ja saame kokku (esimest korda silmast silma) ja käime vaatame, mis see teine maja endast kujutab ja kolime vb ümber.

Laupäeva hommik (noad ja kahvlid tagurpidi)

PawPaw ( meenutab melonit )

Kartul

Kartul

Küsisime juuksurilt värvi, mis ei jääks punakas ja liiga kärts. Saime täpselt selle, mida me ei tahtnud..

Juuksuris

Pöördumine Eesti rahva poole!

Ja nii ta läheb...

30.08 Enam ei sadanud, hoopis paistis päike. Otsustasime natuke Toowoombas ringi vaadata. Tegemist on suuruselt 16nda linnaga Austraalias, elanikke on ca 160000. Külastasime kahte kohta: Picnic Point ja Japanese Garden. Kui nüüd päris aus olla, siis ega siin linnas väga vaatamisväärsusi polegi, need on suht ainukesed kohad, ka tripdadvisor soovitas just neid. Esimene neist oli kõrge mägi, kust avanes ilus vaade linna ümbritsevale maastikule. Tipus ilus kohvik/restoran, ümberringi on ilusad pargid, kus käiakse piknikku pidamas ning mäenõlval väike kosk. Lõuna Queenslandi Ülikooli juures asub Jaapani aed, palju erinevaid taimi, suur tiik, ilusad kaarsillad(igav). Oleme homse tööpäeva ootuses, hommikud on ikka päris külmad, käisime poes ja ostsime soojad fliisid. Toowoomba asub mägisel alal ja 2011 olid päris suured üleujutused. Loodetavasti lähiajal midagi sellist tulemas ei ole. Panen lingi, kust seda näha saab :) https://www.youtube.com/watch?v=kYUpkPTcqPY

Kohalik

Picnic Point

Merks uudistab kohalikke soengute trende

31.08 Korjasime hosteli juurest Ingo, Adi(poiss) ning Amit`i(tüdruk) Iisraelist, kellel samuti esimene tööpäev samas kohas. Süsteem on lihtne, iga hommik logid ennast koodiga tööle ja tööpäeva lõpus välja. Tööpäevad on 7-15ni, kell 10 on suitsupaus 20min ja 13.30 on 30min lõuna. Firmal on tohhujaa kasvuhooneid ja nendest tohhujaadest tuleb aastas ca 500 miljonit istikut. Hea on see, et iga päev ei pea päris sama tööd tegema, väike vahelduse variant vähemalt. Võib öelda, et töö on lihtne. Merks oli eraldi, meie Ingoga trehvasime samasse gruppi. Merks eemaldas mingeid klõpse, millega taimed kasvamise ajaks kokku pannakse(arbuusitaimed). Kontrollis, et suured ja väiksed taimed oleksid eraldi. Eemaldas lisavõrseid ja sorteeris korralikke taimi kuivanutest. Sai kiita korrektsuse ja usinuse eest! Meie Ingoga kõigepealt pakkisime taimi(300tk ühte kasti) ja nii 3h jutti, siis sortisime salatitaimi, tõstsime suured ja pisikesed eraldi, spetsiaalse taimelusikaga ning seejärel tuli kõige põnevam töö, jõllitasime pool päeva paprikataimi. Libistasime silmadega üle, kus kasvas koos kaks taime, sealt pidime ära võtma ja eraldi istutama. Minul muidugi kukkus üks rest pläraki tagurpidi maha muidugi, just siis kui olin ülemuse kõrval. Õnneks vist midagi hullu ei olnud, kurjaks ta vähemalt ei saanud. Inks oli välenäpp, minust ikka kiirem, aga meil on tunnitasu, siis pole hullu :) Ma olin õhtul suht siruli, sest pole ju ei tea mis ajast tööd teinud. Nüüd siis saame nädal aega näputööd harjutada ja istikute hingeeluga tutvuda.

01.09 Talv sai läbi ning algas kevad! Loodame, et sokkidega magamine ja radiaatorist tulenev kuiv õhk, mis hommikuks ninasõõrmetesse kollid tekitab, jääb nüüdsest minevikku. Teine päev töö juures kulgeb juba kiiremini, näod on tuttavad ja Ingo pole enam Ingo, vaid Filipiinidelt pärit naisterahvad kutsuvad teda Indigoks. Igal hommikul leiame seinalt tabeli, kuhu on kantud tööliste nimed ja päevane töökoht. Seal on meie nimed Ando ja Merli. Täna kukkus siis Ingol taimerest pläraki tagurpidi maha(mul hea meel, et ainuke pole :)) Merks lõikab žiletiga kaks erinevat taime diagonaalselt pooleks ja ühendab need poolituskohad omavahel klambriga. Kahe nädala jooksul kasvavad siis arbuusi ja kõrvitsataimed üheks. Meie sorteerisime suurem osa paprika taimi, lihtsalt libistame sõrmedega läbi taimede ja kui näeme väärarenguga või koledat taime, tõmbame selle välja ja viskame ära. Kasvuhoonetes on päris palav päeval, õnneks on need külgedelt avatud, kuid päike kõrvetab ikka päris kõvasti. Ostsime poest päiksekreemi, sest mul kael tulipunane. Merksil on kael niisama kange, pea longus nokitsemisest. 

02.09 Juba kolmas päev trehvame Ingoga samasse gruppi. Päev otsa otsime vigaseid paprikataimi ja likvideerime neid, õnneks peale lõunat saama natuke füüsilist tööd teha. Lähme taimede reste suurte aluste peale laadima ja seejärel neid kasvuhoonetesse maha tõstma. Merks opereerib endiselt kahte erinevat taime üheks, väidab, et liiga julm nokitsemine ja aeganõudev töö. Teeme Ingoga juttu madudest, tuleb välja, et täiesti normaalne on kasvuhoonetes nende nägemine, eriti nüüd kui suvi hakkab tulema ja ilmad soojemaks lähevad. Töö juures on nähtud ka eastern brown snake’i, see teadmine tõmbab seest õõnsaks küll natuke. Töönädal kestab esmaspäevast reedeni, kuid meie vanad tööarmastajad sebisime endale ka laupäeva tööpäevaks. Ingo oli ainuke, kes peakatet ei kandnud, ma ütlesin talle, et saad päiksepiste. Sellele vaidles ta  kivinäoga surmkindlalt vastu, et tema ei saa mitte kunagi päiksepistet. Aga peale lõunat muutus tema jutuvada aina absurdsemaks ja ajauvabamaks, mingi hetk kartsin juba, et mu üks ajupoolkera on järsku jäädavalt kahjustada saanud, sest see häuss, mis ta suust välja voolas oli virtsavee hõngu. Õhtul otsustasime Merksiga jooksma minna, sörkisime picnic pointi, terve tee sinna on pikk tõus. Istusime pargipingil natuke, nautisime vaadet ning hakkasime tagasi jooksma, seekord siis õnneks allamäge. Esimene jooksutiir Austraalias: Tehtud! Hiljem käisime Ingol hostelis külas, tegime mõned ülekanded ja sõime küpsist, mida üks hosteli elanikest töö juurest, magusavabrikust toob. Homseks lubas päev otsa sadu, saame siis ehk tunda, kuidas läbimärjana taimede loomeprotsess lähedalt välja näeb. PS: täna õhtul tegime lõpuks need kanakoivad ahjus ära, mis meil kanalas töötamisest saadik sügavkülmas olid :)